Reigi õpetaja lugu
Roman Baskini ooperlavastus “Reigi õpetaja” igatseb kõnelda suurest armastusest, iseendale kindlaksjäämisest, vabadusest, ideaalidest tegelikkuses, ent kuhjunud teemadest murrab läbi Reigi õpetaja (Jassi Zahharov) lugu, milles põimuvad küsimused andeksandmise võimalikkusest ja kohtumõistmisest, mida dramaatilises finaalis sümbooliseerib kirikukellade halvaendeline helin.
Catharina Wyckeni tegelaskuju (Karmen Puis) ja tema traagiline lõpp jääb selle kõrval paratamatult varju – rõhupunktid on lavastuses ja muusikas otsekui nihestatud, andes kaalu pigem sellele, mis tegelikult sügavalt ei kõneta, v.a viimases stseenis.
“Reigi õpetaja” libreto oli minu jaoks problemaatiline, kuna maailm, mille tekst oleks pidanud hingestama, oli kummaliselt üheplaaniline. Selline perspektiiv Aino Kallase teosele on mõistagi ülekohtuselt aher: tekst viitas korduvalt piiblile ja mängis sümbolismil (peekris joomise stseen tekitas minus tahtmatult paralleele sellega, kuidas Faust sõlmib lepingu kuradiga), mis rikastas lavastuse psühholoogilist tahku. Ometigi ihkasin näha arhetüüpsete kujude kõrval tuumakamat konflikti tegelastes ja maailmas, kuhu nad olid asetatud. Paiguti lausebainimliku hingelise “siledusega” paistis silma Jonas Kempe karakter: mis oli tema konflikt? Miks ta ei protestinud, kui Catharina pääsmisvõimalusest hoolimata nõudis surra koos oma armsamaga? Siit kumas läbi idee, et mõned väärtused nagu armastus, mõtte-/tegudevabadus, keeldumine oma aja vigadega kaasa minna ja nii muutuda iseendale võõraks ja variseriks on oma elust tähtsamad, ent selline põletav idee peaks laval, iseäranis ooperilavastuses, väljenduma kirena. Samal ajal kui Catharina tõepoolest sellisest kirest pakatas, oli raske tõlgendada Jonas Kempe osavõtmatust. Catharina osatäitja, Karmen Puise puhul tuleb aga esile tõsta näitleja väga head karismat.
Armastus, mis peaks olema lavastuse kandev, publikut ja tegelasi emotsionaalselt siduv osa, paistab samuti pinnapealne: teksti uurides võib jääda mulje, et tegelased on armunud teineteise nägudesse, ent on see siis tõesti armastus? Usutavasti on tegemist tugevalt füüsilise külgetõmbega, mis aga publikuni ei jõudnud, kuna sellele ei antud aega, et vaatajad ise ihkaksid, et kaks tegelast koos oleksid.
Mulle paistab, et Roman Baskini lavateost oli väär vaadata läbi armastusloo prisma, kuigi seda vaatenurka toonitatakse ka kavas. Minu arvates tuleks hoopiski pöörduda tagasi lavastuse pealkirja juurde ja märgata, et just selles peitub lavastuse lahendus: “Reigi õpetaja” kõneleb Paavali Lempeliuse siseheitlustest, tema vigadest ja meeleheitest. Pealtvaatajana elasin temale enim kaasa, sõnapaari selles tähenduses, et elasin sisse tema maailma valusse ja lootsin, et ta hoidub kõige hukutavamast veast. Teiste karakterite puhul oli mul paraku tunne, et mul ei olnudki kuhugi sisse elada, millestki kinni haarata. Ooper oli hiilgavaim momendil, mil muusikaline ja lavastuse ülesehituslik rõhk korrigeeris iseennast ja langes sinna, kuhu olid minu emotsioonid vaatajana naelutatud – “Reigi õpetaja” finaalis avanes Paavali Lempeliuse elu tragöödia haripunkt, mida Jassi Zahharov etendas kaasakiskuvalt ja oma tegelase loomusele vastupidise õrnusega. Lõpuks oli see ikkagi Reigi õpetaja valu, mis jääb kajama.
Sisulised ebasuhted kõrvale jättes oli minu arvates tegemist tugeva teostusega. Tubina muusika oli suurepärane, tõstatades ja kannustades publiku osadustunnet ja fantaasiat – südamlik kiitus dirigendile Paul Mägile. Iir Hermeliini lavakujundus vaimustas juba lavastuse alguses, uperpallitades publiku ootustega, ent mitte pealetükkivalt, vaid osavalt detailidega mängides.