Kajaka sihitu lend
ERR-i kultuuriportaal, Mihkel Truman
Nii nagu igasuguse klassika puhul, on ka Anton Tšehhovi loomingu lavastamisel alati omad riskid. Traditsiooniliselt on “Kajakat” ikka psühholoogilise realismi võtmes lavastatud ning ega näidend muudeks lähenemisteks vist väga muid võimalusi ei jätagi. Aegade jooksul on ju ühtteist küll proovitud, kuid mingeid suuri õnnestumisi selles vallas ei meenu.
Psühholoogilisest realismist johtuvalt on nõudlikud ka Tšehhovi tegelaskujud. Nad eeldavad peent ja täpset psühholoogilist rolliloomet ja kui see ei õnnestu, võib tulemuseks olla pealiskaudselt hüsteeriline tegelaskuju, kelle puhul jäävad arusaamatuks isegi tema kõige põhilisemad tegutsemismotiivid. Ent kui näitlejate osatäitmised on psühholoogiliselt ebatäpsed ning nad ei tea päriselt, mida nad laval teevad või tegema peavad, siis ei ole lootuski “Kajakas” ellu ärkab ja lendu tõuseb.
Kui nüüd eelpool loetletud kriteeriume Tiit Palu lavastatud “Kajaka” vaatlemiseks rakendada, saame tulemuseks üsna vastuolulise pildi. Näitlejatöid jämedalt kaheks lüües võib öelda, et on küll ka tugevaid keskmisi rolle, kuid enam siiski neid, kus näitleja on laval abitu ega tea mida ja miks ta tegema peab. Viimasel puhul jäävadki näitlejatööd valdavalt maneerlikuks ja pealiskaudseks, et mitte öelda lausa arusaamatuks. Keskmisest reljeefsema rolliloome eest tuleks esile tõsta Külliki Saldret (näitlejanna Irina Arkadina) ja Peeter Volkonskit (Arkadina vend Pjotr Sorin), kes suutsid lavastuse tükati isegi elama panna.
Kuid siiski – miks on Tiit Palu lavastatud “Kajakas” sedavõrd palju ebamääraseid näitlejatöid, kuigi Tšehhovi näidendid on ometi just need, kus näitlejad teevad tihti oma karjääri säravaimad rollid? Kui laval olevat truppi tervikuna vaadelda, siis tundub, et lavastaja pole suutnud näitlejatele nende tegelaskuju ihalusi ja psühholoogilist arengut lähedaseks ning mõistetavaks teha. Selles osas jäävad paraku enim silma Karol Kuntseli kehastatud Konstantin Treplev ja Ragne Pekarevi Maša Andrejevna. Kuna mõlemad rollid jäävad psühholoogiliselt triviaalseteks, ei osutu piisavalt arusaadavateks ka nende tegelaste tegutsemismotiivid. Pigem muutub Karol Kuntseli ja Maria Soometsa (Niina Zaretšnaja) hüsteeriline rabelemine laval kiiresti tüütuks ja väsitavaks.
On selge, et kui näitlejatel on raskusi omaenda rollidega, ei teki ansamblimängu naljalt mingit orgaanikat. Ja kui trupi mäng omavahel ei haaku, ei saa rääkida ka õnnestunud lavastusest. Veel vähem teatriime sündimisest.
Kuid ometi on etenduses üks stseen, kus ollakse teatriimele juba üsna lähedal. Paradoksaalsel kombel on see stseen, kus etenduses toimub etendus. Selles lühikeses stseenis on elu rohkem kui kogu ülejäänud lavastuses kokku. Maria Soometsa muidu maneerne ja välistele vahenditele rõhuv mäng saab sisu ja oma äraspidises teatraalsuses isegi veenvuse. Mitte ülemäära keeruliste valgus- ja videokujunduslike võtetega suudetakse luua müstiline ja energiast pakatav maailm, kus isegi põlevate silmadega nööri otsas tiirutav nahkhiire makett on elusast elavam. Ma ei tea, miks just see Treplevi näidendi etendamise stseen nii ilusaks osutub, kuid kindlasti on see õnnestunuim lõik kogu lavastuses. Kui lavastaja oleks suutnud näitlejad samasuguse väe ja veendumusega mängima panna ka ülejäänud stseenides, oleks tulemus ilmselt suurepärane olnud.
Mängupaigana on Tartu Ülikooli endine kirik igati põnev valik. Silver Vahtre on nõukogude ajal kirikuhoonesse rajatud raamatukogu avarasse lugemissaali loonud kauni ja sümbolistlikku maailma. Eriti huvitavalt on ära kasutatud kunagise kiriku apsiit, mis täidab ühtaegu nii tagalava kui ka “teise lava” või “lava laval” funktsiooni. Ainuüksi juba puud on leidlikult ja paljutähenduslikult loodud. Oksad on kaetud paberihundi näritud paberiribadega, mis ühelt poolt mõjub õrnroosas valguses lihtsalt kaunilt, teisalt aga on sügavalt sümbolistlik, tuues vägisi meelde Goethe kahesaja aasta taguse sedastuse, et milleks kirjutada juurde uusi raamatuid, kui inimestel on vanadki veel läbi lugemata.
Kuigi lavaruum on õhuline ja nauditav, millele annab aeg-ajalt oma aktsendi Janek Savolaineni video- ning Andres Sarve valguskujundus, siis kogupilti jäävad üksikud detailid ometi häirima. Näiteks ei selgu lavastusest mitte kuidagi, miks on kajakas topitud just musta prügikotti? Miks on must prügikott parem valik kui näiteks üks tavaline jahimehe seljakott? Kui prügikott kandiski endas mingit spetsiaalset sõnumit, siis siinkirjutaja seda kahjuks ei mõistnud.
Samuti jääb arusaamatuks Maarja Meeru kostüümikunstnikutöö. Me näeme laval kõrvuti sajanditaguse rõivamoega möödunud sajandi kuuekümnendate kleite, kaheksakümnendate punkriietust ja tinglikult vist tänapäevastki moodi, kuid milleks see moeeklektika vajalik on või mida sellega vaatajale öelda tahetakse? Ma eeldan, et sedavõrd lihtlabase trikiga ei loodetud etendatavat lugu tänapäevasele vaatajale lähedasemaks muuta.
Üllatas aga Peeter Volkonski muusikaline kujundus. Slaavi muusika küll, aga siiski piisavalt omapärane, et anda lavastusele rohkem “tänapäevast puudutust” kui huupi kostüümilaost valitud riidehilbud.
Paraku jääb “Kajakas” – nagu valdav osa viimase kümnendi Vanemuise lavastustest –napilt lati alt läbi lendama. Ja tundub, et selles ei saa süüdistada ei näitlejaid ega kunstnikke. Kui lavastajale ei ole päris selge, miks ta üht või teist näidendit lavastada tahab või mida ta sellega publikule öelda soovib, siis ei ole ei näitlejal ega kunstnikul kuskilt oma loometööga pihta hakata.