Arvustus. Ehteestlaslik Pandora laegas
21. novembril Sadamateatris esietendunud „Pildilt kukkujad“ meenutab kinnistele põhjamaalastele, kuidas ka 30-aastasest kõrvutielamisest ei pruugi piisata, et teineteist päriselt tunda.
Tiina Laanemi näidendi lavastanud Andres Noormets on samalt autorilt juba Endla teatris publiku ette toonud „Nähtamatu maja“. „Mõneti on nad võib-olla sarnased, sest seal on samamoodi tegemist ühe perekonna looga; saladuste või rääkimatajätmistega, mis mingites situatsioonides nähtavale tulevad,“ selgitas Noormets.
Leidub igas linnas
Lavastaja sõnul kirjutab Laanem heas mõttes traditsioonilist uut dramaturgiat. „Keskendub inimesele, nende lugudele ja ei tegele nii palju mingisuguse huvitava vormi või ekstraordinaarse sisuga,“ rääkis ta. „Need lood võivad tõepoolest juhtuda ükskõik millises Eesti linnas ükskõik kellega. Ta lihtsalt vaatleb neid, annab neile aega tegutseda, mõelda, reageerida ja oma erinevaid külgi ette keerata.“
Ühe kuu jooksul toimuv sündmustik näitab vaatajatele, kuidas hoolimata sellest, et on üle 30 aasta kõrvuti ühes perekonnas elatud, tuleb välja, et üksteist ei tunta. „See on kuidagi väga eestlaslik, aga võib-olla ka üldinimlik,“ arutles Noormets. „Tihtipeale inimesed ei julge või pole nende jaoks see õige aeg rääkida neid asju, mis on südamel või tagateadvuses.“
Kui ühel päeval siiski ollakse sunnitud tõele näkku vaatama, on ennustamatu, missugune emotsioon või olukord sealt edasi hargneda võib. „Võib-olla tõesti lööb ekraani klaariks ja on sellise õnneliku lõpu tunne, aga võib ka vastupidi olla,“ märkis lavastaja. „Siis mõtled, miks ma pidin selle laeka lahti tegema. Kõik Pandora laekad ei ole mõeldud avamiseks.“
Nagu igas normaalses teatriõhtus, leiab „Pildilt kukkujatest“ nii enda üle naermist, masendust kui muidki emotsioone. „Kui vaatame iseenda sisse neid olukordi, kus on meil olnud keeruline või naljakas, siis tihtipeale on need väga lähestikku,“ sõnas Noormets. „Ei ole nii, et elan kaks aastat kuskil täiesti kaamoslikus novembris ja siis on kaks aastat lillepidu ja lust. Väga tihti depressioonid murduvad rõõmuks ja vastupidi.“
Ise ka muusikalise kujundaja rolli täitnud Noormets rõhutas, et lavastuste puhul tehakse üldjuhul kõiki asju koos. „Väga harva on nii, et muusikaline kujundaja kuskil täiesti omaette kapinurgas neid asju kokku treib ja siis ühel hetkel oma ideestiku avab. Minu fonoteek on lihtsalt nii metsikult suur ja kui saan toimetada olemasoleva muusika, siis ma eelistan seda ise teha, sest arvan, et enda maitsele leian oma fonoteegist absoluutselt kõik üles. Ma ei pea kedagi sellepärast piinama,“ lisas ta.
Noormetsa sõnul on tal tänaseks hetkeks tekkinud arusaamine, et neli osatäitjat on rollide jaoks absoluutselt ainuvõimalikeks valikuteks. „Sul on mingisugune ajaperiood ja sa tead, et seal kõrval on toimumas igasugu paralleellavastused, tänu sellele on näha, et pole võimalik teha tükki, kus on 14 tegelast. Siis hakkadki lugu otsima omale teadaolevate asjade hulgast, et kõik kokku sobituks,“ kirjeldas ta näitlejate valiku protsessi. „Vat selles raamis oled absoluutselt vaba.“
Päästmatu sõlm
Päris algkoolilastele näidend Noormetsa väitel mõeldud ei ole. „Kuigi, kui nad tulevad koos vanematega, kes neile ära seletavad konksud, mida nad elus võib-olla veel ei tunne, siis ei ole seal ka mingit probleemi. Ilmselgelt vanematel inimestel jookseb siit üks selline lugu, mis neid ehk lähemalt puudutab,“ vihjas ta.
„Üks väga tõsine ja hoiatav joon peaks etendust läbima ka nooremas keskeas olevate kodanike jaoks. Arvan, et ka nooremad inimesed saavad väga kõvasti oma vanemate ja vanavanemate üle naerda, sest see on väga lõbus, kuidas teinekord täiesti normaalsed inimesed oma elu niimoodi sõlme elavad, et nad enam stressist välja ei pääse,“ lisas ta.