Abbale vunki juurde
26. novembril Vanemuise vaatajate ette jõudev Abba-muusikal „Mamma Mia!“ lubab külma põhjamaalast liigse läägusega mitte ärritada.
1999. aastal loodud ja Rootsi kultusbändi suurimaid hitte koondav rahvusvaheline formaat seab muusika poolest ette selged raamid. „Mis siis, et ühest küljest estraad, mõne jaoks lausa kitš, aga see on kohutavalt nõudlik muusika nii lauljatele kui pillimeestele,“ selgitas lavastaja Ain Mäeots. „See on ka põhjus, miks süldibändid naljalt ei suuda Abbat repertuaari võtta, lati alt läbi joosta on väga lihtne.“
Siga ei sadulda
Ka peaosas pulmadeks valmistuva 20-aastase Sophiena üles astuv Birgit Sarrap tunnistas, et temagi arvas proovi minnes, et saab lihtsamalt. „Tead ju kõiki neid lugusid ja mis siin ikka keerulist olla saab?“ arutles ta. „Aga iga väike nüanss on nii oluline ja kuna me ei tohi ka helistikku muuta, siis tuleb kõik noodid kätte saada.“
Tekstid on eesti keelde tõlkinud Leelo Tungal ja lisaks on neid omakorda tüki vajadustest lähtuvalt kohendatud. „Kui esimeses proovis oli võib-olla natuke imelik, sest oleme ju harjunud neid lugusid inglise keeles kuulama ja laulma, siis paari nädalaga see enam ei häiri, vaid on pigem värskendav,“ kirjeldas Sarrap.
Muusikal algab ja lõppeb Sarrapi lauldud looga „I have a dream“. „Vist ikka pean ütlema küll, et see on minu kõige lemmikum laul, mis võtab tüki hästi kokku,“ sõnas ta, lisades, et tükis on megahittide kõrval ka üks vähem tuntud Abba lugu, mida trupist enamik varem kuulnud polnud: „Under attack“.
Mäeots rääkis, et kuigi lavastusliku poole peal piiranguid pole, lähtub ta sisemisest kontrollist. „Võtame vabalt ja rõõmuga, aga see ei tähenda, et me loo pea peale keerame ja midagi täiesti omamoodi teeme. Milleks sea selga sadulat panna ja riputada juurde midagi, mis üldse ei sobi?“ küsis ta.
Verevaesed britid
Teose konstruktsioon on läbipaistev ja selge: Abba lood on kokku põimitud narratiiviga altari ette pürgivast tüdrukust, kel pole aimugi, kes on tema isa ja kust teda leida. „Meie kui tegijate väljakutse on see lugu täita ära nii, et see ei tunduks enam konstruktsiooni, vaid orgaanilise loona,“ sõnas Mäeots. „Väidan, et kui sellega hakkama saame, on tegemist juba kunstiga.“
Lavastaja eesmärgiks on esineda paremini 2005. aastal Saku Suurhalli väisanud Londoni versioonist, mis talle sugugi ei meeldinud. „See oli külma ja kaalutletud professionaalsusega tehtud, aga täiesti verevaene ning jättis metalse järelmaitse. Meie eesmärk on teha ikkagi nii, et inimesed kergitaks kulme ja mõtleks, et oli ju päris ilus lugu,“ ütles ta. „„Mamma Mia!“ film mulle samas meeldis, sest seal oli see vurts sees – muidugi oli tegemist ka esmaklassiliste näitlejatega, aga ega meil väga halvemad pole.“
Mäeots kinnitas, et asi, mis eestlasel „hästi kergesti punasesse peksab“, on igasugune läägus, pateetilisus ja pisaratekiskumine. „Laval leemendamine ja mingisuguste tundeprobleemide pärast kannatamine on kõige kohutavam asi, mida vaadata. Minul tekivad selle peale kohe punased laigud kerele,“ rääkis ta. „Seda ei tule, tegu on väga naljaka looga.“