Alo Kurvits: „Mul tuli Leemeti lendavat vanaisa tehes Karlssoni aeg meelde!”
“Pean tunnistama, et lavastustes, mis on suunatud täiskasvanuile, on „Mees, kes teadis ussisõnu” üks minu raskemaid,” lausub näitleja Alo Kurvits pärast esietendust. Ses Vanemuise teatri lavalaoos kehastus ta Leemeti lendavaks vanaisaks Tölbiks, Toomaseks, siiliks ja mungaks. „See vanaisa roll on ka vist minu senistest draamalavastustest kõige suurem, põhjalikum ja ka kõige keerukam.”
Ütled „lendav vanaisa” ja meenub Katuse-Karlsson. Ka selle tegelase puhul pidi Kurvits trossi otsa kinnitatuna lavalae all kõlkuma. „Mul tuli Karlssoni aeg meelde küll,” naerab Kurvits. „Üleüldse kogu selle lavastusprotsessi jooksul tuli mulle väga palju meelde teatrikooli-aega, kui sai tehtud etüüde ja tantse. Kuidagi tundsin, et olen läinud kooliaega tagasi ja ma justkui taassünnin uuesti.”
Kurvits tõdeb, et füüsiliselt on „Mees, kes teadis ussisõnu” talle üks raskemaid töid üleüldse. „Olen teinud kaasa ka ühes Saša Pepeljajevi varasemas lavastuses, aga see oli natuke teistsugune. Kuid käekiri on Sašal siiski fenomenaalne. See, kuidas ta suudab trupi tööle panna ja selliste vahenditega, on lihtsalt hämmastav. Ma olen nii õnnelik, et olen Saša lavastuses taaskord ja see füüsiline koormus ju lihtsalt ununeb, kui saad seda tükki teha. See värskendab, kuigi võtab korralikult läbi. Kui pärast etendust õhtul koju lähed, on tunne, et mõistus on laiali ja tuleb hakata seda uuesti kokku lappima. Tavamaailm tundub igal juhul pärast etendust palju hullemana kui see, mida lavastuses näitame.”