Arvustus | Arm pole aja narr… Suure vanusevahega Julia ja Romeo siiras armastuses pole põhjust kahelda
„Romeo ja Julia“ on kahe Tartu koostöölavastus. noore lavastaja Elise Metsanurga tõlgenduses põimuvad laval ühte sõna-, muusika- ja . See väide on veidi õrritav ja mänglev, aga las olla.
Alustagem sõnast. Andreas Aadel on lavastusdramaturgina osava nõtkusega kokku liitnud William Shakespeare’i loomingu fragmente ja tekstikohti, teoste loetelu kavalehel on päris korralik. Iseäranis leidlikult ja sundimatult sulanduvad tervikusse sonetid, mille esitust on lust tabada.
Adressaadiks noored
Esietendusel oli ka rõõm tabada elevil reageeringuid „Romeo ja Julia“ ehedale tekstile, Georg Meri tõlkes. Võis ju aimata, et naerupuhangud tekstipärleid püüdes kuuluvad nooremale publikule, kel näitemäng pole veel pähe kulunud. Kuigi seda Shakespeare’i näidendit polegi nii tihti lavale toodud, aitäh Sven Karjale ülevaate eest kavalehel! Just nood virged reaktsioonid kutsusid mu korrale, kinnitades: pärisadressaadiks on ikkagi noored. Aga uuenduslik kontseptsioon rajaneb hoopis peategelaste vanusevahel: Julia on 19-aastane, Romeo olnud paarkümmend aastat lesk. Ilo-Ann Saarepera ja Aivar Tommingas mängivad nimitegelasi sellise veenvuse ja veendumusega, et Julia ja Romeo siiras armastuses pole põhjust kahelda.
Ses vastastikuses ja kompromissitus tundes pole tormitsevat kirge; arm on mõtlikum, laetud alistuva eelaimusega. Finaal on seeläbi pigem ootuspärane ja saatusega leppiv kui traagiline. Kahe suguvõsa vaen on Metsanurga lavastusest välja pühitud – vastandina näiteks uljale lavastusele, kus vanemate vaen ja võimuvõitlus on vägevamgi kui noor arm (, 2020–2022).
Psühholoogilise mõõtkavas rollisooritusi seekord analüüsida siiski ei maksa ega vist saakski, lavastus on selleks liiga stiliseeritud, üdini esteetiline.
Kristiina Põllu stsenograafia ja Priidu Adlase valguskujundus loovad rohekuldse, looritatud saatusemaastiku.
Tegelasi kinnitatakse trosside külge ja vallandatakse taas, nende liigutustes, lendlemistes, tardumistes aimub tantsuteatrit (liikumisjuht Rauno Zubko). Trosside tähendus kasvab lennuvõime vastandiks: miski kammitseb inimlapsi, aheldab sundasendisse – on see maailmakord, sünnipärane positsioon, autoriteetidele kuuletumine, saatus… Kammitsaist vabanemine, olgu siis ise või kellegi teise käe läbi, kujuneb samavõrd süsteemseks. Ent taas tekib tunne, et pole tarvis kramplikult tähendusi otsida.
Liigutustes on oma ilu, hääletu minoorne graatsia, harmoonia. Nagu Shakespeare’i värssides. Lavastusjoonis muundab näitlejad kuulekateks marionettideks, kelle etteasted vahelduvad tardumisega, trossi küljes õõtsudes, nõidusunne suikudes. Mis ei kahanda kohaloleku tundlikkust, eriti füüsises.
Silmatorkav on kostüümide teisenemine: kuldsed kaunistused, edevad rosetid, ajalikud aumärgid rohelistel rüüdel hakkavad lagunema, pöördumatult koorduma, pudenema. Kuni jääb vaid roheline, loodusega ühte sulav või määnduv surelikkuse värv.
Üht virgutab, teist ärritab
Lavastus algab efektse muusikapuhangu ja Jarek Kasari laulusoologa. Helilooja ja laulja liigub Jutustaja rollis täpse teatraalsuskraadiga, puänteerib mõjusaks esimese vaatuse lõpu ehk Mercutio kuulsa surmastseeni, ent finaaligi.
Jutustaja kui ajaülene vaatleja, vaheda sõnaga bard kannab rohelisest priiks lastud kuldset rüüd. Paar ta tekstitorget tänapäeva võivad üht vaatajat virgutada, teist ärritada. Maitseasi. Ka Aivar Tommingase Romeo saab oma sarmika laulusoolo, temperamentse muusikas puhkemise.
Teine tegelane, kes eristub ka välisilmelt, on Priit Strandbergi vend Lorenzo, mustas siidjas mungahõlstis. Ehkki temagi ei pääse hetketi kammitsaist. Vend Lorenzo leebe, sissepoole naeratlev osavõtlikkus armastajate suhtes paneb teda näitelavale tagasi ootama. Stseenid koos tema, Julia ja Romeoga kiirgavad lootust ja elusädet.
Kummatigi kiusas mind korraks kujutelm, lubamatult ootuspärane, ometi unenäona ehtne: aga mis siis, kui Strandberg oleks Romeo ja Tommingas vend Lorenzo…
„Arm pole Aja narr. Kui roosisuud
ja -palged Aja sirbi ees on ohus,
ei muuda armu tunnid ega kuud,
ta kestab, kuni saabub viimne kohus.“
(William Shakespeare, sonett 116, Harald Rajametsa tõlge)