Tegevust on „Arkaadias” vähe, seegi keskendub suurel määral paberite ja arvutiekraani uurimisele. Domineerib mõttepinge. Tekst kulgeb kogu aeg otsekui udus: räägitakse küll palju ja huvitavalt, kuid tähtsamaid asju otsesõnu välja ei öelda. („Mõistan. Või tegelikult ei mõista.”) Need tuleb välja mängida, mistõttu pole tekst „Arkaadias” näitlejale mitte hõlbustav abivahend, vaid raske koorem.

Septimus: „Kujutelm pole avastus.”

Thomasina: „Pilge pole vastuväide.”

Bernard: „Miks ta ei räägi?”

Hannah: „Ei ole küsinud.”

Suur osa öeldut omandab näidendi arenedes hoopis teise dimensiooni. Näiteks Thomasina „Mis mõte oleks eraklal ilma erakuta?”. Lõppude lõpuks ei öelda otse välja isegi seda, kas 200 aasta eest hukkunud tütarlaps ikka oli Thomasina ja kas just Septimus pärast seda aiamajas elavaks erakuks hakkas. Me usume seda, aga otsese tõenduseta. Mõni hüpotees jääb lihtsalt õhku rippuma – näiteks see, kas Thomasina oleks teoreemi ikkagi ära tõestanud, kui Fermat’ käsikirja serv oleks laiem olnud. Kuid seetõttu saabki kogumulje eriti majesteetlik ja heroiline. Lühidalt: Vanemuise „Arkaadia” on äärmiselt rafineeritud vahenditega saavutatud teatriime. Aja kulgemise ilu ja traagika antakse edasi suursuguselt ja meeldejäävalt. („See võtab aega, aga me kõik lõpetame toatemperatuuril.”)

Näidendi sisu pole võimalik ega vajalikki edasi anda – kasvõi juba selle mahukuse tõttu. Peale selle on see keeruline nagu kõrgem matemaatika (Fermat’ teoreem) ikka. Pealegi on ERR-i arhiivis olemas Linnateatri 1997. aasta lavastus ja kuigi arvutist teatrit vaadata ei paku kunstiliselt vähimatki naudingut, annab see informatsiooni siiski laitmatult edasi.

Tagantpoolt ettepoole

Tartu „Arkaadia” paljukihilisus, komplitseeritus, kuid sellest hoolimata kindlas suunas ja üha kiiremate üleminekutega kulgev tegevus tekitasid assotsiatsiooni loomade tsirkusega. Teatavasti hakkavad dresseerijad hoolealustele trikki õpetama just lõpust ja liiguvad vähehaaval ettepoole. Tundub, et lavastaja Ain Mäeots on läinud sama teed. Selles tükis sõltub kõik eelnev põhjapanevast ja metafüüsilisest finaalist. Kõik eelnev peab niisiis endas kandma mingisugust suurt, kuid hoolega varjatud lisaväärtust. Lavastusega on tööd tehtud äärmiselt põhjalikult kuni alguseni välja, ühegi episoodi väärtustamist vahele jätmata. (Muidugi on näitleja tunduvalt komplitseeritum ja intelligentsem dresseerimisobjekt kui mis tahes tantsiv karu, mistõttu on tüki tsirkusega võrdlemine üksnes tehniline, mitte kultuuripoliitiline akt.)

Tegelasi on „Arkaadias” palju, suuresti sõltub lõppresultaat aga kahest: Thomasinast (Jaanika Arum) ja tema koduõpetajast Septimusest (Priit Strandberg). Nii nende koosmäng kui ka üksikpanus jätavad sügava mulje. Eriti Septimuse oma, sest Thomasina on küll väga tark ja huvitav tütarlaps, ent alaealisele omaselt siiski pinnapealne. Mõnevõrra vähem domineerinud näitlejatest hiilgab Karol Kuntsel spontaanse ja naeruväärselt enesekindla õppejõuna. („Laps, kes kolmerattalisel kuristiku poole sõtkub.”) Sama sümpaatse mulje jätavad Sten Karpov hädavaresest poeedina ja Jüri Lumiste professionaalsest kretinismist mürgitatud maastikuarhitektina, kuid need on liiga pisikesed osad.

Kokkuvõttes jätab esimese vaatuse seltskond mõnevõrra kompaktsema ja eredama üldmulje kui teises lisandunud tegelased, aga vahe pole nii suur, et häiriks. Ja eks minevikul ole ikka suurem võlu kui tänapäeval. („Kõige tähtsam ja kõige moodsam leiutis on valss.”)

Lavakujundus (Kristiina Põllu) on lihtne, kuid meeldejääv. Dokumentide ja kirjanduse peadpööritavad laamad mõjuvad sidemena kahe ajastu vahel. Nad rõhutavad ühtaegu mälu vajalikkust ning selle haprust ja ekslikkust. Mõlemal on näidendis ju keskne osa.

Mäletan hästi ka Linnateatri „Arkaadiat”, sest pidin esimese vaatuse püsti seisma (Tartus draamafestivalil) ja kahtlemata teravdas see tähelepanu. Mäletan Katariina Laugu Thomasinat ja Marko Matvere Septimust. Aga praegustega võrdlema ei hakka – tollesama mälu hapruse ja ekslikkuse tõttu. Pealegi, nagu Septimus hoiatab: „Aeg ei saa tagurpidi kulgeda. Seepärast peame meie oma elus edasi liikuma.”

Vanemuise „Arkaadiaga” koos on igati meeldiv liikuda. Eriti arvestades, et selles versioonis on üks vaheaeg ehk paigalseis vähem kui Linnateatri omas.

Eesti Päevaleht, 13.04.2016