Uus eesti ooper otsib sõjakogemuse tähendust
Selle intervjuu ilmumise päeval esietendub Tartu Vanemuise Sadamateatris uus algupärane täispikk eesti nüüdisooper «Tulleminek». Kuna sedasorti teoseid jõuab meil publiku ette keskeltläbi üks kolme-nelja aasta kohta ning Vanemuise repertuaaris on tegu esimese katsetusega üldse, võib seda pidada oluliseks ja tähelepanuväärseks sündmuseks juba a priori.
«Tullemineku» helilooja on Märt-Matis Lill, libretist Jan Kaus ja lavastaja Taago Tubin. Huvitaval moel on nende näol tegu Eesti Heliloojate Liidu esimehe, Eesti Kirjanike Liidu endise esimehe ning Eesti Lavastajate Liidu juhatuse liikmega. Külastasin neid Tartus neli päeva enne esietendust, et esitada mõned küsimused. Kuna oleme põlvkonnakaaslased ja vanad tuttavad, siis võtan endale vabaduse neid sinatada.
Märt-Matis, Jan ja Taago, milline on teie kolme suhe ooperikunstiga laiemalt?
Märt-Matis Lill: Heliloojale on ooper kindlasti üks suurimaid väljakutseid, mis olla saab. Siin on nii palju tasandeid ja erinevaid komponente, mis ideaalis peaks ühe hea dramaturgilise idee teenistuses täiuslikult koos toimima. Olen regulaarselt mõelnud sedalaadi dramaturgiliste ideede peale – et kuidas mingi kujunditering või teema ooperi kontekstis toimida võiks.
Jan Kaus: Kui ma olen eriti elevil, hakkab mu peas sageli mängima «Figaro pulma» avamäng.
Taago Tubin: See suhe on olnud eelnevalt väga nõrk, kuid viimase kolme aasta jooksul, mil kõnealuse ooperi idee on arengus olnud, olen püüdnud teha enese jaoks võimalikult kiire sisseelamise sellesse žanrisse.
Millal ja kelle initsiatiivil «Tullemineku» projekt alguse sai?
Märt-Matis: Minule algas see Paul Mäe (Vanemuise teatri muusikajuht ja peadirigent – A. L.) kolm aastat tagasi tehtud ettepanekuga. Kuna mul oli endal üks ooperi mastaapi nõudev idee just meeles mõlkunud, siis oli ajastus äärmiselt sobilik.
Kuidas teie meeskond kokku sai?
Märt-Matis: Meeskonna kokkukutsumine võiks olla võrreldav Alexander Dumas’ romaaniga «20 aastat hiljem», kus siis vanad võitluskaaslased ja sõbrad ühendavad mõningase ajalise distantsi järel uuesti jõud – ehkki meie puhul see ajaline vahe oli muidugi väiksem kui Dumas’ romaanis. Olime viimati aastal 2011 teostanud koos muusikat ja teatrit sünteesiva projekti «Armastajad ja elupõletajad» ja kuna nii kunstiliselt kui inimlikult jäi sellest koostööst ülimalt meeldiv tunne, siis oli minu jaoks loomulik võtta esimesena ühendust just Jani ja Taagoga. Õnneks mõlemale see idee ja ajaplaan ka sobis.
Märt-Matis ja Jan, teile on «Tulleminek» teine ooper. 2009. aastal esietendus Von Krahli teatri ja festivali «NYYD» koostöös «Indiate uurimine» (lavastaja Mart Koldits).
Jan: See oli üks väga pikk ja väga huvitav protsess. Kuna «Indiate uurimine» taotles olla sügav üldistus, siis sai sinna väga palju sisse pandud. Sealhulgas suur hulk klassikalisi kirjandustekste: Chaucer, Dante, keskaegsed rüütlilaulikud ja kes seal kõik olid. Minu kui libretisti jaoks oli suur väljakutse püüda leida tasakaalu nende ja enda sõnastuse vahel. See natuke hirmutas mind, aga samas ka köitis ning tõstis motivatsiooni.
Märt-Matis: Eks ta oli esimene suurem kogemus teha midagi suuremat ja suure seltskonnaga. Seda praegust asja tehes tundsin ma end oluliselt kindlamana. Ja seekord ei olnud enam nii suurt ja vahest seetõttu liigset respekti kogu selle masinavärgi suhtes, nagu mul oli muusikateatri vastu enne «Indiate uurimist». Nüüd huvitas mind hoopis see, mida ma ise sellest kõigest tahan saada. «Tullemineku» puhul on tegemist hoopis selgema ja detailsema visiooniga lõplikust tervikust.
Kas – ning kui jah, siis kuivõrd – erines lõpptulemus tollal teie jaoks algselt kavandatust?
Jan: Ma arvan siiani, et see oli väga hea materjal nii sõnaliselt, muusikaliselt kui ka lavastuslikult, kuid lõpptulemuse probleem oli nn ajalis-tehniline, ehk teisisõnu: prooviprotsess jäi lihtsalt liiga lühikeseks ning korralikku tervikut ei jõudnud tekkida.
Märt-Matis: Kindlasti erines «Indiate uurimise» lõpptulemus algideest rohkem kui «Tullemineku» puhul, sest teose kujunemine protsessi käigus oli sinna juba sisse kirjutatud ning teatud asju ma seal lõplikult ei fikseerinudki. «Tullemineku» puhul olen ma oluliselt rohkem pannud algusest peale paika asju, mida ma lõpptulemusena saavutada tahan. «Indiate uurimine» oli täiesti teistsugune teos ka seetõttu, et ma olin tol hetkel tohutult vaimustunud sõnateatrist, räägitud sõnast üldse – seda ma olen küll siiani –, aga tol hetkel haaras see võimalustemaailm võib-olla rohkem mind kui mina teda.
Ja kas ma saan õigesti aru, et sa vastandad siin sõna ja sõnateatrit klassikalisele ooperile?
Märt-Matis: Ilmselt küll. Väga robustselt öeldes on «Indiate uurimine» ühtlasi lugu ooperi lagunemisest. See algab ooperistseenidega, mis mingil hetkel kaovad ära ning järele jääb üksnes sõnateater. «Tulleminek» on sellega võrreldes žanriliselt palju rohkem klassikaline ooper.
Kas selleks, et «päris» ooperit teha, oli sul vaja ooperi lagunemise lugu kõigepealt ära teha?
Märt-Matis: Tol hetkel tundus see mulle vajalik ning ma ei suutnud kujutleda end kasutamas täiesti traditsioonilist ooperi masinavärki. Kindlasti oli mulle probleemiks traditsiooniline ooperlik laulmismaneer. Aga ma olen ise vahepeal vanemaks saanud ja ilmselt ses suhtes natuke rahulikumaks muutunud, ooperižanri võimalused on mulle aina rohkem meeldima hakanud ning ma ei sõdi nende vastu enam väga. Ooperižanri võib-olla üks olulisemaid märksõnu on teatav tinglikkus. Aastal 2009 see veel mulle niiväga ei sobinud, aga vahepealse aja jooksul on hakanud meeldima. Ka numbriooperi mõte ei tundu enam kauge või vastuvõetamatu.
Kas või kuivõrd on «Tulleminek» numbriooper?
Märt-Matis: Kindlasti on ta seda kordades rohkem kui «Indiate uurimine», seal on nii aarialaadseid lõike, retsitatiivilaadseid lõike kui ka kooripartiisid, aga päris lõpuni numbriooper ta ka ei ole. Minu sõnateatri armastus kumab ikkagi läbi, näitlejatel on seal päris suur roll.
Millise helikeele oled valinud?
Märt-Matis: Muusikast on muidugi raske rääkida. Eks ma kirjutasin seda suuresti ikka samal viisil, nagu ma muusikat ka muidu kirjutan. Mingites lõikudes toetun teatud ajaloolistele allikatele ning natuke on seal sees eesti rahvalaulude edasiarendusi, aga see kõik on esitatud nüüdismuusika võtmes.
Kas püüad ka siin teadlikult mingeid reegleid rikkuda?
Märt-Matis: Raske öelda. Ma olen suuresti reeglid enda jaoks ise loonud. Kuivõrd need minu loodud reeglid rikuvad mingeid üldisemaid ooperi žanrilisi reegleid – selle küsimusega ma otseselt tegelenud ei ole.
Kui kaua selle ooperi libreto ja muusika kirjutamine teil aega võttis?
Jan: Seda on mõnevõrra raske mõõta. Libreto esimese täisversiooni kirjutamine ise võttis ehk paar nädalat. Ent sellele eelnes vähemalt aastane periood, mil saime Märt-Matisega aeg-ajalt kokku, veetsime arutades nädalavahetusi. Sellised leebed, pingevabad, ent piisavalt intensiivsed ajurünnakud, mille vaheaegu täitsid erinevad «kodutööd», peaasjalikult lugemine. Ning kirjapanekulegi järgnes pikem periood, mil me kõik kolmekesi kirjutatut üle vaatasime, parandasime, viimistlesime. Tegelikult jätkus teksti viimistlemine ka lavastamise ajal ning jätkub mu peas siiani.
Märt-Matis: Mul on hea meel, et ma oskasin seekord küsida selle teose tegemiseks korralikult aega, lükkasin teised loomingulised plaanid kõrvale, ütlesin palju muid asja ära ning suutsin teose väljatuleku kuupäeva võimalikult kaugele kaubelda. Kui «Indiate uurimise» puhul jäi mul muusika kirjutamiseks aasta, siis nüüd tegin nii, et jäi peaaegu kolm aastat. Ooperit ei saa teha nii, et sul läheb liiga kiireks. Sest töömaht on täiesti kolossaalne ning erinevaid tasandeid ja nüansse on siin selleks liiga palju. Ühe osisega võid rebestada ja ehk isegi õnnestuda, kuid teised jäävad siis ikka piisava tähelepanuta.
Aga kuidas näiteks Mozart, Rossini ja Bellini omal ajal mitmed enese ooperid nii lühikese ajaga välja tõid? Kas ainuüksi seetõttu, et varastasid väga palju iseendalt?
Märt-Matis: Neil oli see eelis, et helikeel oli tollal suuresti ette antud ning nad said väga palju opereerida juba olemasolevate ja sissetöötatud mudelitega. Aga tänapäeva helilooja reeglina leiutab seda jalgratast kogu aeg ise, ehitab oma helikeele ise nullist üles. Kusjuures modernistliku esteetikaga käib teatud määral kaasas eeldus, et helilooja teeb seda üha uuesti peaaegu iga loo puhul. Aga see on ju tohutu töö. Palju lihtsam oleks ju kirjutada kolme-duuri-põhiseid 4/4- või 3/4-asju.
Ja mineviku heliloojad soovisid vist olla rohkem meisterlikud kui originaalsed?
Märt-Matis: Võib-olla küll. Tänapäeval soovivad heliloojad olla tihtipeale mõlemat.
Justnimelt. Kuna täispika nüüdisooperi lavaletulek pole kahjuks eriti enesestmõistetav, püüavad heliloojad selle võimaluse erakordsust tajudes luua midagi originaalset, midagi sellist, mida pole varem tehtud. Märt-Matis, kas sinul tiksus samuti midagi sellist peas, kui «Tullemineku» muusikat kirjutasid?
Märt-Matis: See tohutu originaalsuse vajadus on minu puhul aastatega natuke leevenenud. Arvan, et ma olen oma helikeelelt piisavalt originaalne ka ilma selles suunas teadlikke pingutusi tegemata. (Naerab.) Seega ei ole originaalsus mulle taotlus omaette. Usun, et «Tullemineku» kõige originaalsem asi on kontseptsioon tervikuna, millest muusika on üks osa. Seega ei tahaks ma muusikat siin üldse eraldi rõhutatult välja tuua. Muusika on ikka terviku teenistuses.
Jan, mida tähendab kirjaniku jaoks ooperilibreto kirjutamine?
Jan: Mina olen Märt-Matise muusikadraamade jaoks tekstide kirjutamist tajunud kui egoismi ravi. Kirjaniku jaoks on asjaolu, et ta on oma materjaliga üksi – et tema üksi haldab seda materjali, otsustab selle üle – ühtaegu nii suurim voorus kui ka suurim probleem. Kirjaniku üksindus võimaldab lausa joovastavat vabadustunnet – lood oma maailma ning ei pea sellest kellelegi peale iseenda aru andma –, ent aeg-ajalt tuleb kasuks liikuda kellegi teise maailmas. Nii et koostööd Märt-Matisega olen mina kasutanud selleks, et vahendada kellegi teise ideid, kellegi teise maailma, sundinud end tema vaateviisiga arvestama. Ent sellise ühistegemise õnnestumiseks võiks olla täidetud kaks tingimust. Esiteks peab mul olema teise inimese meelelaadiga suur ühisosa, vaimne samasuunalisus. Ning teiseks peab ta ikkagi jätma mulle sedasama vabadust. Loo idee ja teemad tulevad temalt, ent nende kujutamises peab kõlama selgelt kaasa minu hääl.
Millise lähteülesande Märt-Matis sulle «Tullemineku» puhul andis?
Jan: Selle saab kokku võtta ühe sõnaga: sõda. Märt-Matis soovis uurida kunstiliste vahenditega sõda. Mis mind ennast huvitas ja huvitab, on sõja möödapääsmatus. See on tõeline dilemma. Et miks me ei saa sõjast üle ega ümber. Mis on sõja puhul see, mis köidab, meelitab ja lubab?
Märt-Matis, kust sina selle sõjateema võtsid?
Märt-Matis: Homerose «Ilias» oli mul dramaturgilise ideena ammu mõttes. Selles teoses on paar kohta, mis on minu jaoks väga võimsad, eelkõige naise perspektiiv, mis mingil hetkel tugevasti läbi lööb. Eriti Hektori abikaasa Andromache monoloog, mis pöörab minu jaoks selles teoses järsku kõik peapeale – see on «Iliases» kindlasti üks võimsamaid kohti. Samuti Hektori surnukeha väljapalumise stseen teose lõpus. Mind paelub just inimlikkuse väga jõuline sissetulek sellesse heroilisse maailma, kus kehtivad ürgmehelikud väärtused.
Teisalt elame me ise juba aastaid sellises poliitilises olukorras, kus sõjateemat on järjest enam õhus, eriti kui mõtleme Gruusiale ja Ukrainale. Mitmed inimesed minu tutvusringkonnast on viimasel ajal liitunud kaitseliiduga. See võimalus, et sõda tuleb, ei tundu enam kahjuks üldse nii ebareaalne, kui see tundus veel kümme aastat tagasi. See kõik on pannud mind kunstiliste vahenditega mõtisklema selle üle, mida sõda üldse tähendab, mida sõjakogemus tähendab.
Jan, kuidas sa libretistina sõja fenomenile lähenesid?
Jan: Eks mind mõjutas kirjanduslugu. Homerose «Iliase» kasutamine meie ooperis on omamoodi märgiline, kuna see teos on läänemaise kirjanduse üks nurgakive. Mis omakorda tähendab, et läänemaise kirjanduse üks alguspunkte on sõda, sõjaline konflikt. Kusjuures Homeros sõnastas veenvalt sõja mõlemad otspunktid: ühelt poolt see vägev tunne, kui massid võtavad rivisse ja lipud lehvivad ning minnakse kuhugi, et saavutada midagi suurt; teiselt poolt kohutav lahinguolukord, kus rebitakse kehasid puruks ning inimeste elusid kustutatakse ühe hoobiga. Neid mõttelisi äärmusi soovisime me näidata ka oma teoses. Algseteks lähtekohtadeks olid mingid konkreetsed sõjalised konfliktid, eelkõige Trooja sõda, Esimene maailmasõda. Kõige rohkem lugesime ja kasutasime otsese inspiratsiooniallikana just Esimese maailmasõja mälestusi.
Miks just Esimene maailmasõda?
Jan: Esimene maailmasõda tekitas sõjapidamises ikkagi uued mastaabid. Pärast maailmasõdade kogemust on kuidagi jube raske – kuigi paraku mitte päris võimatu – mõista relvade kõnet romantiliselt.
Taago: Esimene maailmasõda kui esimene sõda, mis kasutas nii massimeediat kui massihävitusrelvi. Öeldakse, et Esimesele maailmasõjale eelnenu on ajalise võrdlusena praegu relevantsem kui kunagi varem, sest paljud sündmused liiguvad samade mustrite järgi. Väga palju on ka praegu kergekäelist heakskiitu sõjale ja sellist mõtteviisi, et vägivald on loomulik ning organiseeritud vägivald isegi ülev.
Märt-Matis: Mulle tundub, et oleme siin Eestis tohutult keskendunud Teisele maailmasõjale, nii eestlaste kui ka venelaste poolelt, kuid me võiksime vaadata ajaloos ka natuke kaugemale. Esimene maailmasõda on vähemalt Eesti avalikus debatis üsnagi läbi kaardistamata ajaloosündmus. Eestlaste jaoks, kes seal osalesid, oli see tegelikult päris sürrealistlik kogemus, sest sinna mindi Vene tsaaririigi eest võitlema, siis hakkas ohvitserkond vahetuma, tuli uus võim, aga inimesed sõdisid ikka edasi. Siis tekkis mingi hetk Eesti Vabariik… Samas oli sõja kogemus ikkagi väga sarnane sõltumata sellest, kummal poolel, kelle eest või vastu sõditi.
Kes on need inimesed, kelle mälestusi te libreto kirjutamisel kasutasite?
Märt-Matis: Minu jaoks hakkas «Iliasega» haakima ühe Ungari ohvitseri – Béla Zombori-Molodváni – Esimese maailmasõja ajal kirjutatud päevik, mille tema pere otsustas alles mõni aasta tagasi avaldada. See on päris psühhedeelne materjal. Autor oli tsiviilelus kunstnik ja Viini kunstiakadeemia õppejõud, väga tundlik natuur. Viis, kuidas ta oma sõjakogemusi kirjeldab, on väga sugestiivne nii heas kui halvas mõttes. Samas tõi see teos mulle meelde Louis-Férdinand Céline’i raamatu «Reis öö lõppu», mis tõestas oma keeleuuenduslikkuses, et sõjast – mis on täiesti õudne ja pöörane nähtus – ei saagi rääkida tavaliste vahenditega.
Taago: Väga hästi aitas teemasse sisse minna inglise keeles ilmunud kogumik «The Great War», mis koosneb Esimese maailmasõja sõdurikirjadest ja -mälestustest. Reasõdurid kirjeldavad selles väga detailselt, ausalt ja ilustamata oma kogemusi.
On teil selle uue sõjast rääkiva ooperi taga ka mingi selgelt sõnastatav autoripositsioon?
Jan: Ma olen autorina ülimalt lihtsameelne ja lihtsakoeline. Nii kunstis kui ka inimestevahelistes suhetes taanduvad asjad minu jaoks ühele motiivile: meil kõigil on olemas maailma kohta mingi kujutlus ning me tahame, et tegelikkus sellele kujutlusele võimalikult palju vastaks. Aga kuna ta enamasti ei vasta, siis tekivad sellest igasugu pinged. Ning kui kujutlused hakkavad koondama masse ja nende toel tahetakse hakata kogu sotsiaalset tegelikkust vormima, võib ühel hetkel kerkida üles organiseeritud vägivalla oht. Just see äratundmine ajendas mind selle juba palju käsitletud teemaga veel kord tegelema. «Tulleminekut» kannab kindlasti see idee, et sõda sünnib mingitest suurtest inimesi ühendavatest kujutlustest, mida võidakse tajuda paratamatusena või enesestmõistetavusena, kuid sõja tungides isiklikku ellu need kujutlused sageli ei säili, need rebitakse sõjas sama efektiivselt puruks kui kehad.
Märt-Matis: Ma täitsa usun, et samas leidub ajaloos piisavalt ka neid sõjas osalenud inimesi, kelle jaoks on sõda olnud positiivne kogemus.
Taago: Aga me ei räägi selles loos poliitikast ja ajaloost ja siin ei ole ka moraali kui sellist. Meie eesmärk võiks olla see, et vaataja tunneks ja tajuks sõja olemust, n-ö sõja häält läbi selle loo mustri. Muusikal on selleks suur võim.
Kuhu paigutub teie teos üldises ja igikestvas diskussioonis teemal õhtumaa allakäik?
Jan: Nii ta on. Spengler küll kirjutas oma raamatut paralleelselt Esimese maailmasõjaga, ent sõda on ajatu, ajastuväline ilming, mida on harrastatud kõikides inimtsivilisatsioonides. Sõda võib vallanduda kevadel, suvel, sügisel ja talvel.
Märt-Matis: Kui vaadata ajalugu kaugemast perspektiivist, siis on ju seesama allakäiguna käsitletav moraalne mandumine täheldatav juba «Iliases». Ma ei ole kindlasti ses mõttes spengleriaan – arvan, et kultuurilise ja moraalse allakäigu ja tõusu perioode on palju rohkem ning nende dünaamika on palju keerulisem ja etteaimamatum kui need laiad kaared, mida Spengler joonistab.
Taago, kuidas on professionaalse sõnateatri lavastajana ooperit lavale panna?
Taago: Eks ma püüan seda antud kontekstis puhta lehe tausta, mis mul on, kasutada mingil määral trumbina, kuna mul puuduvad siis ehk ka ooperlikud stamplähenemised. Ja just eriti viimastel proovinädalatel olen hakanud ooperižanri omal moel armastama.
Miks just viimastel proovinädalatel? Kas seoses sellega, et orkester on juba saalis?
Taago: Isegi juba enne seda. Kui asi hakkab ilmet võtma, artistid muutuvad vabamaks ning teos hakkab järjest enam tööle.
Sa oled muidu armastanud ja viljelenud eelkõige kammerlikku teatrit, teinud oma lavastusi pigem väikestel lavadel ja väikese trupiga. See on vist seni suurim lava ja kollektiiv, mida sul ohjata on tulnud?
Taago: Suurim lava ta nüüd küll ei ole, aga nii suure trupiga ma varem teinud ei ole jah. See kõik on väga põnev ja väga keeruline. Kogu see administratiiv-logistiline masinavärk. Sisulise külje pealt on muusikateatris etteantust kordades rohkem kui sõnateatris. Kõik on muusika teenistuses ja paljusid asju, mida sooviks teha, pole lihtsalt võimalik, sest muusika ja selle esitusvõimalused dikteerivad teistmoodi. Ja kogu prooviprotsess on juba üksnes organisatoorselt täiesti teistsugune kui draamalavastuse puhul. Sõnateatris pole näiteks võimalik teha proovi, kui üks dialoogis osalevatest strateegilistest isikutest on puudu, kuid ooperi lavastusprotsessis tundub olevat see täiesti tavaline, et iga päev on keegi solistidest kuskil ära, ent kuidagi tuleb ikkagi hakkama saada.
Milline väljakutse oli sinu kui lavastaja jaoks panna lavale teos, mille peateemaks – ning kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis ka peategelaseks – on sõda?
Taago: See on meie praeguses ajas taas järjest aktuaalsem teema, et kuidas määratleda inimest keset sõjaideed. Sõda seab indiviidi vastakuti sellise väärtushinnangute süsteemiga, mis mõjub nagu kuum pann, sest keedab välja kõik olulise. Meie ooper portreteerib seda, kuidas sõja idee ja sellest vaimustumine imeb inimesi tühjaks, lõpuks jäävad järele vaid tühjad kestad. Samas on siin muidugi see oht, et kui me nüüd nii oma teoses kui ka selles intervjuus sõjast nii palju räägime, siis anname sellele sõjateema õhus olemisele veel tahtmatult hagu alla…
Kas sinu lavastus illustreerib Märt-Matise muusikat ja Jani libretot või ka kommenteerib neid?
Taago: Kuna ma olen olnud selles projektis algusest peale sees, siis on meie kõigi kolme ideed siin paratamatult segunenud…
Märt-Matis: … ja minu jaoks on just see olnud oluline nende kolme muusikateatri projekti puhul, et teose valmimise protsess ei oleks selline kui sarnastel puhkudel tavaliselt. Et kõigepealt kirjutab libretist teksti, siis helilooja muusika ning lõpuks lavastaja lavastab. Mina nii teha ei soovi, selline koostöö vorm mind ei huvita. Me oleme kolmekesi koos hästi palju mõelnud ning seega pole meist igaühe individuaalset panust kontseptuaalses plaanis üldse nii lihtne eristada.
Kas teil kolmel on tulevikuks mingi ühine loominguline plaan paika pandud? Järgmise ooperi idee?
Märt-Matis: Mul isiklikult on mitmeid ideid, mida ma hea meelega sama koosseisuga teostaksin, aga üldiselt ei meeldi mulle väga rääkida kunstilistest plaanidest kaugemas tulevikus. Põhiline on see, et Taago ja Jan on nii inimesena kui kunstnikena sellised, kellega võiks iga kell luurele minna.
Jan: Mina võin tänu Märt-Matisele kõigepealt jälle mõnda aega rahumeeli kirjaniku egoismi nautida.