Keskpärane ja sellega leppinud
Sirp, Ott Karulin
Polegi ammu näinud lavastust, mis suhtuks oma lavakujundusse nii ükskõikselt.
Esmamulje on lummav – Silver Vahtre on loonud Tiit Palu lavastatud „Kajakale” Tartu ülikooli ajaloolises kirikuhoones vaikselt suursuguse aia: puuokstel puhkavad lumivalged paberiribadest salgud, katmata küljeakendest voolab sisse õhtupäikese kuma. Nagu postkaart kirsside õitsemise aegsest Jaapanist. See on ju ikka Tšehhovi „Kajakas”, mitte „Kirsiaed”, mida vaatama sai tuldud? Kujundusviitel on atmosfääri loovat jõudu, see timmib ootushorisonti – ju saab seegi kirsiaed lõpuks raiutud, vähemalt paberõied peavad kindlasti langema. Aga ei ühtigi.
Polegi ammu näinud lavastust, mis suhtub oma lavakujundusse nii ükskõikselt. Treplevi suurteoste pikast ootusajast ribadeks vajunud tühjad paberilehed on ju tuumakas kujund, aga kui näitlejad laval püüavad – hirmust lavakujundus ära lõhkuda – meeleheitlikult puid mitte riivata, närbuvad kirsiõied tagasi paberipahnaks, odavaks butafooriaks.
Olin terve esimese vaatuse kindel, et vaheaja järel toimub mänguvõtmes kannapööre; et alguses mängitakse meile demonstratiivselt, irooniairvega just nii rutiinselt, kui Treplev oma ema ja tema mõttekaaslasi süüdistab: „Kui eesriie kerkib ja need suured talendid, püha kunsti preestrid, kujutavad õhtuses valguses kolme seinaga toas seda, kuidas inimesed söövad, joovad, armastavad, kõnnivad, oma kuubesid kannavad; kui nad labastest piltidest ja fraasidest püüavad välja õngitseda moraali – väikest, kergesti mõistetavat, koduseks tarvitamiseks kasulikku moraali …” Mingit pööret muidugi ei tulnud – polnud ka kavatsust ironiseerida, pelgust kujutada õhtuvalguses armastust ja pakkuda suveteatripublikule veidi kasulikku moraali. (Vähemalt nähtud etendusel võtsid vaatajad viimase vastu viisaka, tuima aplausiga.)
Aga enne kui (lõplikult) hukka mõistad, püüa mõista. Senine kriitika on lavastuse probleemialget näinud just Karol Kuntseli Treplevi tõlgenduses. Jaak Allik väidab: „Kuntseli Treplev mõjus karjapoisina, kes tahab kuningaks saada, kuivõrd on tal aga selleks eeldusi ja õigust, seda vastust me lavastusest ei saanud” (Postimees, 16. VII) ning Mihkel Truman nendib: „Pigem muutub Karol Kuntseli ja Maria Soometsa (Niina Zaretšnaja) hüsteeriline rabelemine laval kiiresti tüütuks ja väsitavaks” (kultuur.err.ee, 20. VII).
Kuntseli Treplevis pole tõesti kübetki hamletlikku õigluseiha, aga käsitada teda vaid emaarmastusest ilma jäänud jonniva poisikesena on ka liiga lihtsustav. Lavale ilmudes, soengust välja kasvanud juustepahmaka ja pügamata habemega, kombekohased püksid mässava elegantsiga põlvedeni üles seotud, kuube kandmata mõjub ta kaunis lavapildis üleliigsena. Selge, et ta end siin mugavalt ei tunne. Nagu kohalik hipster, kes kuurortlinna promenaadil turistide seas jalutades paratamatult silma riivab. Kuntsel ei mängi seda ebamugavust siiski ülemäära suureks – sätib küll närviliselt peagi algavaks etenduseks toole, eriti seda keskmist, kuhu tingimata end istutab ta ema, kuid see on ennekõike debütantlavastaja närvilisus. See on mõistetav ebakindlus.
Küsimus, kas selles Treplevis on ka sisu, Alliku sõnadega „eeldusi ja õigust” senine elukorraldus ja teatritegemise viis läbikukkunuks kuulutada, lähtub usust, et Treplev oli mõeldud Tšehhovil autori alter ego’na ning seega peaks temas olema lademeis eeldusi ja õigust. Aga võib ju tõlgendada ka teisiti: et Treplev oli ja jäi kuni lõpuni keskpäraseks kirjanikuks. Sellisel juhul on peamine küsimus, kas ta ise seda endale tunnistas, ja kui tunnistas, kas siis surus püstolitoru meelekohta eneses pettumise tõttu, armuvalus või mingil muul põhjusel.
Vaadates Kuntselit teises vaatuses vaikselt omaette nokitsemas – püksisääred nüüd korralikult alla keeratud ja kuubki seljas, vaevumärgatavalt muiates, kui tema edusammud kirjanikuna jutuks tulevad, tundub ta olevat oma võimetega ammu leppinud. Ei muutnud ta elukorraldust ega teatritegemise viisigi. Aga miks pidanukski. „Näed sa, mu ema ei armasta mind. Või veel! Ta tahab elada, armastada, kanda heledaid jakikesi, mina aga olen juba kahekümne viie aastane ja tuletan talle iga hetk meelde, et ta pole enam noor. [—] Samuti teab ta, et ma teatrist lugu ei pea,” laseb Tšehhov Treplevil kohe näidendi alguses öelda. Kuntseli Treplev ei ütle neid sõnu kadedusest ega vihaga, sest ta teab, et tema ise on ainsana kohatu, kuid samal ajal on ta piisavalt arukas, et mitte kedagi teist selles süüdistada – või noh, veidi, demonstratsiooni mõttes. Ei, Palu lavastuses pole see läbikukkunud kirjanik, kes endalt elu võtta püüab ja selles teisel katsel õnnestub. Siis ikkagi armuvalu?
„Hüsteeriline rabelemine,” arvas Truman Treplevi ja Niina (Maria Soomets) armuloo kohta. Tõesti: kui Kuntsel mängib Treplevi püksisäärte allavajumise peaaegu vaevumärgatavaks, siis Soometsa rollikaar Niinana on kõrgem, silmatorkavate äärmustega. Esmailmumisel on ta eluvõõras, tunneb ilmselt esimest korda elus midagi, mida teistelt kuuldu põhjal armumiseks julgeb nimetada. Lõpuks taas publiku ja Treplevi ees olles on sellest lihtsast neiust järel aga vaid neurootiline kägar. Ju tahtsid lavastaja ja näitleja rõhutada, kuivõrd sarnaneb Niina lõpumonoloog oma katkendliku ülesehituse ja risoomsete mõttekäikudega Treplevi näidendi tekstiga, mida ta näidendi alguses esitas, aga päriselt ei uskunud, et täpselt samas võtmes esitades sarnasus ja emotsioon välja tulevad. Asjata. Nii varjutati ka kahjutunne – mitte käestrebitud armastuse, vaid kaotatud eneseusu pärast, mida Kuntsel Treplevina Niinale vastu mängis. Ei, armuvalust seda püstolitoru ei tõstetud, vähemalt teisel korral kindlasti mitte, sest polnud enam midagi armastada. Siis ikkagi mõni muu põhjus …
Tüdimus ehk? Kaua sa ikka talud neid demonstratiivselt hoolitsevaid lähikondlasi (saalistki oli seda groteski kohati füüsiliselt valus vaadata), pingutatud kiidusõnu. Võiks ju ka taluda, aga on tüütu. Väga tüütu on elada, kui keegi peale sinu ei lepi sinu leppimisega ja kõik usuvad kaljukindlalt, et kohe, kui sa tunnistad endale oma keskpärasuse üles, lased ka endale kuuli pähe. Kuigi sa oled kogu aeg oma võimeid, eeldusi ja õigust teadnud.
Selles mõttes oli ka Kuntseli Treplev ikkagi hamletlik trikster, kes ema ja võõrasisa Trigorini ees komejanti esitas.