Arvustus. “Carmen” kütkestab atmosfääri ja ühismänguga
Kuigi Georges Bizet’ “Carmen” esietendus Vanemuises neljandat korda, pole artistide valik ilmselt kunagi varem nii kirev olnud. Lauljaid on peale kohalike artistide ka Venemaalt, Ungarist, Lätist, Prantsusmaalt ja mujaltki. Pole kahtlust, et eri rahvustest ning erineva kooli ja lavakogemusega artistid annavad lavastusele üsna eriilmelise näo ning olemuse.
Kavalehel väidab Giorgio Madia, et tema eesmärgiks oli muusika, artistide, lavakujunduse, valguse ning kostüümide dünaamiline ühendamine. Kas ja kuidas see õnnestus, seda püüangi järgnevalt vaadelda.
Nagu lavastaja isegi tunnistab, võimaldab Mérimée “Carmeni” traagiline lugu ning Bizet’ jõuline, meloodia- ja varjundirikas muusika laval elavalt ja sugestiivselt näidata kire igipõlist arutust. Nagu on armastusest vihkamiseni üks samm, on ka taltsutamatust kirest mõrvani vaid üks samm.
Et saaks rääkida “Carmeni” loo tõlgendusest, tuleks alustada sellest maailmast ja atmosfäärist, millesse Giorgio Madia Bizet’ ooperi tegelased on asetanud. Kunstniku Maarja Meeru ja lavastaja koostöös on sündinud üllatavalt orgaaniline õhustik. Põhimõtteliselt on jagatud tegevuspaik kaheks – amfiteatriks, mis täidab nii tubakavabriku-esise väljaku kui härjavõitluseareeni rolli, ning amfiteatrialuseks, kuhu on paigutatud Lillas Pastia kõrts.
Amfiteatri astmestik on leidnud suurepärase rakenduse – näha on kogu trupp ning selle kaudu on kergem edasi anda ka erinevaid samal ajal toimuvaid sündmusi. Kõrtsi atmosfäär on ehk natuke liiga ilus ning ilutsev, ent haakub loo tonaalsusega siiski üpris hästi.
Sellest hoolimata, et Vanemuise suure maja lavaruum kipub suurejoonelisemate lavastuste-lavakujunduste tarvis tillukeseks jääma, on lavastaja ja kunstnik suutnud lavale luua hämmastavalt tõepärase ja haarava Hispaania pärastlõunaõhustiku. Ja selle osa lavastuse emotsionaalse fooni loomises ei saa alahinnata.
Ja asi pole mitte ainult pompoosses amfiteatris või pärastlõunases leitsakulises valguses. Kogu trupp annab peente ja täpsete detailidega laitmatult edasi ühe Hispaania linna nurgatagust argielu – me näeme loomulikus situatsioonis puhkepausi pidavaid vabrikutöölisi, tütarlastega flirtivaid sõdureid ning tänaval mängivaid lapsi. Kõik on uskumatult igapäevane.
Kuigi itaalia lavastaja puhul võiks (vähemalt Eesti kontekstis) eeldada oluliselt särtsakamat ja energilisemat lähenemist “Carmenile”, on tulemuseks üllatavalt maitsekas ja väljapeetud lavastus. Alustades Carmeni tegelaskujust (Aleksandra Kovalevitš), keda pole sugugi kujutatud femme fatale’ina, vaid pigem koketeeriva ja lihtsameelse tütarlapsena, kes oma käitumise võimalikest tagajärgedest endale aru ei anna. Sama on lugu don Joséga (Boldizsár László), kes ei mõju üldse nii keevalise hispaanlasena (kellena teda siin-seal ülepingutatult on kujutatud), vaid kõigest hoolimata üsna mõistliku inimesena, kes Carmeni just nimelt afektiseisundis tapab.
“Carmeni” foon on lõunamaiselt leebe, sujuv ja ühtlane. See näib olevat lavastaja sihilik – ja õnnestunud – taotlus, sest paradoksaalselt selline õhustik nii pehmendab kui teravdab lavastuse murrangulisi sündmusi. Sellise valiku najal osutub lavastus väljapeetuks ning väldib oskuslikult odavavõitu melodramaatilisust. Ja ometi ei vaju traagiline lugu seejuures ebamääraseks meelisklevaks hämuks. Lavastaja on toiminud ühtaegu targalt ja intrigeerivalt.
Eriti hästi tõuseb lavastuses esile trupi ühismäng. Küllalt sujuvalt (küllap uute läbimängudega läheb asi veel paremaks) on suudetud koos liikuma ja tegutsema panna Vanemuise ooperikoor ja balletitrupp, erilist orgaanilisust lisavad aga Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased ning Tartu Poistekoori noored lauljad. Siiski tuleb trupist eraldi esile tõsta Alo Kurvitsat, kes oma energia ning näitlejameisterlikkusega haarab kaasa ka kõik teised, pannes sel moel elama kogu lava.
Samuti annab “Carmenile” tohutult juurde kõrtsistseenis lavale astuv tõeline flamenkotantsija. Kalli Pikase osa hispaanialiku kõrtsimelu loomises on terviku seisukohalt vägagi tähtis.
Kuigi trupp on päris arvukas, võiks ooperikoori meeslauljaid laval rohkem olla, sest praegu jäävad nende partituurid pisut nõrgaks. Tartu Poistekoor kõlas seevastu oivaliselt.
Solistidest rääkides on külalisartistide kaasamine igati õigustatud. Nii Moskva Helikoni ooperiteatri solist Aleksandra Kovalevitš, ungarlane Boldizsár László kui Prantsusmaalt pärit Diana Higbee on isikupärased ning head lauljad. Vanemuise püsiartistide kõrval mõjuvad nad kindlasti värskendavalt.
Kokkuvõtvalt tuleb Vanemuises esietendunud “Carmenit” kiita. Lavale on toodud tugev lavastus, mis ei paku erilisi üllatusi, kuid kindlasti ka mitte pettumusi. Sedavõrd haarava atmosfääriga lavastusi ei näe Vanemuises kuigi tihti.