Arvustus. Lotte sukeldub unenäkku
Janno Põldma ja Heiki Ernitsa loodud koeratüdruk Lotte tuli möödunud nädalavahetusel Vanemuise lavale juba kuuendas lavastuses, seekord seiklevad kangelased Unenäomaailmas.
Sedakorda on autorite fantaasia eriti peru ning Lotte seikleb sõpradega veidras Unenäomaailmas, mille eksinud ja segaduses tegelased vajavad päästmist. Unenäomaailm on katki läinud, nihestunud ja kohati suisa õõvastav. Varisemisohtlikku ärevust tasakaalustab rahulik ja helge Leiutajateküla kõigi oma tuntud tegelaste ja väärtustega.
Kui mõnda asja piisavalt kaua teha, muutub selle tegemine üsna pingevabaks. Valuvorm on paigas, nurgad ja konarused lihvitud, tööriistad käe sisse harjunud ning võttestik mitu korda üle katsetatud. On teada, kuidas saavutada toimivat tulemust: mis töötab ja mis ei tööta. Samuti annab kogemus vabaduse rohkem mängida, piire nihutada ja toimiva mudeli raames uusi asju katsetada.
Oht on mõistagi rutiini tekkimises, liiga kergekäeliseks muutumises ja vastutuse hajumises.
Loo ja dialoogi asemel kannavad Tanel Jonase lavastust Priit Pajusaare võimas muusika Vanemuise orkestri esituses ja suurejooneline vaatemäng. Nii muusikat kui ka laval toimuvat valitsevad kontrastid ja kiire tempo, kuid üleminekutes on siiski tunda konarlikkust ja rabedust. Visuaalne kontseptsioon on suurepärane ja kostüümide kohta jagub vaid ülivõrdelist kiitust.
Paraku osutuvad mõned lavastuse võtted eriti pisematele lastele hirmutavaks. Etenduse alguse varjuteater, Unenäomaailma õelad uksed, mis ei lase kedagi välja, allasurutult agressiivne Kloun, kes teeb Une-Mati tuuleveskit tutistades Unenäomaailma katki – neis kohtades on tegijad ehk liiga kaugele üle piiri tumedale poolele läinud. Saalist kostab ärevaid ja hirmunud lapsehääli, ajuti nuttugi.
Näitleja- ja vokaalsed võimed on trupis küll ebaühtlased, kuid nii suures ansamblis on see küllap paratamatu. Eriliselt soe ja hea näide on Priit Strandberg jänes Alberti rollis – puhas, täpne ja müravaba teostus, mis hakkab tasapisi juba Strandbergi kaubamärgiks saama.
Leino Rei jätab Unenäomaailma Klouni rollis vaatajale igaveseks templi mällu. Kloun annab meile õppetunni sellest, kuidas me kardame neid, kes on teistsugused, ehkki nemad on täpselt sama hirmunud ja segaduses kui meie. Vaataja (vähemalt täiskasvanud vaataja) jaoks loob vaimselt katkine kloun aga pisut liiga palju assotsiatsioone õudusfilmiga.
Lotte rollis jääb publik tõenäoliselt pisut taga igatsema Gerli Padarit.
Kuigi Lotte idee on õilis ja hea, on asjal nüüd juures juba üsna tuntav raha maitse: Lottemaailm ja mänguasjad, heli- ja videoplaadid jne. Ka seekord ootavad teatrikülastajat meeneletid, kust saab osta Lotte pildiga kruusi, CD või DVD. Kuidas selline asi teatrisse sobib, jäägu igaühe enda otsustada.
Kuigi lavastuse asine külg tehakse publikule ilmselgeks, jääb pedagoogiline külg veidike ähmaseks. Olgu, sõprus ja hoolimine küll, aga mis veel? Kuidas ära tunda ja mitte karta psüühikahäireid? Aga kana ja lumememme armastus on okei? «Uskuma peab headusesse, tarkusesse, teadusesse,» laulavad tegelased. Hästi, see sobib küll.
1945. aastal saatis Astrid Lindgren kogu maailma allasurutud lapshingi lohutama tõeliselt vaba hinge Pipi Pikksuka, kellel on koeratüdruk Lottega nii mõnigi sarnane joon. Paar aastakümmet hiljem ilmus ühes ajalehe Skånska Dagblatet numbris nukker-lõbus teade: «Möödunud ööl leiti Malmö tänavalt maani täis 26-aastane transporditööline, kelle kõrval oli «Pipi Pikksukk». Ilmselt oli ta ära väsinud ja kõnniteeserva magama keeranud. Peale raamatu leiti tema taskutest 23 iirisekommi.»
Meil kõigil, hoolimata vanusest, on vaja killukest usku ja lohutust, et see parem, mängulisem, vabam ja sõbralikum maailm on kusagil olemas. Et see on võimalik. Tore, et põlvkond lapsi saab kasvada koos Lottega. Lootkem, et Lotte kaubamärgi üleekspluateerimine ei vii selleni, et ühel hetkel on meil temast umbes sama palju rõõmu kui filmist «Visa hing 5» jõuluajal.