100 ETENDUST “PAANIKAT”: paljad tuharad ja palju roppusi
“Meil on “Paanika” mängimise aegu igasugust veidrat publikut olnud, vahepeal satuvad ikka kiiksuga inimesed saali,” naerab Vanemuise lavastuse “Paanika” üks osatäitjaid Ain Mäeots. “Kord mingi mees hüüdis fraaside peale, kus mehed arutavad naisi valjuhäälselt: “Õige!”, “Just!”, “Täpselt!”, “Vot!” Lõpuks tõusis veel püsti ka!”
Näitlejad Ain Mäeots, Raivo E. Tamm ja Riho Kütsar mängisid vaatamata innukale sekkujale etendust rahumeeli edasi, ülejäänud publik lihtsalt muheles. Ju oli Mika Myllyaho tragikomöödia, mis pajatab loo kolmest hätta sattunud mehest, vägagi puudutav.
Edukad isased Leo, Max ja Joni ei saa ühtäkki oma eluga enam hakkama, sest ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Kriisiolukorras mõtlevad nad välja koduse rühmateraapia, mis võtab erakordselt kummalisi vorme.
“Minu tegelane Joni tarvitab väga vängeid sõnu ja mulle on räägitud, et nende peale ikka vanemad inimesed tõmbuvad saalis krampi,” ütleb Ain. “Ja kui see alastistseen tuleb, kus ma p**** paljaks võtan, siis kostab saalist vanainimeste suust rabatud ohe: “Õhh!”
Ning on olnud ka kord, kus meil läks poole esimese vaatuse pealt demonstratiivselt kaks inimest ära. Midagi väga hullu ei olnud veel toimunud, aga küllap mingi Raivo s***jutu peale läks nende jaoks asi juba üle piiri.”
Laval isegi kõrges palavikus
Üle piiri või mitte, kuid “Paanika” püsis Vanemuise mängukavas aastast 2010. “Teater ikka mõtles paar korda “Paanikat” maha võtta, aga publik ei lubanud,” muigab Ain.
“See ei ole lihtne tükk, aga selle eest mõnus teha. Kaks-kolm korda olen seda 39kraadise palavikuga mänginud ja siis on küll olnud surm silme ees. Neil kordadel olen Raivole öelnud, et ära lase mul kätekõverdusi teha!”
Sadamateatrisse siseneb Riho Kütsar. “Kütsarile teeb jubedalt nalja, kui kellegi tekst sassi läheb, siis ta hakkab kohe varjamatult irvitama,” annab Ain naerdes teada. “Millal ma olen irvitanud?” muigab Riho ja annab 100 korda mängitule oma konkreetsel moel hinnangu. Naeru saatel.
“Kui sa arvad, et see on olnud jube piinav ning Mäeots on tropp ja Tamm tõbras, siis seda oleks jube huvitav kirjutada, aga tegelikult on meil olnud väga tore. Just täna mõtlesin, et ei viitsi enam eriti edasi mängida, olgu siis 100. korraga lõpp, aga veidi on ikka kahju!”
Keegi neist pole “Paanikast” tüdinud. “Tüütu võib olla tulek ukseni, aga kui ma olen juba laval, siis olen 100 protsenti kohal,” lausub Raivo. Et aga praegu üleüldse mõni lavastus Eesti teatris 100. etenduskorrani jõuab, on ime.
“Arvan, et vähemalt minu elus ei tule sellist asja enam teist korda, et mängiksin mõnda tükki 100 korda,” võtab Ain vestluse kokku.