„AK-47” küsib, millal me sõjast üle saame
Vanemuise näitleja Reimo Sagori monolavastus „AK-47” põhineb peamiselt tema enda kogemustel.
Kas mäletate aastatetagust „Tujurikkuja” sketši, mille lõpusõnad esitasid üleskutse: „Toeta dopinguvaba näitlemist! See võib olla säratu ja ebausutav nagu eesti teleseriaalides, aga see on puhas kunst! Algatust toetab teater Vanemuine”? Nali naljaks, ent Vanemuine, mis külastatavuselt hoiab Eestis küll järjepidevalt teist kohta, on draamaosakonna poolega juba aastaid paljudel hambus olnud. Eelmisel aastal toimunud konverentsi „Vanemuise draama seisust ja väljavaadetest” üheks tulemuseks võib pidada teatri otsust pakkuda rohkem võimalusi eksperimenteerimiseks ja lavastusteks väljaspool põhiprogrammi. Selle kaudseks tulemuseks võib pidada ka Draama festivali põhiprogrammis etenduvat Reimo Sagori monolavastust, mida mängitakse Vanemuise väikese maja proovisaalis.
Reimo, Draama põhiprogrammis on sinu lavastus „AK-47”. Kirjade järgi on festivalil selle esietendus, aga tegelikult oled seda juba korra mänginud. Kuidas selle lavastuse sünnilooga õigupoolest on?
Lavastus tuli välja n-ö Vanemuise off-programmis. Trupi sees hääletati inimeste põhirepertuaariväliseid ideid, mina sain võimaluse lavastus välja tuua. Aga idee oli mul juba lavaka ajal, 2013. aastal.
Mulle tundub, et viimastel aastatel on märgata tohutult palju sõja ja sõjaväe romantiseerimist. Tule sõjaväkke, tule õppima, 30 kilo kätte, sinust saab kangelane! Tekkis tunne, nagu kohutavalt valmistutaks millekski. Et kohe-kohe hakkavad juhtuma kõige hirmsamad asjad. Nii sündiski see lavastus mõneti vastukaaluks nii hirmutamisele kui ka sõjaväe romantiseerimisele.
Kui vaatan lavastuse plakatit, millel on relv ja käsi selle ees, või fotot Draama eelraamatus, mis kujutab sind relvaga, siis esimene tunne on, et tegemist on väga stereotüüpselt maskuliinse teemaga. Saan ma õigesti aru, et tahad pigem näidata seda poolt, kus näiteks ajateenistuse kahtluse alla panemine on aktsepteeritav?
Ma ei taha niivõrd üheselt midagi väita, vaid eelkõige tahaksin inimestes selle küsimuse tekitada. Näiteks on mul loll komme, et kui näen meedias ajateenimisega seotud teemasid, siis avan ka kommentaariumi. Kui oli lugu sellest, kuidas keegi on ajateenistusest eemale hoidnud, siis kommentaarides öeldi: nannipunn, ei taha minna sõjaväkke, täielik memmekas, vuss! Ma väga tahaksin, et kui mõni selline kommenteerija satub minu lavastust vaatama, siis ta järgmine kord vähemalt mõtleb, kas see ikka on päris nii. Ma ei taha inimestele öelda, et sõda ja sõjavägi on halb ja vale. Ehkki mõneti ju ongi. Aga kõige halvem ja igavam, mis võib juhtuda, on see, kui inimene tuleb, vaatab etenduse ära ja ohkab: järjekordne idealist ja patsifist…
Milline on sinu kogemus ajateenistusega?
Ma lõpetasin gümnaasiumi 2006. aastal, ajateenistuses olin 2007–2008. Olin Tallinnas vahipataljonis, kus väljaõppe üks osa on Kadriorus asuva presidendilossi turvalisuse tagamine. See on ilmselt veidi teist laadi kogemus, ent sealt olen ma oma lavastuse jaoks palju algmaterjali saanud. Aga ma ei käsitle ainult kaitseväeteemat. Räägin ka lapsepõlvest. Näiteks huvitab mind see, kuidas ja miks on normaalne, et isalt pojale antakse teadmine, kuidas relvast lastakse. Seda ei peaks võtma kui igapäevast asja. Eks paljud ütlevad sedagi, et relvad seostuvad ka jahipidamisega ja jahti on ju alati peetud. Või et me oleme aegade algusest üksteist tapnud ja inimloomust ei saa parandada. Aga kuhu me siis areneme? Ma mäletan hetke, kui esimene täiskasvanud inimene andis mulle puust relva kätte ja ütles, et mine mängi sõda.
Läksid ja mängisid?
Ikka. Ma ei osanud selle kohta küsida või mõelda. Aga siin ongi küsimus, kuidas me oma lapsi kasvatame.
Sina ei anna tulevikus oma lastele puupüssi?
Ma ei tea ju veel. Võimalik, et mitte, aga kui annangi, siis tuleb sellest enne põhjalikult rääkida.
Lähen nüüd küll libedale teele, aga sa ise näid esmapilgul üsna klassikaliselt stereotüüpse meheliku poole esindajana. Sinu huvidki on need, mida omistatakse ikka eelkõige meestele: teed puutööd, sõidad tsikliga…
Ma tegelen tõesti paljude asjadega, mis võivad nii mõjuda, aga… Kui ma teen teatrit, siis otsin endas emotsioone, painutan neid, pean julgema astuda enese vastu halastamatuid samme. Ja siis on vahelduseks väga hea võtta kätte saag ja kirves ning midagi valmis ehitada. Mulle endale meeldib mõelda, et need on sama mündi kaks külge. Selleks et viia end laval järgmistesse etappidesse, on väga oluline teha eelmisel päeval näiteks trenni, käia jooksmas. Kõik need eri osad on minu jaoks väga olulised.
Mida sa ise vaatajana teatrist otsid?
Üritan käia väga palju ka väljaspool Vanemuist lavastusi vaatamas. Viimastest elamustest võin näiteks tuua Mart Kangro, Christina Ciupke ja Nik Haffneri lavastuse „new work”. Mulle meeldib, kui ollakse ausad või ma vähemasti saan uskuda, mida mulle räägitakse. Nemad esitasid lavastuse käigus üksteisele küsimusi. Ilmselgelt oli tegevuse käik kokku lepitud, aga ma uskusin vastuseid ja ma uskusin seda, mis laval toimus. Mitte et samad asjad klassikalise draama puhul võimalikud poleks, aga mind paeluvad pigem inimesed, mitte rollid. Siinkohal võiks muidugi öelda, et kui keegi juba lavale astub, siis on ta igal juhul rollis. Ükskõik mida ma teen või ei tee, on see igal juhul roll, aga siin on ikkagi vaks vahet.