Arvustus | Maailma lõpus on kaubamaja, kus kunagi kohtume kõik!?
Reede, 19. augusti õhtul, kui väline õhutemperatuur ründas Tartus raevukalt kohalikku kuumarekordit, sündis Sadamateatri seinte vahel kaks eesti ooperi kõigi aegade statistilist tipptulemust: ühe kalendriaasta jooksul jõudis esmalavastuseni juba viies algupärane uudisteos ning ühtlasi teine täispikk ooper ühelt heliloojalt sama aastanumbri sees.
Viimase saavutusega, mis on praegusajal erakordne ka maailma mastaabis, sai asjaolude pooljuhusliku kokkulangemise tulemusel hakkama Tõnis Kaumann (1971). Tema maikuus välja tulnud täispikale lasteooperile «Naksitrallid» lisandus nüüd kahevaatuseline «Kaubamaja». (Minule teadaolevalt on eesti heliloojatest varem ühe aasta jooksul kahe teose esmaettekandeni küündinud vaid Harri Otsa, ent tema 1967. aastal ühe raames välja toodud «Paula pulm» ja «Tooma tohter» olid lühiooperid.) Ka Kaumanni «Kaubamaja» oli algselt ühevaatuseline ja pidi publiku ette jõudma juba 2008. aasta kevadel Eesti Muusika Päevade ajal. Ning mõneti eksklusiivselt ja üllatuslikult väljaspool pooleldi akadeemilist õhkkonda ja lavakunstile külastajate päevakavas tavapäraselt reserveeritud ajavööndit: Viru keskuses peale viimaste poodide sulgemist.
Kui keegi hakkab kunagi kirjutama eesti ooperi mikroajalugu (väikeste ja kõrvaliste inimeste dramaatilisi sekeldusi ja läbielamisi seoses ooperietendustega), siis võib sinna lisada ka minu äpardunud katse külastada 14 kevadet tagasi «Kaubamaja» esietendust. Kõplasin väljakuulutatud ajal (kell 22!) reipalt kohale, ent käisin siis, pilet näpus ja halb eelaimdus hinges, üha meeleheitlikuma sammu ja märjemate silmadega vähemalt kolm eepilist tiiru ümber kaubanduskeskuse, ühe suletud sissepääsu juurest järgmiseni, lootes tulutult leida ust, kust ma etendusele võiksin pääseda.
See kergelt kafkalik olukord jäigi tookord rahuldava lahenduseta, ent leidis selgituse hetkel, kui tagasi koju jõudes arvutis veebibrauseri avasin ning peale vastavate lehekülgede külastamist avastasin, et «Kaubamaja» maailma esmaettekanne oli kõigest mõni tund varem määramata ajaks edasi lükatud. Nüüd, tagantjärele, olles viimaks teosega tutvunud, tundub kuidagi sümboolne, et ma sel õhul Viru keskuse ukse taha jäin; et see suur ostuparadiis mind, maksujõuetut ostuskeptikut, enese sooja sülelusse ei lubanud.
Maitsekalt tehtud maitsetus
Tõnis Kaumanni ooperi tegevus ei toimu mitte kaubamaja treppidel ja/või ostusaalides, nagu võiks nime põhjal ennatlikult eeldada, vaid kaubamaja välisukse taga. Selgub, et samal päeval on sealt sisse läinud ligemale 30 000 inimest, kuid välja tagasi pole tulnud ükski.
Olgugi et «Kaubamaja» süžeeliseks ja sisuliseks teljeks olev mammutkujund – inimhingi neelav tarbimisparadiis – on pealtnäha natuke liiga moraalitsevalt näpuganäitav ning plakatlikult ühemõõtmeline, võib selle tähenduskihtidest leida muuhulgas nii gogollikku groteski, kafkalikku eksistentsiaalset ängistust kui ka ionescolikku sotsiaalkriitilist absurdi. Mis kõik kokku annavad teosele mõnusalt tumeda, ent samas siiski mängulise meeleolu.
Jabur sisu, nagu ajaloost teame, tingib kunstis peaaegu alati jaburat vormi, mingeid suuremaid või väiksemaid nihestusi stilistikas ning hälbimisi «heast» maitsest. Seda hääletut kutset on kuulnud ja kuulda võtnud ka Tõnis Kaumann – heliloojast krutskimees, kelle puhul näib kehtivat lipukiri: «Kui nalja ei saa, siis mina ei komponeeri.»
«Kaubamaja» torkab muusikas lustlikult sõrme klassikalise ooperikaanoni sooja ja pimedasse kohta ning liigutab seda seal kergelt lurtsuvate liigutustega. Umbes samas stiilis ja mastaabis, nagu seda tegi P. D. Q. Bach (alias Peter Schickele) oma 1984. aastal esietendud ooperis «The Abduction of Figaro».
Kaumann ei kompa maitsetuse mõttelist piiri turvaliselt ja «kultuurselt» distantsilt, vaid läheb julgelt ja metoodiliselt kahe jalaga üle selle ning teeb seal ikonoklastikule omase elurõõmuga kukerpalle ja saltosid. Iseäranis kehtib see ooperi pooletunnise proloogi kohta, mille Kaumann juba 14 aastat tagasi valminud tunnisele vaatusele hiljuti juurde kirjutas.
«Huligaan!» hüüatas ilmselt reedesel esietendusel oma hinges kas suurema või väiksema moraalse hukkamõistuga nii mõnigi ooperisõber. Sarnaselt «Naksitrallidega» on ka «Kaubamaja» paljuski pastišš-ooper, mis taaskasutab postmodernistlikus ja pungilikus vaimus loovalt ooperikunsti ja klassikalise muusika ajaloolisi klišeesid nii lähemast kui kaugemast minevikust, barokist ja klassitsismist kuni minimalismi ja tintinnabulini. Kõik teose karakterrollid on kirjutatud eri esteetikates.
Ootuspäraselt saab eriti palju eetriaega klassikaline itaalia 19. sajandi romantilise ooperi (Bellinist Puccinini) stilistika, mida kannab tegelastest tenor Guglielmo, kelle muusikalise eneseväljenduse lüüriline ja heroiline paatos, mida väljendavad kunstlik tõstetus nii tema vokaalpartii tundetoonis kui tessituuris, on enamasti koomilises vastuolus tema repliikide tegeliku sisuga.
Ta näib ühtlasi kannatavat isiksusehäirete all, mida on põhjustanud elamine suurte klassikateoste kõikjale ulatuvas kiirituses. Nii näiteks libiseb tema eneseväljendus (ning ka minapilt?) teatud stseenides skisofreenilisel moel algsest karakterist välja ning hakkab nagu kurjast vaimust vaevatult kehastama don Giovannit Mozarti samanimelisest ooperist.
«Kaubamajas» leidub paljugi sellist, mida võiks ooperikunsti senise ajaloo ja traditsiooni foonil pidada maitsetuks. Kuid andkem tegijatele au: maitsetusi on siin enamasti tehtud üsna maitsekalt. Ning sageli suure koomilise efektiga, millest andsid esietendusel märku mitmed oma toolil naerust vappuvad külastajad. Naersin isegi – iseäranis hüsteeriliselt koomilised tundusid mulle kohad, kus loovat ja mõõdukalt lugupidamatut taaskasutust leidsid teatud kirikliku koorimuusika klišeed.
Oma intentsioonilt ja tundetoonilt on «Kaubamaja» selgelt rohkem pastišš kui paroodia (kui neid kahnüümsena kasutatud oskussõna siin siiski eristada). Sest Kaumanni käekirjast aimdub rohkem imetlust kui tüdimust klassikaliste ooperikaanonite suhtes, ehkki ka viimast. See ei ole tühistav ärapanemine, vaid katse aastasadadega pooleldi pühalikuks muutunud kaanonitest natuke tühja õhku ning liigset rõhku välja lüpsta.
Kas või kuivõrd on Kaumann heliloohelikeele poole püüdleva autorina – selles teoses ise kohal, sellele mina «Kaubamaja» esietenduse jooksul korralikult pihta ei saanudki. Kui peaksin püüdma tema eetost ja esteetikat siiski kuidagi iseloomustada, siis kasutaksin parema puudumisel tuntud kujundit Lewis Carolli jutustusest «Alice imedemaal»: naeratus ilma kassita.
Maarja Kangro libreto särtsub oma parimatel hetkedel mõnusalt sarkasmist – kõiki tegelasi on nende (kohati tsitaatidest kubiseva) otsekõne kaudu kujutatud teatava koomilise võõritusega, mis vastab ideaalselt Kaumanni loodud muusikalisele dramaturgiale. Sageli sünnib koomiline efekt sõna ja muusika koos- ning vastasmõjus.
Õitsvast absurdist väsitavasse didaktikasse
Karjuv vormiline erinevus kahe vaatuse – hiljuti kirjutatud proloogi ning enam kui 14 aastat oma esmaettekannet oodanud lühiooperi (ehk teisisõnu: nelja suhteliselt staatilise soolostseeni ning ühe pika dünaamilise grupistseeni) vahel on ühtaegu «Kaubamaja» voorus ja puudus. Voorus, sest erinev dramaturgiline rütm ja stiil pakuvad üksteisele loovat kontrasti. Puudus, sest ei muusikalises ega sõnalises dramaturgias teki veenvat kunstilist tervikut (mida annaks ilmselt kuigivõrd siluda, kui lisada teosele proloogiga samas mahus ja stiilis epiloog).
Avavaatus kujutab viit tegelast koduses miljöös ning annab nende hilisemale sattumisele kaubamaja ukse taha teatava dramaturgilise tausta. Teises vaatuses toimuvate sündmuste käigus jäävad need kaks, kelle tutvustamisega teos algab – Linda (Pirjo Jonas) ja Enn (Simo Breede) vaikselt kõrvale ning peategelasteks tõusevad Guglielmo (Raimonds Bramanis) ja Piret (Karmen Puis), kelle tekkiv romantiline liit ning pagemine mägedesse kui taasleitud Eedeni aeda, kus «pole kaubamajasid», peaks viima uuele tasemele nii teose eetose, iroonia kui vist ka iroonia omaenese eetose suhtes.
Pikka aega hoiab teises vaatuses pinget ja lavalist dünaamikat üleval küsimus: mis siis ikkagi inimestega teispool kaubamaja ust juhtub? Kas nad satuvad seal – kui kasutada mõtteliste äärmuste topograafiliste markeritena parema puudumisel kristlikku binaarusust – paradiisi või põrgusse? Kas peaksime neid kadestama või neile kaasa tundma? Kas sellele olukorrale on mingi praktiline selgitus ja lahendus?
Õnneks või kahjuks polnud tegijad kas soovinud või suutnud sellest olukorrast dramaturgilises liinis rohkemat välja pigistada. Inimesi õgiva kaubamaja mammutkujund karjus vaatuse kuludes minu meelest uute transformatsioonide ning tähendusnihete järele, mis jäid aga tulemata. Sellest on muidugi kahju, sest fantastilise ja koomilise sisuga ooper nagu «Kaubamaja» vajaks hädasti efektset, peadpööritavat, vaimukat ning võimalikult absurdset ja ambivalentset lõppu.
Teise vaatuse teises pooles, umbes-täpselt samal ajal, kui esietendusel hakkas saalis hapnik otsa saama, kadusid lavalt ühtaegu nii intriig kui ka hoog. Elurõõmus jantlikkus ja õudussugemetega põnevus sumbusid ajastuvääriliselt – ja ütleksin, et maitsetultpoliitkorrektsesse didaktikasse, mille võttis otsesõnu kokku kooris lauldud kergelt paatoslik ja pedagoogilise sõnumiga patukahetsus: «See ilu ei saa enam kesta!», «Me kõik oleme selles süüdi!» jne. Ühtlasi oli Maarja Kangro pidanud millegipärast vajalikuks kirjutada musta augu kujund sõnades veel topelt üle: «kaome vajuvasse vette, tarbimiseuttu».
Maleva- ja mudilasteatri vaib
Liis Kolle oli lavastajana püüdnud nii tegelasi kui ka tegevust hoida ühtaegu koomilises ning muusika pakutud rütmide ja tempodega riimuvas liikumises. Eriti hästi oli tal minu meelest õnnestunud töö meessolistidega: teatraalsete liialduste toel pidevalt muusikasse plahvatav Rasmus Kull, jämekoomikaga lühikest, ent täpset pikivahet hoidev Raimonds Bramanis, «keskmise» mehe neuroose suurepäraselt kehakeelde ja kõneintonatsiooni tõlkiv Simo Breede ning akadeemilist idiotismi maitseka sissepoolesuunatusega portreteeriv Taavi Tampuu.
Pirjo Jonase kehastatud Linda tegelaskuju viskas lavale tulles ning romansirütmide saatel erootilise kirega «Kommunistliku partei manifesti» retsiteerides enese karakteri ümber õhku hulga intrigeerivaid küsimärke, mis hiljem haigutuste saatel vaikselt ükshaaval maha langesid, sest tema rollijoonis jäi nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult liiga igavalt hillitsetuks, staatiliseks ning tõsiseks. Linda karakteri hingestamiseks oli Kollel õige võti leidmata jäänud.
Pireti tegelaskuju (Karmen Puis) oli seevastu otsapidi nii üle lavastatud kui ka ülejäänutest selgelt lahku lavastatud. Tema pooleldi koreograafiline ning osas stseenides tantsija Aivar Kallaste kehastatud libero-tegelasega kokku haagitud karakter pärinenuks justkui mingist teisest ooperist. Ja seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Millisest ooperist, sellele mina pihta ei saanudki.
Kuna «Kaubamajas» ei ole eriti palju vokaalset tulevärki (aga solistide tase oli ka üsna ebaühtlane – mulje, mida võimendas omakorda kooriliikmete kohatine kaasamine karakterrollidesse), sai seda rohkem võimalust särada orkestri kammerkoosseis (dirigent ), kes pälvis koos läti tenori Raimonds Bramanisega teenitult esietenduse suurima aplausi.
Teise vaatuse pikas massistseenis oli lavastaja Liis Kolle püüdnud tuua koori liikumisse üsna õnnestunult individuaalseid karaktereid ja dünaamikat, ent neis kohtades, kus rollijoonisesse lisandus koreograafiline mõõde, lagunes lavastuskeel laiali ning kunstiline kogutervik libises teostuslikku diletantismi ja maitsetusse.
Iseäranis suure sahmaka kohatut maleva- ja mudilasteatri vaibi, mis oli minu jaoks liig isegi «Kaubamaja» dramaturgilises kontekstis, viskasid lavale nelja innuka ostleja ning päästeteenistuse salgaga stseenid. Siin sai palagani juba liiga palju ning pealegi veel häirivalt amatöörlikus teostuses.
Omal moel selgitas, õigustas ja ehk isegi lunastas seda kõike mõlema vaatuse lõpus kõlanud renessansiaegse madrigalikomöödia stiilis muusika (ning seda saatev Aivar Kallaste kergelt eneseparoodiline tants finaalis), mis püüdnuks justkui panna kõike laval toimunut karnevalikultuuri raami – ehk sisuliselt väljapoole tavapäraseid eetika- ja esteetikakategooriaid.
Kalle Aasamäe kujundus oli suhteliselt ökonoomne ja minimalistlik, ent mõneti üllatuslikult puudus sellest peaaegu täielikult visuaalne mastaapsus. Tunnistan, et teise vaatuse tunnises stseenis, kus kogu aktsioon toimus nii tegevuslikus kui sisulises plaanis ümber kaubamaja ukse, oleks ma väga soovinud seda ust ka näha.
Üks kontseptuaalselt kandev võimalus olnuks jätta nii kaubamaja kui iseäranis sissepääsu kohale laval tume tühimik, kuid Aasamäe lahenduses oli seal mingi plastist väike pöördsein, millel puudus minu silmis nii visuaalne, ikooniline kui ka kontseptuaalne mõõde. Sarnaselt ühe esimese vaatuse stseeniga, kus tagalava seintele ja pannoodele oli projitseeritud hiigelformaadis suure korrusmaja fassaadi pilt, võinuks ka kaubamaja ukse stseenis kasutada kas fotovõi ehk isegi videoprojektsiooni. Ostukeskuse uksest sisenevate inimeste näitamine lisanuks lavastusele nii visuaalset, olmelist kui ka dünaamilist mõõdet.
Kaumanni ja Kangro «Kaubamaja» esietendusega sai läbi üks pikk ja vahepeal lootusetuna tundunud ootus, mis ei ole eesti algupärase ooperi kontekstis siiski mitte rekordiliselt pikk (meenutagem Eduard Oja «Lunastatud vannet», mille ettekande Estonia heliloojale siiani võlgneb!).
Kas või kuivõrd peaks meie kutseline ooperimaja kulutama oma eelarvet ja loomeenergiat pastišš-ooperi peale, on küsimus, mida kontekstis loodetavasti hetkel kellelgi ei teki. Vanemuine võib seda endale õigusega lubada, sest tänavu kevadel lisandusid nende repertuaari Richard Wagneri «Tristan und Isoli de» ja Ardo Ran Varrese «Põrgupõhja uus Vanapagan».