10 KÜSIMUST | Meediajuht ja kirjanik Mart Kadastik: kõik tõelised kired on omakasupüüdlikud
“Tagantjärele tarkuse “oleksid” võivad inimest painata, kui ta ei ole rahul olevikuga, aga mina olen tänasega väga rahul!” ütleb teenekas meediajuht ja kirjanik Mart Kadastik, kelle esimene näitemäng jõudis .
Sadamateatris esietendunud “Head inimesed” tegevus toimub murrangulistel 1990ndatel. Peategelaseks on karjääriredelit pidi jõudsalt üles liikuv mees (Karol Kuntsel), kes tippu tõustes kaotab sideme iseendaga. Mart Kadastik (65) märgib, et ta ise ei ole ühegi tegelase prototüübiks.
1|Kes on sinu meelest hea inimene?
Kui ma nimetaksin kedagi heaks inimeseks, siis ilmselt peaksin silmas südamlikkust, suuremeelsust, tagasihoidlikkust, mõistvust, omakasupüüdmatust. Samas, olgem ausad, kõik tõelised kired on omakasupüüdlikud. Sellest võiks siis justkui teha järelduse, et kirglik inimene ei saagi olla hea inimene, et hea inimene on mingi aneemiline tüüp. No ei ole ju nii! Kust otsast seda headust ka ei mõõdaks, kõik sõltub siiski olukorrast. On hetki, mil headus ei ole üldsegi voorus.
2|Näidendi põhiküsimus on kahtlusel – kui teadnuks, mis toimuma hakkab, kas teinuks siis teisiti. Millised “oleksid” sulle rahu ei anna?
Mulle meeldib kirjanduse vahendusel ja ka päris elus elada kaasa inimestele, kes suudavad kahelda. Ka iseendas. Aga liigne eneseanalüüs, “oleksite” uuesti ja uuesti läbielamine võib viia isiksuse kokkuvarisemiseni. Nagu “Heade inimeste” peategelasega juhtus.
Mina ei ole selle tegelase prototüüp, ehkki mõistan teda väga hästi.
Mida iganes oleksin ma juhuse tahtel või teadlikult oma elus teisiti teinud, iga muu variant muutnuks kogu ahelat, kogu elu. Ja seda muuta ei taha ma unes ega ilmsi. Tagantjärele tarkuse “oleksid” võivad inimest painata siis, kui ta ei ole rahul olevikuga – sellega, kus ja kellega on ta täna. Aga mina olen tänasega väga rahul!
3|Näidendi võtmesõna on kohanemine. Millega sina isegi pingutades kohaneda ei suuda?
Kuidas ka ei pingutaks või just selle tõttu, et pingutan – ma ei oska poseerida, ei oska näidelda. Koolis mängisin ühes näidendis kuuske, lehvitasin natuke oksi, see tähendab käsi. See oli minu näitlejavõimete lagi. Mul ei õnnestu kohaneda suurte üritustega. Ballidel ja vastuvõttudel tunnen ennast väga halvasti. Laupäeval pidin esietenduse lõppedes minema ja kummardama sünkroonis trupiga. Ei õnnestunud.
4|Aprillis on tulemas referendum abielu küsimuses. Paljud ei pea seda tänases Eestis tähtsaks. Ent – kui peab rahvalt küsima, siis mis on sinu jaoks see üks oluline küsimus, millele saab vastata jah- ja ei-vormis?
“Jah” ja “ei” vastust nõudvaid küsimusi võiksid ajakirjanikud sagedamini esitada poliitikutele. Kas varastas või ei varastanud, kas valetas või ei valetanud. Aga rahvale, kes õnneks veel ei ole homogeenne, suruda peale must-valget maailmapilti… Mu meelest ei ole see rahva kaasamine, vaid rahva alandamine.
5| 2020. aastast kolmveerand oleme elanud koroonasõjas, kus rinne aina läheneb, piiramisrõngas sulgub ja loetletakse langenuid. Mis hoiab selles madalpunktis su silmad säramas?
Kuulan ja vaatan Bon Jovi koroonaaegset lugu “Do what you can” ja heldin. Armastusele ei ole asendust, armastus jääb – nii lihtne on selle laulu sõnum. Aga nakatab oma elurõõmuga. Rohkem kui viirus.
6| Meediajuhina on sinu kohal hõljunud ajakirjaniku aura. Kas kirjanikuna saadab see sind samuti või on aurustunud?
Kuivõrd ma ei suuda vanast armastusest üle olla – jälgin ajakirjandust tähelepanelikult ja vahel võtan ka sõna –, siis ei ole ma kunagise meediainimese staatusest senini vabanenud. Öeldakse, et hea ajakirjanduse võib ära rikkuda üks vale fakt, hea ilukirjanduse üks õige fakt. Lähedased ja samas vastandlikud loomingulised tegevused. Minu sisenemise puhul ilukirjandusse mõtlesid ilmselt mõnedki, et nüüd on aktsiaseltsi juhatuse esimees ära eksinud Alice´i imedemaale.
Lõpuks sõltub lugejate vastuvõtt ikka sellest, kuidas sa suudad neid panna uskuma oma lugusid. Kirjanik peab olema uskumatult usutav, veel rohkem kui ajakirjanik.
7| Kuue populaarseks osutunud raamatu autorina on sind kutsutud liituma Eesti Kirjanike Liiduga. Mis takistab sind kirjanike ametitsunfti kuulumast?
Viimastel aastakümnetel ei ole ma liitunud ainsagi organisatsiooniga. Mulle meeldib olla vabakutseline, kes on nii vaba, et tal pole isegi mitte kutset.
8| Sa olid selle intervjuu illustreerimiseks värske foto tegemisele vastu. Mida sa ei taha endast teistele näidata?
Eespool märkisin, et kuidas ma ka ei pingutaks või just selle tõttu, et pingutan – ma ei oska poseerida, ei oska näidelda. Täiendan seda mõtet ühe filosoofi mõttega, mille järgi inimene sarnaneb ahviga: mida kõrgemale ja nähtavamale kohale ta ronib, seda rohkem ta näitab oma tagumikku. On mul seda vaja?
9| Sinu nimi on tähistanud Eestis kvaliteeti. Meediajuhi, kirjaniku, aga ka abikaasa, isa ja vanaisana oled õnnestunud. Lavale jõudnud näitemäng on igas mõttes esimene. Kas küsisid endalt: mis siis, kui sel korral ei õnnestu?
Mul oli garantii, et täielikult aia taha ei saa see tükk minna. Garandiks oli lavastaja Ain Mäeots. Ta mitte ainult ei tunne publiku ootusi, vaid ka oskab neid ise kujundada. Ta oskab tekstist üles leida ja võimendada lugu, mis läheb inimestele korda.
10|Kirjanikuna saab põgeneda igasse aega, kuhu hing ihaleb. Milline ajastu sinu vaimsusega kõige paremini klapib?
Mis maitse on õuntel, mida kunstnik maalib? Sellise vastuküsimuse küsimuse mõttetuse kohta esitas Alfred Hitchcock.