Arvustus. Ajatu ajastudraama puudutab ka tänapäevaseid vaatajaid
John B. Priestley näidendi lavastust läbib tugev kriitika möödunud sajandite sotsiaalse hierarhia, eriti ülemklassi isekuse ja naiste olukorra pihta.
Esmapilgul võib tunduda, et «Inspektor tuleb» on klassikaline ajastudraama, kus keerulised pere- ja ärisuhted muudavad kõrgklassi elu raskeks. Kui aga lavale astub salapärane inspektor Goole (Hannes Kaljujärv), võtab lugu pöörde, mis hoiab nii Birlingi pere kui ka vaatajate närvid eesriide sulgemiseni pingul.
Intriigide keskmes olevat Eva Smithi publik lavastuses ei näe, tema võrdkujuks on pere teenijanna Edna (Maarja Johanna Mägi). Loo edenedes muutub piir kahe naise vahel häguseks, kui teenijanna ei tule lavale mitte perekonna abistamiseks, vaid kujutamaks Evat rikaste ja ilusate mälestustes.
Paralleelid meie ajaga
Lavastust läbib tugev kriitika möödunud sajandite sotsiaalse hierarhia, eriti ülemklassi isekuse ja naiste olukorra pihta. Hetketi Evat kehastav teenijanna muutub alamklassi naiste sümboliks, kellel parimagi tahtmise juures ei õnnestu oma saatuse üle võimu saada, kuid kes hoiab sellest hoolimata selja sirge.
Vaadates sümboolset Alamklassi Naist ja kuulates Ericu (Jaanus Tepomees) kriitikat kapitalismi kohta, tekivad peas paralleelid meie kaasajaga. Edna-Eva koondkujule lisandub veelgi tahke, kui meenuvad tänapäeva madalapalgalised töötajad. Kuigi tollast sotsiaalset hierarhiat enam samal kujul ei eksisteeri, on teema siiani päevakohane, eriti pärast koroonaaega, mil tõusis esile klienditeenindajate töö tähtsus.
Kogu lavastuse vältel on Edna professionaalselt emotsioonitu. Isegi tantsides ja üldises joovastusmöllus uperpallitades on teenijanna liigutused puhtad ja kalkuleeritud ning nägu kalk. Kuigi tegu pole suure rolliga, on imetlusväärne, kui hästi suudab Maarja Johanna Mägi oma keha kontrollida.
Lisaks teenijannale vastandub ülemklassi perele kummaline inspektor Goole, kes sisenedes torkab juba oma pintsaku tooni poolest silma. Tal õnnestub kindlameelsele pereisale Arthurile (Aivar Tommingas) vastu astuda ja panna teisedki pereliikmed pinge all murduma. Ise säilitab ta oma ekstsentrilise olekuga sümpaatsuse.
Emotsioonid muusikas
Peale suurte teemade võib lavastusest leida nüüdisajaga paralleele detailides, nagu näiteks desinfitseerimisaine joomine ja gripilaine. Et lugu tänapäeva publikule veelgi lähemale tuua, on Eva Smithiga seotud stseenides kasutatud meie aja muusikat. Kui perepoeg Eric jutustab kohtumisest naisega, loob tümpsuv klubimuusika tugeva kontrasti nooruki sobimatute peoõhtute ja perekonna ontlikkuse vahel.
Samas jäi häirima stseen, kus end seni tagasi hoidnud pereema Sybil (Piret Laurimaa) laseb viha rokkmuusika saatel valla. Aegluubis kujutatud poosid mõjuvad muusika taustal liiga jäigalt ja kontrollitult ega anna veenvalt edasi raevu, mida naine ei suuda enam vaos hoida. Muidu märgiline stseen, kus Sybil olukorra pinge all murdub ja emotsioonid valla laseb, mõjub muusika ja liikumise ühtimatuse tõttu veidi paroodialikult.
Teisedki tegelased kaotavad intriigide lahti rulludes enesekontrolli ja näitavad rohkem emotsioone, muutes ruumi energiat aina pingelisemaks, kuni see lõpuks koos olukorraga plahvatab. Kuigi perekonnale on loo edenedes üha enam halba valgust heidetud, võib neile kaose tipnedes isegi kaasa tunda. Enim puudutab hinge peretütar Sheila (Saara Nüganen), kes teistest varem emotsioonid vallandab, kuid seevastu hiljem teiste tunnete keerises pöörab mõistuse häälena pere eksimustele tähelepanu.
Kuigi «Inspektor tuleb» kujutab sajanditagust aega, on selles tõstatatud teemad siiani aktuaalsed. Seega pakub lavastus mõtteainet ka neile, kes muidu ajastudraamasid ei armasta.