AK-47 – Vanemuine

Kohe kui ma koju jõudsin pärast AK-47 etenduse nägemist NO-teatri proovisaalis, võtsin toengasendi põrandal ja tegin 100 kätekõverdust. Niimoodi mõjus mulle see Reigo Sagori kirjutatud, lavastatud ja mängitud elulooline etendus. Rõhk sõnal “mõjus”. Reimo tegi kätekõverdusi tüki jooksul vähemalt 2 x nii palju… lisaks jooksudele ja muudele jõu- ja ilu-numbritele.

Et kõik algusest ära rääkida, tuleb liikuda ajas tagasi nõuka-aega, ehk aastasse 1989. Olin siis veel 15-aastane ja elasin Soomes. Selleks, et 9nda klassi lõpureisile Itaaliasse minna, oli mul vaja sõita Helsingisse, käia ära saatkonnas, teha “nõukogude pass” ja asi vask…. no kui see olekski olnud ainult see passimure… 15, varsti 16-aastane noorsand peab ju varsti sõjaväkke minema… Selleks tuli sama sõiduga ka sõjaväe-sotid selgeks saada. No mis seal siis ikka… kui kästaksegi kusagile Venemaale väeteenistusse, no mis ma teha saan… minna kusagile Soome metsa metsavennaks varju? 🙂

Ei! Härjal sarvist ning sajaga saatusele vastu. Saatkonnas oma passi oodates, tuli mingi mees leti tagant ootesaali ja palus mul temale järgneda… Mõtlesin veel, et pekki, nad ei saa ju mind kohe praegu otse Venemaale saata… järsku saadavad Afganistaani rindele, sest võib-olla peavad mind riigireeturiks, kuigi kolisime ju välismaale sellepärast, et ema abiellus soomlasega…

Ülipika pimeda koridori teisest otsast paistis valgus. Sellele lähemale liikudes, hakkasid tekkima toast paistvad piirjooned. Seal oli suur laud ja laua taga istus varsti tervet seda ukseava täitev sama pikk kui lai sõjaväe paraadmundris vene vanamees. Astusin tuppa, astusin vaibale… sõna otseses mõttes.

“Taaaaaak”… “unas dlja tibja harošie ja plahie novosti”… No mine pekki… ma ei jõudnud hingata, tervitada ja ammugi mitte kulpi lüüa… kuigi tugev tunne oli sees, et kas ma siiski peaksin nüüd kõike kolme ikkagi tegema….

Nõndaks siis – tal on mul head ja halvad uudised… kummad ma esimesena tahan… Moka otsast vist sain välja, et head… et kui juba tulevad need halvad ka, siis las tulevad võimalikult hiljem – Afganistaan, Iraan, surm või heal juhul ihuliikmetest ilmajäämine või veel paremal juhul lihtsalt venelased orjastavad mu ja mul tuleb taluda mõnitamisi hommikust õhtuni ja miiniväljal olla maatestija jne jne jne.

“Harašooo. Harošije novosti – Soome armee teid ei taha gaspadin K. Ljähete nende armjeesse. Korraliku njõukogude narmjehena rjagite pjärast meile kjõik jära – mis on finskie vajennõe sekretõ. Vot kak. Finnõ kjardavad. Teie nõvkogude spion. Nemad tjeid ei taha.”….

Höhh… ma ju ei arvanudki, et nad mind tahaks… Ega ma seda ei kartnud. Ega ma seda ei oodanud. Tühja neist soomlastest. Mis see nende mõni kuud armeed on 2 või 3 aasta asemel kusagil eiteakuspärapõrgus venelaste eesliinil. See on kukesupp. Nagu poistega relvadega luurekamängimine lapsepõlves Elvas või Tamsalus või Tallinna hoovi poistega… Kuigi Tallinnas me vist püsse ei kasutanudki lurtsuks. Aga see pole ju kõik… kohe tuleb see jääkülm vesi kraevahele – HALVAD UUDISED…

Pigistasin lihased pingule ja olin vamis võtma vastu, mis iganes sealt tuleb… Härra tõusis isegi püsti. Tegi paar töntsu sammu minu suunas ja võttis mul kõrvast kinni ja raputas seda hämmastavalt õrnalt ja patsutas põsele. “Vot halvad uudised. Nõukogude armee teid ka ei taha. Õpite meie saladused selgeks ja siis jutustate soomlastele kõik ära”.
Ma ei tea kas ta ehmatas mu kõrvad kodeerima tema keelt või hakkasid inglikoorid laulma ja tema sõnad tulid kui taevalik muusika – puhtalt ja ilusalt… Kas ma kuulsin ikka õigesti?
“Da vot kak našõ dela….”

Selline pikk sissejuhatus oli vajalik selgitamaks, miks ma ikka veel siiani “poisike” olen, kuigi juba neljakümnendates… mul nimelt jäigi “meheks saamata”… Aga ühtlasi mantlipärija, ehk keskmine mu kolmest käbist on juba 17 ja tema sõjavägi pole enam mägede taga.

Kohe kui kuulsin, et Reimo Sagor sellise asjaga on lavale tulnud, tekkis tunne, et see on kui taevast just minule saadetud. Ise ma sõjaväeks poega ettevalmistada ei saa, sest võin vaid sõprade juttude pealt aimata, mis värk seal toimub. Tegelikult minu sõpradel oleks nagu justkui olnud see raskem… Nüüd Reimo juttu kuulates jäi mulje, et Reimo ajal oli ka asi distsiplineeritum ja karmim kui praegu… kas see ongi selline pikk ja pidev allamägi? Lähebki kogu aeg kergemaks ja ladnamaks? Kuhu see kõik siis välja jõuab? Lõpuks käiakse sõjaväes ainult kaarte tagumas ja vahet pole milline ning kas üldse munder ja kuidas see seljas on? Sõjaväkke minejale Reimo jutt on pigem lohutav. Jääb mulje, nagu enam seal asi pole üldse eriti karm. Minu poega ta igatahes rohkem ära ei hirmutanud. Oleme talle üritanud sisestada ka seda, et see on kodanikukohus ja parem on ju minna sinna heas tujus ja võtta sellest mis võtta annab, selleasemel, et nukrutseda, et tuleb ja peab millegi ebameeldivaga oma pool aastat sisustama. Inimesel endal ju ka lihtsam selline paratamatu asi ära teha kui pole vihkamist ja hirmu selle vastu. Lisaks ma usun, et distsipliini ja mingite eluliste asjade õppimiseks on sõjavägi tõesti hea ja vajalik. Kas just “meheks saamise kool”, aga tugevamaks ja iseseisvamaks saamise kool kindlasti… no vähemalt ma kujutan nii ette…

Tulles tagasi selle “AK-47” lavastuse juurde, siis tegemist oleks nagu suuremas osas eluloo-mängimisega. Mitmed näitlejad on öelnud, et iseennast olla kõige raskem “mängida”, aga Reimo puhul mõjub see siiralt ja sümpaatselt. Palju ongi sellist jutustavat, justkui loengulik meenutamine või olukordade väljamängimine, aga väikeste kunstiliste misanstseenidega on tegijad ka kogu lavastust rikastanud ja andnud sellega kunstilisema vormingu kui lihtsalt üks loeng. Kasutatud on ka videot ja ühes stseenis näiteks ka kunstverd, aga kõik on terviku teenistuses ja seega teeb lavastuse huvitavamaks.

Pärast pojaga koju jalutades küsisin, et mis temale meeldis/ei meeldinud. Selles osas, mis ei meeldinud, nimetas ta esimeseks seda, mis minule vastupidiselt just väga mõjus ja meeldis. Nimelt pealkirjaks on ju AK-47 – Kalašnikov. Püss. Lavastuse ühel kõrghetkel on relv pandud hoidjasse, prožektor valgustab just nimelt seda ja Reimo keerutab püssihoidjat. Samal ajal kui Vivaldi “Talv” terve ruumi täidab – võimas kujund, pjedestaalil on inimkonna kõige suurem leiutis, kõige suurem surma külvaja, kõige võimsam jumal!

Mõjuvat on lisaks lavastuslikele nõksudele ka nendes väikestes elulistes lugudes, mis on pärit Reimo lapsepõlve- ja sõjaväeaegadest, aga ka lihtsalt faktides, mida näitleja eetrisse paiskab. Pole näiteks kunagi endale teadvustanud, et iga aasta üle 900 000 inimese kaotab oma elu just läbi sellistele “kalašnikovikuulide”… see tähendab keskeltläbi 1 inimene sureb iga 34 sekundi järel… Mõtlemapanevalt filosoofiline on ka lõik mis sellele faktile eelneb, ehk relva leiutaja – Kalašnikov olevat küsinud preestrilt enne oma surma, et kas tema on kõikides nendes surmades süüdi, mis on tehtud tema leiutisega… samuti nagu vene kirikuisa, nõnda arvan ka mina, et kui see surmakülvaja poleks leiutatud Kalašnikovi poolt, oleks keegi teine selle risti (loe: relva) meile kaela toonud.

Isiklikust seisukohast toon ära veel ühe elulise vahejuhtumi… nimelt lapsena sõda mängides ja alati kui ema või mõni teine vanem inimene mind püss käes nägi, siis ikka manitseti, et kui mängid relvaga, siis ei tohi isegi mängult teist inimest sihtida… Nii on mind ja ilmselt ka paljusid teisi poisse üles kasvatatud ja seda pean ma ka õigeks. Nüüd kui sai siin “Kättemaksukontoris” ükskord mõrvarit mängitud, siis anti ka püss kätte. Paukpadrunid sees, et oleks võimalikult ehtne. Elurajoonis, kus mõrva filmiti, oli siiski vaja võimalikult vähe pauku teha ning seega olid kuulid nö. loetud. Stseeni filmides käitusin samuti, nagu mind on kasvatatud – sihtisin mängult oma ohvrit ja kui aus olla, siis oma ajus sulgesin silmad – lihtsalt lasin, aga kindlasti mööda. Vaevalt olin need paugud ära teinud kui režissöör ütles, et ma lasin ju MÖÖDA! Muidugi lasin… teadlikult lasin… Aga nüüd tuli teha uus duubel. See “mööda”lask olevat kahtlemata ekraanil näha ning selliste möödalaskude peale ohver ei sure. Polnud midagi teha – uus võte… ja seekord südamesse! Nüüd ei olnudki enam võimalik oma aju välja lülitada – pidin ju sihtima ja teadlikult inimest laskma… Ja nii ma siis tõstsin püssi, sihtisin teda südamesse (üsna lähedalt) ja lasin! Tema hakkas elu väljavoolates maha kukkuma ja surema… Milline adrenaliin purskus kehasse. Ma tegin seda! Võtsingi püssi ja lasksingi teadlikult inimese pihta surmavad lasud. Otse südamesse. Pauhh, pauhh ja kutu. Kas nende lapsepõlve sõjamängudega on nii pikk vahe sees või see raske ehtne Smith & Wesson’i 9 milline relv, millest tulidki ehtsad paugud (võrreldes lapsepõlve tongipaukude või suuga tehtud pauhhpauhhidega), aga see mõjus kusagil sügaval… või see imelik psühholoogiline tunne, et ei tunne iseennast ära ning see uskumatus, et ma olen päriselt ka võimeline tõstma relva ja laskma inimesele pihta… See jäi mul vist sõjaväes mittekäimise tõttu kogemata ajal, mil oleksin pidanud seda kogema… Uskumatu tunne jäi. Mitu päeva olin sellise imeliku võimutunde lummuses. Selles oli samaga midagi kurja, adrenaliinilaks, aga ka magus üleolekutunne, mida polegi muul moel võimalik kogeda. Eluks ajaks jääb meelde.

Kuid nagu Reimo oma unistuse esitas, samas selle utoopiaks tembeldades – muidugi oleks tore kui kogu maailmast saaks relvad, pommid ja muud tapariistad hävitada. Maailm oleks ilmselt hoopis teistsugune koht. Olen kahe käega selle poolt. Kuigi kohe tõstab ka peletis-pessimist minus pead, sest eks inimesed on leidlikud ning mõtleksid kohe midagi muud välja… või siis tekiks maailmale kiiresti ülerahvastatus ja leiame endale mingi teistsuguse asendusõuduse… haiguste või millegi muu näol, sest kõik peab ju olema tasakaalus siin ilmaruumis. Nii see on alati olnud ja on arvatavasti ka tulevikus.

Tunnen kuidas mu mõtted hüppavad siia ja sinna ja ikka tunnen, et vaja oleks veel kirjutada sellest ja tollest… Süüria sõjast ja valgetest kiivritest ja hämmingust, et neile Nobel’i rahupreemiat ei taheta anda ja teised, kes väidavad, et selline “terrorirühmitus” ei tohikski seda saada. Mis mõttes “terrorirühmitus”? Nad ju päästavad rusude vahelt lapsi ja haavatuid… ka laibad aitavad välja tuua kui see vähegi on võimalik… Teiste jaoks on nad kontrollimatud… Relvadeta… aga kontrollimatud… Andsin minagi allkirja, et nad saaksid selle rahu-Nobeli, ent ometi on nad juba 2 korda rahvaste petitsioonidest hoolimata aust ilma jäetud… Olgu see siis minu vaikne relvadeta võitlus… olen samasugune terrorist, nagu Valged kiivrid…

Ka praegu kõik need mõtted, mis seoses selle etenduse ja elamusega pähe tulevad, siis tundub, et seda teemat on teatrisse väga vaja. Tahaks isegi rohkemalt ja laiemalt. Näiteks sain alles üle-eelmisel aastal aru, lugedes Steinbeck’i “Vihakobaraid”, miks ameeriklastele relvaõigus nii tähtis on (pannes selle kokku eelnevate raamatutega, mis ma näiteks 1900ndate alguse Ameerika kohta olen lugenud). See ongi see kus kohast nad tulevad, mis tähtsus on olnud relvadel ja kuidas see tänapäeva välja kandub. See on neile geenidesse kodeeritud. Saavad seda emapiimaga juba titena sisse. Teisalt oli näiteks imelik Hillary Clintoni valimiskampaanias relvade vähendamise teemat kuulata. Paljastas ju WikiLeaks, et ta ISISele relvasid müüs… No muidugi Donald oli veel hullem kandidaat ja republikaanide relvalembus on ju veelgi tugevamalt teada… Seega on see suurvõimude poliitika ja eriti eeskuju maailmale sellise eesrindliku riigi poolt väga segaseid signaale andev. Teisalt ju Venemaa ja Hiina poolt on asjalood vaatet hullemadki. Kui praegusel ajal sellised riigid sõdima hakkaks, siis ilmselt hävitatakse kogu maakera millegi võimsamaga kui AK-47’d…

Ega ka Reimo oma looga toppinud nina maailmapoliitikasse. Tema lugu on rohkem tema enda (mõtte)maailma keskne. Kammerlik isegi selles mõttes. Mitte nii laialivalguv ega ka otseselt pealetükkiv. Oma tõde ja usku kuulutav, millega samastuda on lihtne. Olin temaga kõiges sama meelt.

Küsisin koju jõudes ka pojalt, et kas ta tahab ikka sõjaväkke minna. Tema vastu, et tal pole ju valikut. Mina jällegi, et aga kui oleks? Siis ta tunnistas, et ei läheks. Kes siis ikkagi tahaks vabatahtlikult relva haarata ja seda surmamängu nii ehedalt mängida… Sõjavägi on siiski midagi hoopis enamat kui relvadega luurekat mängida kusagil Elvas garaažide vahel.
Ühest küljest oli mul ta vastust kuuldes temast kahju, aga teisalt hea meel ka, et ta kogu kodusest kihutustööst armee vajalikkusest just nii mõtleb.

Hinnang: 4 (Mul ei ole tegelikult midagi otseselt ette heita. Reimo Sagori mõtted on igati huvitavad ja ta esitab neid vastuseid otsima kutsudes päris osavalt. Kus kohast tekib poistel see relvahuvi? Huvi sõda mängida? Tunda sõda? Võimuiha? Allutamis- või vallutamisvajadus? Annab see võimaluse tunda end tõelise mehena? Kas see kuidas inimene esimest korda suhestub relvaga on seotud tulevikus sellega, kas inimesest saab elukutseline sõjaväelane? Kuidas Reimo enda huvi on liikunud 14-aastasest poisikesest, kes tundis uhkust sõjaväevormi kandmisest selle 30-aastase noormeheni, kes ta on täna, ehk see, kes tahaks kõik relvad maakeralt kaotada? Kahtlemata on siin tükis rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga need küsimused on olulised ja nende üle oleks päris huvitav vaielda, arutada või tõdeda, et nii ongi. Samas sellise teema üle arutledes ei olegi üheseid vastuseid, sest meil kõigil on oma ajalugu seoses relvadega, erinev teadmiste kogu, taustsüsteem, maailmanägemus. Isegi kui mitte otseselt meil endal pole mingit otsest sidet relvadega, siis kaudselt läbi ajaloo ja esivanemate ikkagi. Huvitab see teema meid või mitte… Ja kõigil on meil oma suhtumine relvadesse, sõjaväkke ning sõdadesse. Arvaks, et tavaliselt inimesed ei salli relvasid, ent ometi hirmu pärast on neid vaja, või kas ikka on? Ja mis siis saaks kui meie näiteks esimesena neist täiesti loobuksime… loobuksime ka sõjalisest kasvatusest? Kahjuks pole ka minule nendele küsimustele vastuseid. Vastuseid saab igaüks enda seest otsida ja ega sealgi pole kõigile neile teemadele alati kindlat ei’d ega ja’d,  kõik on ikkagi suhteline. Aga relvade külvatud surmas pole midagi “suhtelist” – see on lõplik ja ühetimõistetav).

(danzumees.blogspot.com, 9.02.2018)