Palju õnne, lavastus oli edukas! Rahvas tõusis lõpus püsti ja aplodeeris. Inimesed naersid ja olid haaratud sellest, mida laval nägid.
Rõõm kuulda. Seda tükki on mitu aastat küpsetatud koos Siret Campbelliga, kes näidendi kokku kirjutas. Aga endalgi õnnestus sinna mitu stseeni sisse tuua.
Päris palju inimesi, kes kavalehte pole lugenud, on tagantjärele üllatunud, et see on Eesti looming. Nad on arvanud, et see on Broadwaylt või West Endilt sisse ostetud menuk. Mõned pole seda uskunud ja on guugeldama läinud.
See on omaette fenomen, et autori debüütnäidend on nii professionaalne. Milles selle teksti uudsus seisneb?
Kuna olen suur ulmesõber ja filmifänn, oli mul ammu idee, et tahaks teatris mängida filmi elementidega. Aga ma ei tahtnud näidata lihtsalt filmilõike, vaid kasutada filmi võimalusi teatris. Mitte teha seda pelgalt efekti pärast, vaid teha päris lugu päris inimestest. Luua täiesti teistsugune maailm.
Minu lähteülesanne Siretile oli teisendada William Gibsoni küberpunkromaani „Neuromant”. Tuua see nii ajas kui ka ruumis meile lähemale. Idee areneski Siretil selleks tükiks. Siin on palju mõjutajaid alates „Blade Runnerist” ja lõpetades inglaste „Black Mirrori” sarjaga.
Aga kõik on kuskilt otsast mõjutatud, „Matrix” ju lähtus ka „Neuromantist”. Juured on kuskil seal.
Minu jaoks oli algusest peale hästi oluline, et see tükk ei oleks kindlasti ainult ulmefriikidele. Isegi kui ma ulmet vihkaks võiksin ma seda tükki põhimõtteliselt nautida. See on ikkagi inimeste, pärisinimeste lugu.
See on ikkagi „tulevikuromanss”!
See on tulevikuromanss! Üks tuttav küsis minult: kas sul on tulemas mingi romansside õhtu? Oh jumal!
See on siiski hästi inimlik tükk, sest futuristlik situatsioon tekib tavaliste inimeste elus, kes saavad lapse. Naine, kellel oli lapseootuse tõttu teadvus digiteeritud, sureb. Mees jääb lapsega üksi ja otsustab kaasata pereellu naise tehisintelligentsil rajatud teadvuse.
Ei, siin on oluline vahe. See ongi tema naine, kes on masinas. See pole tehisintelligentsi loodud naise koopia, vaid ta ise, päriselt. See on tema enda isiksus, kes on masinasse vangistatud. Need pole arvuti genereeritud vastused.
Nii et tehisreaalsuses on võimalik elu?
See on justkui nii, et kui mult võetaks keha ära, jääksin ma ise, minu teadvus alles. Tajuksin end iseendana, aga ilma kehata. Oleksin lihtsalt kuhugi masinasse pistetud.
Seda salvestab ikkagi ju kiip!
Jaa. Kuskil ma pean ju olema, kuskile on vaja mind ajutiselt salvestada, hoiule panna.
Kui arvutikoodid on kirjutatud süntaksina skriptidesse, mis taanduvad lõpuks ühtede ja nullide jadadeks, siis mis on Beatrice’i nn ühik?
Ühik?! Meie keskendusime inimlikule. Panime tavalised inimesed ebatavalisse olukorda ja vaatasime, mismoodi nad siis käituvad. Päris inimesed on päris valikute ees.
Niipea, kui tegelastes näha ainult karaktereid, jäävadki nad meile kriipsujukudeks.
Väga huvitav teema oli eetiline küsimus, kas aktsepteerida paralleel- või tehisreaalsuses elavat teadvust enda kõrval. See oli Tomist isekas, et ta polnud nõus teisest inimesest pärast tema surma loobuma. Sama küsimus tabab meid tavalises elus siis, kui inimene langeb koomasse või on vaja otsustada eutanaasia üle.
Jah, tegelikult küll! Suurepärane film oli paari aasta tagune „Her”, kus kasutati sarnast elementi nagu „Beatrice’is”. See on hästi ilus ja puhas film.
Ja näitas, kui inimlik on otsida armastust ja lähedust tehisintelligentsilt, kui seda päriselus saavutada ei suuda.
Jah. Meil kõigil on oma põhimõtted. Küsimus on ainult valikute raskuses, mille nimel me oleme valmis neist järsku loobuma. Ja küsimus pole kunagi rahas. Tõeliselt kõrge hind pole mitte raha, vaid elu, armastus ja surm. Nende pärast oleme me valmis hetkega üle parda heitma kõik, mida oleme oluliseks pidanud.
Ja siis me arvame, et teeme seda lähedase pärast. Lõppkokkuvõttes teeme kõike ikkagi enda pärast. Ma arvan, et ma ei ole küüniline. See lihtsalt on nii. Sellest „Beatrice” räägibki.
Mu enda tutvusringkonnas olid kümmekond aastat tagasi inimesed, kes põhimõtteliselt deklareerisid, et nad ei kasuta arvutit või mobiiltelefoni. Keegi neist pole praegu masinata.
Kõik on Facebookis.
Me ei saa keskkonda, kus me elame, ignoreerida. Valikud, mis nendel inimestel siin tükis on, ka need pole enam ulme. Meie lapsed peavad tegema neidsamu valikuid, mida „Beatrice’i” tegelased – kas lasta end konventeerida nullideks ja ühtedeks?
Küsimus algab juba sellest, et ei ole nii, et ma olen täiskasvanud isiksus ja jään selliseks, nagu olen, ja keskkond mind ei koti. Oi, kuidas kotib!
Meid mõjutab juba see, mida sööme; õhk, mida hingame; vesi, mida me joome. Uued saapad, mis algul pigistavad, panevad meid teisiti käima. See ongi kõik kokku see, mis me oleme. Kui mind panna masinasse, kus mingit uut sisendit pole, siis ma olen päris kindel, et mul tekiks tahtmine, et mind kustutataks ära.
Kas sa tahaksid, et sinu teadvus digiteeritaks?
Oleneb asjaoludest. Ma kahtlustan, et tõenäoliselt ütleksin „jah”.
Mul on sulle uudis: niikuinii su teadvust juba digiteeritakse. Diktofon töötab!
Siin on põhimõtteline vahe: see, kui algo- ritm kasutab kogu minu senist väljundit ja loob sellest mustri, see pole enam mina, see on minu look-alike. Ta jäljendab mind, aga see pole mina.
Küsimus on millegi uue loomises. Algoritm on oma olemuselt ikkagi ratsionaalne, aga inimloomus täiesti irratsionaalne. Mina olen irratsionaalne, sina oled irratsionaalne. Me elame päevast päeva selle teadmisega, et oleme mõistlikud inimesed ja teeme mõistlikke otsuseid. Aga ühel hetkel, endalegi ootamatult…
Kriitilistel hetkedel me teeme asju, mis ei ole üldse mõistlikud.
Äpid aitavad meid?
Äppide ja võrgus olemisega on põhimõtteliselt nagu elektriga. Meie järeltulevad põlved suhtuvad sellesse kui iseenesestmõistetavasse asja, nagu meie suhtume elektrisse.
Kui olin väiksena vanaema juures ja õhtuti vaadati AK-d, pani ta alati teleka kinni, kui sealt näitas tuld, suitsu ja plahvatusi. See oli tema meelest ohtlik! See võis maja põlema panna. Päriselt ka! Ja ma ei suutnudki seda talle viie-kuueaastasena ära seletada, et saad aru, vanaema, see ei ole nii!
Teleka ette pidi alati ka istuma viisakate riietega ja tuba pidi korras olema, sest „telekas olevad inimesed ju näevad meid”.
See on tänapäeval tegelikult väga prohvetlik, interaktiivne televisioon ju käibki veebikaamera kaudu.
Sul on vist Vanemuises tore töötada, ühel hetkel teed Stoppardit, siis Bergmani, lastelavastust „Lotte” ja siis muusikali „Mamma Mia”.
Mulle meeldib teha täiesti erinevaid asju. Teen ka „ENSV” sarja. Väga värskendav on minna täiesti teise maailma. Samas on tegemist loomingulise tööga – ühte tehes puhkad teisest ja laed end. Erakordselt tore on teha vahepeal Lotte lugusid. Hea küll, võttepäevad olid vahepeal 15-tunnised, aga kui sul on tore kamp, toredad inimesed…
Minu käest on palju küsitud, et miks sa rabeled ennast tükkideks. Aga see on selline töö, mis annab energiat. 
„BEATRICE” JA TEMA KÜSIMUSED
Näidendi kirjutamise protsess algas nii, nagu Ain seda kirjeldab. Meie koostöö päädis aga uue näidendiga. „Neuromant” oli pannud Aini mõtlema mõningatest teda põletavatest inimlikest küsimustest, kuid alusmaterjal keskendus vähem inimese põhiküsimustele ning rohkem fantastikale ja tehnoloogia imedele. Ühe vestluse käigus viskas Ain õhku küsimuse: kui minu teadvus pandaks teise inimese kehasse, siis kas see teine inimene oleks mina või keegi teine? Ma püüdsin selle kinni ja see käivitas mu mõttekäigu. Ja tegelane Beatrice on minu vastus Aini küsimusele.
Kas Beatrice on tehisintelligents? Ma arvan, et kui võtta aluseks see, kuidas tehisintelligentsi praegu ja lähitulevikus käsitletakse, siis on vastus küsimusele eitav. Salvestatud teadvus lähtub siiski päriselt eksisteerinud inimese elust, kogemustest, isiksusest ja mõtetest. Salvestamise protsess on mehaaniline, kuid sisu on orgaaniline.
Olulisem küsimus on, et kui teadvust oleks võimalik salvestada, siis kus lõppeb elu? Kas keha suremisega? Kas teadvuse kustutamisega? Aga mis siis, kui sellest teadvusest on kusagil veel varukoopia? Ja siis on veel küsimus surma kohta. Mis saab surmast tulevikus, kui me aina töötame selle nimel, et elu pikendada ja selle kvaliteeti parandada? Üks näidendi tegelastest küsib, et kui surma enam pole, siis kas me peaksime seda igatsema jääma. Teine vastab, et tema arvates moodustavad elu ja surm terviku. Kuid kui see teine tegelane peab surmale silma vaatama, siis ta oma varasemale väitele truuks ei jää.
(Eesti Päevaleht, 11.11.2017)