Gerli Padar: “Lotte kingad on mul super hästi vastu pidanud, üksnes taldu on korra vahetatud.”

“Võtsin paruka peast, grimmi polnud aega maha võtta ja jooksin Tallinna bussile,” naerab Gerli, kuidas ta kord pärast Lotte etendust joonelt Vanemuise mäest alla bussijaama poole tuiskas. Seda, et inimesed oleksid tema grimeeritud koeraninale viltu vaadanud, Gerli ei märganud, kuid huumorimeelega bussijuht küsis otsekoheselt: “Kas annan teile lemmiklooma- või lapsepileti?”

Neid kordi, kui pärast Lotte etendust on vaja jõuda järgmisele esinemisele, tuleb Gerlil ikka ette. “Auto kõrvalistmel olen Gerlist Lotteks kehastunud ja vastupidi,” tõdeb lauljatar. “Kord oli Lottena esinemine kohe pärast etendust, istusin teatri juures täisgrimmis, paruka ning kostüümiga autosse. Valgusfoori taga rohelist tuld oodates ei saanud ma kohe aru, miks kõrvalseisvas autos lapsed tagaistmel nii elevile läksid. Aga ega sellist pilti vist liikluses iga päev näe, et Lotte preili maasturiga mööda linna sõidab.”

Sisuliselt täisgrimmis astus ta tänavale ka USAs, kui tuli anda kaks Lotte etendust päevas ning etteastete vahele kiilutud söögipausiga oli hirmkiire. Sestap kihutas ta lõunalegi Lotte grimmis. “Võtsin koeranina maha ja läksin ülejäänud meigiga Starbucksi,” meenutab Gerli. “Müüja vaatas mind ja ütles, et mul on väga tore meik. Mis mul muud üle jäi, kui tänada.”

“Nii kiireid liigutusi pole ma ammu teinud!”

Aastast 2008 koeratüdruk Lotte rolli mänginud Gerli naerab, et nii pika aja peale on päris loomulik, et kostüüm, parukas ja kingad kipuvad kuluma. Kõnelemata sukkpükstest. “Teatris on mul praegu kaks kostüümi ning parukaidki on aja jooksul olnud kaks – need on isegi hästi vastu pidanud, sest vanemuislased on nende eest hästi hoolt kandnud,” räägib ta. “Lotte kingad on mul aga super hästi vastu pidanud, üksnes taldu on korra vahetatud.” Arvestades seda, et peale “Detektiiv Lotte” on Gerli kostüümi ja kingi kurnanud ka “Kosmonaut Lottes”, “Lotte jõulupeos”, “Lotte ja Bruno muusikatunnis” ning otsatutel üksikesinemistel, on vaid üks tallavahetus puhas ime.

“Tegelikult on mul juba paar aastat täitsa isiklik kostüüm ja kingad, Vanemuisest tellisin,” ütleb Gerli, et etendusväliste Lottena ülesastumiste puhul ta teatri kostüümilaost Lotte välimust enam laenutama ei pea. “See teatrist laenutamine läks riskantseks,” lausub Gerli, et viimati, kui ta USAs koeratüdrukuna esinemas käis, tuli tal kostüüm pool aastat enne esinemispaika ette saata ning tagasi Eestisse jõudis see pikka aega pärast sealsete ülesastumiste lõppu. Teatrikostüümiga taolist riski võtta ei saakski. Korra on ta kostüümimure pärast küll veidi endast välja läinud. “Pidin minema Nõmme uisuplatsi avamisele, et seal Lottena uisutada,” meenutab Gerli. “Hetkel, kui hakkasin toast lahkuma, avastasin, et mul pole Lotte parukat kaasas! Nii kiireid liigutusi pole ma ammu teinud! Õnneks oli mul kodus üks tume parukas, kuid Lotte soengu juurde käib ju kollane juuksepael. Seda mul loomulikult ei olnud.” Gerli mõte töötas tol hetkel välgukiirusel: kohe leidis ta kapist tütar Amanda kollased sokid, haaras käärid ning lõikas sokkidelt sääred maha. “Nendest tegin juuksepaela ja päris ilusa tuti,” muigab ta. “Pärast, kui sellest esinemisest pilte nägin, ei olnud midagi hullu. See improviseeritud parukas koos kollase sokipaelaga nägi välja nagu päris!”

Lotteks kehastumine annab meeldiva tunde

Eriti selgelt on Gerlil meeles seik ühelt esinemiselt, kus saali esireas istus kolmeaastane tüdruk, suu roosa läikega pidulikuks maalitud. “Erinevalt teistest lastest, kes elavalt Lottega vestlesid, istus väike preili vaikselt ja kannatlikult,” kirjeldab Gerli. “Kui Lotte küsis, kelleks sina suurena saada tahad, tuli otsusekindel vastus: ma ei tea, aga kui sa siin lõpetad, siis ma võtan su koju kaasa.”
Ehkki Gerlile on Lotte roll juba praegu samal moel külge kleepunud kui Katrin Karismale omal ajal Pipi Pikksuka osatäitmine, siis see ei häiri lauljatari põrmugi. Koeratüdruku mängimine pole teda kuidagiviisi ära tüüdanud, mis sest, et ta on seda teinud ligi kuus aastat. “Nii palju on küsitud, kas ma tõesti Lottest ära ei tüdine,” sõnab Gerli. “Ei tüdine! Selles on nii suur võlu ning eriline aura, mis nii tohutult energiat ja rõõmu annab. Lotteks kehastumine annab nii meeldiva tunde. Mul ei ole raske end selle tegelasega samastada.” Lotte kingadesse astumine on nii hästi läinud, et Lotte raamatute illustreerija Heiki Ernits on Gerlit tunnustanud: “Sa oledki nagu päris Lotte!”

Gerli tunnistab, et Lottet tehes tajub ta endas toimuvat muutust. “Mulle meeldib elada selles headust ja positiivsust täis maailmas kas või need vähesed hetked laval. “Kui kehastun Lotteks, siis on selline tunne, et ma olengi tema,” ütleb ta. “See on justkui reisimine tagasi oma lapsepõlve, mis oli seiklusi ja fantaasiat täis, kus kõik on võimalik.”
Küll rõhutab Gerli, et Lotte lavastuste menu taga pole üksnes tema kui nimiosaline. “See pole ainult minu au ja kuulsus,” kinnitab Gerli, kes ligi kuus aastat tagasi Lotte rolli saades hüüatas, et see on nagu jackpot ning kiitis juba toona kogu lavastustiimi. Kiidab nüüdki. “Muusikalis “Detektiiv Lotte” on mul niivõrd hea lavapartner – Robert Annus, kass Bruno,” kõneleb Gerli. “Temaga tekkis kohe lavaliselt väga hea klapp ja ta on mulle väga suureks toeks olnud. Ta tõmbab oma positiivsusega minu ka käima. Meeskonnatöö toimib hästi ja annab mulle palju tuge.” Gerli lisab, et peab senini Lotte rolli lotovõiduks. “Olen siiani tänulik selle rolli eest ning võimaluse eest olla Lotte,” särab ta. “See on minule suur asi ja minu elu üks lahedamaid kogemusi.”

Tütar Amanda mängib väikest rebast

“Amanda tahtis juba siis Lotte loos kaasa mängida, kui oli esietendus,” meenutab Gerli, et toona mõnikord proovides kaasas olnud tütar oleks rolli eest pool kuningriiki andnud. Viga oli üksnes selles, et 2008. aastal oli Amanda veel liiga väike.
Proovides oli ta aga agarus ise. Gerli jutustas tollal, et Amanda ei saanud veel aru, millal näitetrupp laval teksti annab ja millal niisama mõtteid vahetab. Nii lippaski väike tüdruk näitlejate vahel laval ringi ja pakkus kõigile oma limonaadi juua. Kui Lotte isa Mati mulla seest välja ukerdas ja õhkas, et pole midagi paremat kui kodumaa muld, oli Amanda kõpsti oma limonaadipudeliga kohal: “Võta juua ka.”
Pärast detektiivi-muusikali pausi ja tagasitulekut sai Amanda soov täidetud. Et mõni tollane väike rebane oli nii kõvasti pikkust visanud, et vaatas Lottele ülalt alla, tuli teha vahetus. “Nii avaneski Amandal võimalus väikest rebast mängida,” tähendab Gerli. “Eks see pinget tekita, kui oma laps on laval, aga orkestrist juba öeldi mulle, et ma jään Amanda särale ja andekusele alla. Selle üle tunnen küll uhkust!”