“Reigi õpetaja” võimas tragöödia

“Reigi õpetajat” tasub uuel hooajal kindlasti vaatama minna – sest kes teab, millal see Tubina ooper taas lavalaudadele tuuakse. Seda enam, et tegemist on korraliku ning igati vaatamist ja kuulamist väärt eesti heliteosega.

Pika ja keerulisevõitu sünnilooga “Reigi õpetaja” on ühelt poolt küll klassikalise süžeega armastuslugu, kuid ooperina eesti heliloomingu tähtteoseid, milles tõusevad esile Eduard Tubina loodud elutruud ja psühholoogiliselt täpsed karakterid.

Roman Baskini lavastatuna on 1971. aastal valminud “Reigi õpetaja” lavalaudadel üldse alles kolmandat korda.

Kuigi “Reigi õpetajat” on peetud sarnaseks helilooja teise ooperiga – “Barbara von Tisenhuseniga” –, piirdub nende sarnasus siiski eeskätt keelatud armastust käistleva ainesega. Kuid nii nagu Aino Kallase kahes romaanis, on ka nende alusel loodud ooperites lähenemine keelatud armastusele mõnevõrra erinev. Muidugi ei saa eitada, et kahel heliteosel on sarnaseid jooni nii muusikalises stiilis kui ka dramaturgilistes põhimõtetes, kuid need väljendavad pigem ikkagi autori käekirja.
Et alljärgnev selgem oleks, siis olgu mõni sõna öeldud ka loo sisu kohta. Ooperi tegevus toimub 1642. aastal väikeses Hiiumaa külas ning Tallinnas. Keskse tegelase, kirikuõpetaja Paavali Lempeliuse noor naine Catharina armub Stockholmist saabunud uude diakonisse Jonas Kempesse. Süüdistades Kempet nõiduses, millega too on Catharinat abielurikkumisele meelitanud, püüab Lempelius vabaneda noorest diakonist ning tuua tagasi koju oma naine. Kui aga Catharina jääb truuks armukesele, lastakse mõlemad süüdistatuna abielurikkumises Tallinna linnaväljakul hukata.

Kui vaadelda lähemalt A. Kallase kirjandusteost ning E. Tubina A. Kallase libretole kirjutatud ooperit, siis viimase puhul on loo lõpp romaaniga võrreldes lahtiseks jäetud ja sellega muidugi ka traagilisemaks muudetud. Kui romaanis antakse Reigi õpetajale Paavali Lempeliusele võimalus hiljem juhtunu üle pikemalt mõelda, et suuta mõista Jonast ja oma abikaasat ning leida seeläbi ka lunastust, siis ooperi finaalis jääb kõlama Lempeliuse äng ja ahastus. Ja sellega saabki Reigi kirikuõpetaja sügavalt inimlik traagika erilise rõhuasetuse.

Roman Baskin on E. Tubina küllalt selgepiirilistele karakteritele (ka kõrvalrollide puhul) lisanud peenetundeliselt loomulikkust ja psühholoogilist avarust. Ühelt poolt tõusevad esile rohkem tähelepanu pälvivad peategelased, kuid teisalt on nende ja kõrvalrollide vahel säilitatud hea tasakaal. Truppi iseloomustab laval veenev ja terviklik ansamblimäng. Ja viimane osutub üllatavalt oluliseks, et peategelaste sisemine jõud (iseäranis Jassi Zahharovi puhul) leiaks nii laval kui saalis kõlapinda. See on suurepärane näide sellest, kui tähtis on liita trupp koos hingavaks ja motiveeritult ühist eesmärki täitvaks tervikuks.

Kuid see ühtlane hästi balansseeritud terviklikkus püsib vaid lõpustseenideni, mil lavale astuvad kolm draamanäitlejat (Priit Strandberg, Raivo Adlas ning Jüri Lumiste). Polegi päris selge, kas lavastusesisese võõrandumise kutsuvad esile senise tegelaskonnaga mitte kõige sujuvamalt haakuvad draamanäitlejad või viimaste tulekuga ooperis ootamatult valdavaks saav sõnateater. Ilmselt on selles oma roll mõlemal asjaolul. Igatahes on tekkiv võõrandumus efektne ja võimas, muutes süžee finaali veelgi kriipivamaks.

Jassi Zahharov annab peategelasele jõulise ja veenva sisu. Ka Reigi õpetaja abikaasat kehastava Karmen Puisi tuline siseelu on hästi tuntav. Ja kui nende vahele asetatakse Mati Turi esituses noor ja üllas Jonas Kempe, on kolme tegelase vahel tunda tõelist ja teravat emotsionaalset kontakti. Seega on lavastaja suutnud luua psühholoogilise pinge nii peategelaste endi kui ka peategelaste ja ülejäänud trupi vahele.

Lavaruumile lähenedes tuleb alustuseks kiita Iir Hermeliini tööd. Ei meenu, mil viimati oleksin mõne lavastuse puhul ruumi ja ruumilisusega mängimist sedavõrd nautinud. Hoolimata sellest, et lavakujundus on lihtne ja tagasihoidlik. Eeslava täitev sein, mis etenduse algul on projitseeritud kevadiseks helgeks lehtlaks, pöörab end lavale põiki, muutudes korraga kolmemõõtmeliseks ja sellega üllatavalt sümboolseks. Ühtpidi rõhutaks paks sügavate ukseavadega sein justkui loo temaatika küllalt sünget fooni, teisalt aga väljendab nii kiriku kui ka eeslavale tunginud kohtusaali seinana etendatava loo lõpplahenduse väljapääsmatust.
Loomulikult avardab olemasoleva lavakujunduse nii ruumilist massiivsust kui ka rõõmsat kevadist loodust täpselt ja mõjuvalt Margus Vaiguri valguskujundus.

Lihtsalt, aga põnevalt on lavakunstnik väljendanud võimatust ükskõik mida (ka keelatut) üleliigsete silma- ja kõrvapaaride eest varjata. Näiteks moodustavad armastajapaari ümbritseva lehtla end sümboolselt puudeks maskeerinud külanaised.

Karakterid ja nende rollid ooperi sündmustikus on üllatavalt selgepiirilisel väljenduse saanud ka kostüümikunstniku Kristel Maamägi tööde näol. Ühtpidi on piisavalt täpselt järgitud 17. sajandi keskpaiga kohalikku rõivamoodi, teisalt on värvide ja mustritega antud omapoolne aktsent tegelaskujude olemusele. Näiteks kirikuõpetaja valdavalt ebamääraselt hallid rõivad või tema abikaasa tumeda kleidi lootust sisendavad helesinised kätised ja krae.

Kuna “Reigi õpetajal” on ooperina omad iseärasused – nagu näiteks asjaolu, et draamat tõlgendab eeskätt orkester ning vokaalpartiid ei oma selles enamasti juhtrolli; või et orkestri ja laulupartiide vaheline peen tasakaal eeldab tundlikku ja tähelepanelikku lähenemist –, siis tuleb esile tõsta dirigendi assistendi Taavi Kulli head sooritust 25. aprilli etendusel.

Kui meenutada “Reigi õpetaja” saatust, siis tasub seda uuel hooajal kindlasti vaatama minna – sest kes teab, millal see E. Tubina ooper taas lavalaudadele tuuakse. Seda enam, et tegemist on korraliku ning igati vaatamist ja kuulamist väärt eesti heliteosega.