Kui aga laskuda metafoorsest luulelisusest argisemasse, siis see, mis mind Murdmaa loomingus köidab, on liigutuste sisuline põhjendatus, olgu tegu jutustava või abstraktse teosega. Murdmaa balletid kasvavad välja hingeseisundist või emotsionaalsest painest, mis tõlgivad end kujunditesse, mis omakorda võtavad tantsijate kehades füüsilise vormi.
Armastust tõrjudes petame ainult iseennast
Heili Einasto, Postimees
Ballett «Armastuse tango» tugineb Gabriel Garcia Márqueze romaanile «Armastus koolera ajal» ja süžeeliin räägib kahest kunagisest armunust, kes kohtuvad uuesti naise abikaasa matustel ja tajuvad, et kogu nende senine elu on olnud mõttetu, sest nad on tõrjunud armastust ning tulemuseks on olnud tühi elu. «See ballett on väga lähedal sellele, mida mina kujutan ette balleti ideaalvormina. See on assotsiatiivne kollektiivne meditatsioon kindlal teemal,» on öelnud Mai Murdmaa ise oma teose kohta.
Vaatasin balletti uuesti pärast seitsetteist aastat ning võin oma toona kirjutatule tänagi alla kirjutada. Osatäitjad on teised, muutunud on kujundus ja muusika esitus, kuid tervikmulje on sama, mida väitis toona Kristiina Garancis: mõrumandlilõhnaga tangoteraapia. Ja kui juba kulinaarseks vihjeks läks, siis võiks öelda, et Murdmaa ballett on nagu hea Argentina vein, mis aastatega ainult paremaks läheb.
Näiteks «murtud meel» muutub silmale nähtavaks kehajoonte ja liigutusjooniste murdumises; «pilvedel hõljumised», millega kirjeldatakse emotsionaalset elevust, muutuvad lennukateks tõsteteks, vabastatud avarateks hüpeteks; igatsus väljendub erinevates sirutustes ja sirgumistes.
Tundub loogiline, ja ometi võib näha laval ballette, kus kõik nimetatud liikumised ei väljenda midagi, liigutus on asi iseendas ning vaataja mureks jääb need oma meeles tähenduslikuks tervikuks siduda. «Armastuse tango» on sündinud armastusest: armastusest muusika, teema ja tantsijate vastu.
Koreograafilises keeles on tunda teose esmaesitajate Kaie Kõrbi ja Viesturs Jansonsi kehade ja liikumise eripära, kuigi see ei takista teisi interpreete oma värvinguid lisamast. Kuid kui mõelda, mis nüüd on teisiti kui toona, aastaid tagasi, siis nihe on toimunud suurema abstraktsuse poole.
Esmaversiooni peaosalised olid ju Murdmaa pikaajalised koostööpartnerid, kellele Murdmaa mõtteviis ja looming üdini omane – siit ka suutlikkus abstraktset vormi täita viimistletud mõtestatusega. Praeguse «Armastuse tango» esitajad on teistsuguse kultuuritausta ja kehakooliga – ning nende esituses on armastuse lugu muutunud pigem emotsioonidel mängivateks abstraktseteks liikumismustriteks.
See ei tee käesolevat lahendust esmaesitusest kuidagi halvemaks, küll aga toob esile Murdmaa loomingu teisi külgi: vormiselgust, kujundlikkust, liigutuste orgaanilist sidusust, tantsumustrite varieeruvust, muusika kuulmise tundlikkust ja tõlgenduslikku täpsust – kõik, mida vanem ja keskealine balletipublik peab enesestmõistetavaks, peaaegu et ainuvõimalikuks. Kus koreograafia ei ole mitte üksteise otsa lükitud liigutused, vaid elu mõtestamise viis.
Tuleb tänada Vanemuist ja eriti Mare Tommingat, kes on Mai Murdmaale viimase 18 aasta jooksul andnud korduvalt võimalusi oma tantsulisi ideid eesti publikuga jagada. Ilma Vanemuiseta ei oleks «Armastuse tangot», «Alice’it Imedemaal», «Ninasarvikut»… füüsilisse vormi valatud mõtisklusi ihast, võimust, konformismist ja vastupanust – ja muidugi armastusest, ilma milleta elu – ja tants – on tühine ja mõttetu.
12.06.2019