Arvamus ja eelarvamus

Sirp, Tiiu Levald

Gaetano Donizetti ooper „Maria Stuarda”: muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson, lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa), kunstnik Roy Spahn (Saksamaa), valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), peaosades Aile Asszonyi, Karmen Puis ja Oleg Balašov. Esietendus 5. V Vanemuise väikeses majas.

Lugenud ajakirjanduses ilmunud arvamusi Donizetti „Maria Stuarda” lavastuse kohta Vanemuises, tekkis taas soov pöörduda Toomas Pauli raamatu „Totrus ja tähendus” poole. Tsiteerin: „Austria kirjanik Karl Kraus on öelnud: eelarvamus on hädavajalik majateenija, kes ei lase tüütuid muljeid üle läve, ei tohi ainult lasta oma teenijal iseennast välja visata … Lugu on nii, nagu selle sõnastab teine austria kirjanik Marie von Ebner-Eschenbach: arvamust on võimalik ümber lükata, eelarvamust aga mitte kunagi” (lk 255). Ja teisal: „Muusikat kirjeldav melomaan käsitleb täpselt neidsamu objekte mis helisid kirjeldav akustik, kuid ometi tõlgendab tema neid mentaalselt, nähes intentsiooni, mis muusikajoonist hingestab ning kannab meloodia selle loogilise lõpuni … Kui kuulame laulu, kuidas me seda teeme? Meile võib meeldida isik, kes laulab, me võime jälgida sõnade tähendust, kuid selle taga peitub veel midagi muud. Kui me kuulame helisid, kas me ei pane ka tähele helidevahelisi vaikushetki, pause? ” (lk 269). Kui kuulsin, et Vanemuine plaanib võtta kavva Donizetti „Maria Stuarda”, siis tekkis mitmeid mõtteid. Esiteks – tore, et meie parima akustikaga väike armas ooperimaja täidetakse taas melomaanide kõrvadele meelepärasega, koguni siinmail varem kuulmatuga, aga teiseks – kas valitakse õiged osatäitjad rollidesse, millest kolm eeldavad väga professionaalset taset? Ja, mis peamine, kas antakse võimalus kahele koosseisule, sest vastasel juhul võtaks teater taas riski?

Suur õnn, et Vanemuises on praegu kolm väga tugevat naislauljat Alla Popova, Karmen Puis ja Valentina Kremen ning tõelised ooperihääled Atland Karp ja Märt Jakobson. Kõigi nendega oleks võimalik veel nii mõndagi bel canto maailmas korda saata (ja teise koosseisu varud rikkalikult Estoniast laenata). Kuid nagu ikka, tuli seekordki tenor kaugemalt leida, ja siin maksiski teater valuraha, sest oli rollile angažeerinud vaid ühe laulja – Oleg Balašovi Peterburi Maria teatrist. Kevadine õitsemine põhjustas aga allergia ja ta pidi esietendusel rolli läbi viima laulmist peaaegu markeerides. Tahan väga loota, et selline haige häälega „kangelaslikkus” ei saa saatuslikuks sellele maailma suurtel lavadel juba nõutud tegijale. Ei tea telgitaguseid, kuid küsin siiski, miks ei kutsutud sellesse ossa ka Juhan Trallat, kellele partii peaks sobima?

Donizetti ooper baseerub põhiliselt Schilleri värssdraamal „Maria Stuart”, millel ajastu moevoolu (millise ajendiks said 1776. aastal ilmunud F. M. von Klingeri kirjutise „Sturm und Drang” ideed) kõik tunnused. On öeldud, et parim retsept kujutada katastroofi on paigutada ühele saarele kaks kuningannat – üks peadest peab tapalavalt veerema! Libretist Giuseppe Bardari ja Donizetti pole rõhku asetanud mitte niivõrd võimuvõitlusele, kuivõrd kahe naise tundemaailmale, koondanud Leicesteri persooni ka värssdraama Mortimeri salasepitsused ning teinud temast mitte ainult Maria armsama, vaid ka Tudorite kirgliku poolehoidja. Maria nõustajast Talbotist on saanud ka moraalne liider ja põhimõtteline vastane intrigaan Lord Cecili ägedatele nõudmistele mõrvata Maria.

Donizetti pidas Maria partiid luues silmas toonast superstaari Maria Malibrani (1808– 1836) – parandas tema jaoks retsitatiive, laiendas stseene. Malibran oli hispaania päritoluga lauljate pere Garcíade üks õdesid (teine oli Pauline Viardot, kes oli suureks inspiratsiooniallikaks Schumannile ja Lisztile ning lummas kuulajaid kõikjal Euroopas). Laulja kaasaegsed on öelnud, et Malibran oli kunstnik, kes põletas küünalt mõlemast otsast (täpselt nagu 120 aastat hiljem Maria Callas) ega respekteerinud professionaalseid kaanoneid – nii juhtuski, et „Maria Stuarda” esietendusel kuhtus tema tervislik seisund ja etendust tabas ebaõnn, mida hiljem võimendas ka tsensuuri vahelesegamine. Alles 1958. aastal toimus selle ooperi taassünd Bergamos ja nüüdseks on saanud nii Maria kui Elisabetta roll ihaldusobjektiks suurimatele tähtedele nagu Montserrat Caballé, Beverly Sills, Janet Baker, Joan Sutherland, Edita Gruberová või Agnes Baltsa. Ja nüüd siis etendusest Vanemuise väikeses majas.

Vaataja viidi kunstnik Roy Spahni abil selgesse ajastu situatsiooni: Henry VIII kujutis küll esi- või tagakaadris oleval eesriidel tuletas meile meelde, et Elisabetta oli Anna Bolena tütar, nii-öelda sohilaps, ja Maria sugulussidemed kuningliku sooga olid seega vahest tugevamadki. Igal juhul oli peade lennutamise ajastu. Lavastaja Roman Hovenbitzeri instseneering, mis laskis orkestri Prelüüdi ja introduktsiooni ajal fantaasial mängida teemal „kui Maria, Elisabetta ja Leicester olnuksid lastena mängukaaslased”, on imponeeriv ja annab omakorda emotsionaalse põhjenduse Donizetti käsitlusele; ajaloost on teada, et Maria ja Elisabetta ei kohtunud kunagi. Ooperi viis stseeni on Elisabetta päralt: siin on suured aariad ja ansamblid, kus Karmen Puis demonstreeris oma vokaalset võimekust täies mahus: energialaeng oli nii kires, haavatud enesearmastuses kui ka armukadeduses eredate nüanssidega nii hääles kui mängus. Kahe kuninganna kohtumisstseen ja duetid Leicesteriga olid tulvil tundeskaala seinast seina värve ning lummas vokaaltehniline perfektsus. Maria roll oli esietendusel Aile Asszonyi kätes. Tema interpretatsioon vaimustas: vokaalne stiilsus, tundeskaala värvid pianissimo’te ja forte’dega nii selgelt kujundatud. Tema meeleheite ja armastuse varjundid mõjusid võrdluses Elisabettaga tunduvalt malbemalt, kuid ka tema skeptriiha oli kirglik.

Asszonyil on ka üks omadus, mida valdavad vähesed lauljad – vaikuse, pausi täitmine kahe heli vahel! Meenub üks kuuldud mõttekäik: Sixtuse kabeli laemaalil on Michelangelo jätnud õhuruumi jumala ja inimese käesirutuse vahele ja seal on muusika!

Lavastaja on olnud ilmselgelt tugev näitejuht ja kõik intriigid selgelt välja joonistanud. Kahju, et Oleg Balašovi tabas selline ebaõnn, kuid tema karakter oli sellest hoolimata selgelt kujundatud ja ta püüdis olla partneriks. Loodan kunagi sügisel kuulda ka Alla Popova Mariat ja siis juba koos täies jõus Leicesteriga. Talboti ja lord Cecili roll on napi muusikalise materjaliga, kuid karakteriloomise võimalused on igati olemas. Talbotina lõi Märt Jakobson imposantse, hästi kõlava ja värvikate nüanssidega inimese kuju, kellele Maria usaldas traagilises lõpus oma hinge. Lord Cecili julmjõhkra karakteri loomiseks on Atlan Karbi võimas, mahukas ja terves ulatuses ühtlaselt kõlav häälemassiiv parim, mida soovida. Küll aga soovitaksin tal jätkata otsinguid rollikujunduses, siin on kindlasti varusid ja abiks võiks olla Schilleri tekst.

Valentina Kremeni Anna on eelmistest veelgi napima mahuga roll, kuid ikkagi oli nauding kuulata laulja heakõlalist ja täisväärtuslikku vokaliseerimist. Kui kogu etenduse kostüümidisain oli väga imponeeriv, siis kahe teenija riietus kummastas. Keegi publikust avaldas humoorikat arvamust, et lavastuse lõppfaasis läks kiireks ja neile ei jõutud enam kostüüme õmmelda. Aga võib-olla kuulusid need hoopis lavastaja kaasajavihjeliste elementide hulka nagu ka Elisabetta närviline suitsu ettepanemine, Leicesteri jalgade laualepanek ja muusikalise kulu katkestamine vana grammofoniplaadi helikrabinaga? Et kõik siin maailmas vananeb ja kordub spiraalina? Dirigent Mihkel Kütson on ratsionaalse mõtlemisega muusik ja kindlasti väga professionaalne.

Kuid minu meelest jääb bel canto maailm talle kaunis kaugeks. Selles muusikas oodanuks nii orkestri eelmängus, introduktsioonis kui suurtes ansamblites pikemat fraasikujundust, suuremaid emotsionaalseid arendusi ja näiteks esimese stseeni kooris palju elavamat rütmikust, mis oleks ka aidanud paremini retušeerida koori väiksust. Igal juhul on selle teose kavvavõtmine ja põhilises üliedukas teostus kvaliteetne teetähis Vanemuise ooperimaailmas.