Arvustus: Eesti kirjanduse kuulsad naised elavad alternatiivelu
Urmas Vadi uue näidendi «Head tüdrukud lähevad taevasse» põhjal Tiit Palu loodud lavateoses jutustavad kuus eesti kirjandusklassikast tuntud naistegelast oma alternatiivse eluloo. Rahulolematud naised on ilma väärilistest meestest.
Naised puistavad tragikoomiliselt südant ning ostavad pileti taevasse, et leida seda, mida kirjandusklassikas nende omaks pole kirjutatud.
Esimeses vaatuses kohtub publik kolme naisega. Oma pihtimuslikud monoloogid esitavad Raja Teele (Piret Rauk), «Ekke Moori» Pille-Riin (Piret Laurimaa) ja Vargamäe Mari (Kärt Tammjärv).
Igaüks neist seisab publikuga üksi vastamisi ja jätkab oma tegelase lugu sealt, kus see originaalautoril pooleli jäi. Nii väljuvad naised ühe teose raamidest ja uitavad laiemal kultuuriväljal, inspireerides või hukutades peale oma meesautorite ka maailmakuulsaid klassikuid, nagu Lars von Trier, Ernest Hemingway või Ludwig van Beethoven.
Selgub, et Teele ülevoolavat armastust ei suuda «Kevade» meestegelased vääriliselt hinnata, Pille-Riini muusalik külmus hukutab mitu meesloojat ning töönarkomaanist Mari käib raamatukogudes Tammsaare «Tõest ja õigusest» sõna armastus sõnaga surm asendamas. Surm naisi ei võta, vaid üksik mees hiilib püssiga etenduse avaminutitel otsivalt ringi, kuid naised jäävad esialgu tabamatuks.
Teises vaatuses
Teises vaatuses kohtuvad kuuvalgel ööl tänapäevases bussipeatuses samade näitlejannade kehastuses «Tabamata ime» Lilli (Rauk), Polkovniku Lesk (Laurimaa) ja «Libahundi» Tiina (Tammjärv).
Esimeses vaatuses võis naisi näha uhketes linnumotiividega kleitides seismas astmetega püünel, teises vaatuses on tegelased märksa argisemas olukorras ja riietuses.
Ka nende käitumine pole viisakale naisterahvale kohane, vaid lõhub alalhoidliku naise stereotüüpi: Tiina ulub metsikult kuu poole, Lilli kummutab plaskust teatraalselt kangemat kraami ja Polkovniku Lesk käib häbitult bussipeatuse taga asjal. Naiste mure on aga ühine: neile ei leidu väärilisi mehi ja seetõttu otsustavad nad taevasse lahkuda.
Tragikoomiline kompott
Kogu situatsiooni teatav jaburus loob tingimused võõrituse tekkimiseks, nii et publik hakkab kaasatundmise asemel naistega koos nende olukorra üle naerma.
Nähtu moodustab tragikoomilise kompoti eesti kirjanduse tüvitekstide naistegelaste alternatiivelust. Need naised on vabad meesautorite objektistavast pilgust ja teoste ajalis-ruumilistest piirangutest, kuid nende elu mõte on ometi tugevalt seotud meestega.
Teadlikud oma fiktsionaalsusest, liiguvad naised surematuna eri aegades ja ruumides. Polkovniku Lesk vastab stoilise iseenesestmõistetavusega küsimusele oma vanusest, et on kahesaja-aastane, kuigi tema välimus seda ei reeda. Mäng fiktsionaalse-reaalse vahekorraga, nagu ka ohtrad kirjanduslikud viited, pakuvad suurt rõõmu Urmas Vadi loomingu austajatele.
Lavastuse tugevaimaks küljeks võibki pidada selle tekstilist osa, mida näitlejannad publiku reaktsioonide najal köitvalt esitavad. Et aga teised lavastuse elemendid jäävad teksti varju ja semiootiliselt jääb teostus väljakutsevaeseks, võimaldaks tekstimõnu teost esitada ka kuuldemänguna.
Siiski pakub lavastus kirjandusklassikaga ümberkäimise omanäolise kogemuse ja polemiseerib koomiliselt sugudevahelise sõltuvuse üle, näidates, et iga eduka mehe selja taga seisab alati naine.