Arvustus | Eesti ooper „Kaubamaja“ peidab koomilisse rüüsse traagilise sisu
Tõnis Kaumanni ooper annab sõnumi, et kõigil on parem, kui pole põhjust ja võimalust end lõplikult kaubamaja lettide vahele kaotada.
Tänavuse kultuuriküllase suve säravaimad õied on kahtlemata publiku ette jõudnud kodumaised algupärased ooperid. Sel kuumal augustikuul sai lavaküpseks koguni kaks uut ooperit, mis on siin Eestimaal kõigiti harukordne sündmus. Peale Birgitta festivalil esietendunud Veljo Tormise ja Rasmus Puuri „Lalli“ esietendus ka Tõnis Kaumanni tragikoomiline ooper „Kaubamaja“ Sadamateatris.
Ajalooline „Lalli ehk Mere keskel on mees“ sarnaneb teema ja teostuse poolest väga Ardo Ran Varrese ooperiga „Põrgupõhja uus Vanapagan“, kus sündmuste keskmes on arhetüüpne tegelane, kelle ainus soov on elada segamatus rahus omaenda parimate tõekspidamiste järgi ja kes on selle sooviga ümberkaudsetele pinnuks silmas. Kuid kaubamajalugu on hoopis teisest puust.
Värvikas inimeste galerii
Silmapaistva huumoritajuga õnnistatud helilooja Tõnis Kaumann maalib siin koos libretist Maarja Kangroga värvika pildi kaubamaja juures oma lähedasi ootavatest inimestest, kes järk-järgult aina murelikumaks muutuvad, sest ükski sisenenu ei tule enam välja.
Tegelikult on lugu muidugi läbinisti traagiline, sest saame teada, et lühikese ajaga on kaubamaja lettide vahele jäädavalt kadunud 30 000 inimest. Seda mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka Milanos, New Yorgis ja mujalgi maailmas. Kuigi tegevusse sekkuvad ka korrakaitsjad, tundub olukord üha rohkem käest ära minevat.
Õigupoolest valmis suurem osa Kaumanni „Kaubamajast“ dirigent ja kammerkoor Voces Musicalese tellimusel juba 16 aastat tagasi ning seda pidi kontsertetendusena esitatama Eesti muusika päevadel. Toona jäi tegu tegemata. Ent teema kaalukus on aastatega veelgi suurenenud. Arusaam ohjeldamatu tarbimise hukutavast mõjust loodusele ja inimesele levib aina laiemalt. Taaskasutamine on popp ja üha kõrgemalt hinnatud tegevus ning taaskasutamise kõrgemat pilotaaži valdab meisterlikult ka helilooja Kaumann. Selleski ooperis tabab kuulajat tsitaatide ja stiilide tulevärk, mida vürtsitavad iroonia ja peen paroodia.
Loo peategelase Linda osa laulis teisel esietendusel Maria Listra, kel on olnud õnn läbida Londonis hea näitlejakoolitus. Selle toel sündis tema loodud kujus veenvaid detaile, usutavat arengut lootusest meeleheiteni. Peamiselt lauljana leiba teeniv Tõnis Kaumann ei hellitanud oma kolleege kergete vokaalpartiidega. Näiteks seisab Linda osatäitjatel ooperi proloogis ees kontimurdev ülesanne esitada keerulist muusikalist materjali, mis põhineb Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifestil“, väljendades samal ajal igatsust ja lootust peatselt kallimaga kohtuda. Siin tundus, et kergust ja üleolekut jäi Listral vajaka ning partii tahab veel sisselaulmist saada, et omasemaks ja mängulisemaks muutuda.
Keeruline tekst kadudeta kuulajani tuua on ometigi loo seisukohast oluline, sest Kaumanni huumor peitub tihti teksti ja muusika kooskõlas ning kohati ka selle puudumises. Ja kui sa ei saa aru, millest lauldakse, kaob oluline osa mõjujõust. Samuti kaotab oma teravust vastuolu itaalia keeles laulva kauge külalisega. Ooperi säravaim tegelane on kahtlemata läti tenori Raimonds Bramanise mängitav Guglielmo, Bramanis esitas Itaalia ooperitenori tüüpilist bel canto muusikalist materjali ja suutis sellele sealjuures lisada iroonilise kõrvalpilgu.
Lavastaja Liis Kolle abiga olid oma tegelaskujudele veenva väljenduse leidnud nii Simo Breede Ennu, Taavi Tampuu üliõpilase kui ka Rasmus Kull naabri rollis. Nii lavalise olekuga kui ka esitusega säras Piretit kehastav Sandra Laagus.
Kui kunstnik Kalle Aasamäe kostüümid on vaimukad ja karakteersed, siis kujundus pigem tagasihoidlik. Glamuursest kaubamajast, kuhu inimesi nagu magnetiga tõmbab, pole jälgegi. Pigem on tegu valgete igavate ustega, mille taga ootab hirmunud inimest järjekordne valus süst. Ent klaasitagused kadumisstseenid on mõjusad. Kunagi, aastaid tagasi plaaniti ooperit kaubamaja ukse taga mängida. Väärt idee, mis kindlasti ootab proovimist.
Dirigendipuldis oli teisel etendusel peakoormeister Aleksandr Bražnik, kelle käe all kõlas orkester kindlalt ja paindlikult.
Seda, et ooperikoor suudab laval korda saata imesid, võib näha näiteks muusikalis „Nunnad hoos“. Seegi kord oli lavastaja Liis Kolle suutnud tekitada aktiivse, ent usutava tegelaste kogumi. Sellises kammerlikus olukorras on iga kooriliikme isiklik panus etenduse õnnestumisse eriti oluline ja ansamblitunnetus selles kõige määravam tegur.
Hoolimata koomilisse rüüsse peidetud traagilisest sisust on ooperil meie jaoks praegu ka oma positiivne alltekst. Talvel, kui maailma turbulentsete sündmuste mõjud jõuavad enamiku Eesti inimeste koju ja rahakotti, on tore meenutada Kaumanni ooperi sõnumit, et küllap ongi parem, kui pole põhjust ja võimalust end lõplikult kaubamaja lettide vahele kaotada.