Ilus on noorelt elada

Õigupoolest lausa hämmastab, kui terviklikult ning läbitunnetatult suudab Mehis Pihla haarata nooruse kui bioloogilise elustaadiumi ja sotsiokultuurilise mõiste olemuse. Trafaretsete arusaamade ning liiga otsesõnaliste sedastusteta. Ning hoolimata kõigi nooruse või nooruslikkuse minetanute (olgu siis kas bioloogilises või ellusuhtumise mõttes) üleolevast ja sageli kadedast muigest läheneb noor dramaturg ja lavastaja ainesele siiralt, kompromissitult ja samas ka vanadele kohta kätte näitamata. Pihla ei anna hinnanguid, vaid lihtsalt pildistab noorust – kogu selle ilu, hoogu, kompromissitust, aga ka kahtlusi, hirme ning valu. Ja ehk ongi just ausus, millega autor talle huvipakkuvat objekti vaatleb, ning hinnangutest loobumine see, mis annab tulemuseks pehmendamatult eheda ja rikkumatult ilusa sissevaate nooruse olemusse.

Ehkki ma ei tahaks lavastust eriti kirjeldada, sest selle emotsionaalset pinget ning kohati lausa kosmilist õhustikku kirjasõnas edasi anda on praktiliselt võimatu, peatun siiski mõnel detailil, et mingilgi määral seletada ellusuhtumise või teravdatud tunnetuse väljendamist lavastuses.

Avastseen annab noorte üksteise kõhklustega segatud tähelepanelikkusega tundmaõppimise edasi üllatavalt mitmeplaanilise tunnetusega. Pimedas ruumis teiste endasuguste taskulambi valgusvihus piidlemine – ühelt poolt uudishimulikult, teisalt umbusuga – iseloomustab tabavalt pidetut noorust, kus inimene ei tea veel, kes ta on või kes olema peaks. Ehk nõuaks sellised eksistentsiaalset laadi hirmud kaasaja aina kiiremaks ja pealiskaudsemaks muutuvas ja üha vähem vastuseid andvas maailmas isegi põhjalikumat käsitlust?

Lausa hirmuäratavalt jõulise stseeni annab Jaanus Tepomehe ning Linda Kolde duett. Kui Tepomehe viimast välja panev füüsiline ja emotsionaalne pingutus ei väljenda nooruse kompromissitut elujaatust ning valmidust millegi või kellegi tähtsa eest kas või surma minna, siis mis seda veel teeb? Sellist toorest, karget, edvistusvirvenduseta ausust näeb ühes näitlejas harva.

Kuigi lavastuse üldmulje võib lugeda postiivselt tõsiseks või tõsiselt positiivseks, lõikub sellesse koomilisi stseene. Koomiline on isegi ehk vale öelda. Ütleme, et optimistliku atmosfääriga veidi naiivne noorusetraagika. Pean silmas heatahtliku irooniavärvinguga nihkeid eri situatsioonide ja tegelaste vahel, mis päädib ootamatult lapse sündimisega. Igaüks saab ju aru, et verinoore inimese jaoks on lapsesaamine üldjuhul ootamatu ning mingis äraspidises mõttes ehk isegi traagiline sündmus. Ent seegi ei muutu Pihla lavastuses noorust ja tulevikku rikkuvalt rusuvaks – üldine õhkkond säilitab endise kerguse ja rõõmsameelsuse.

Eredalt mõjununa tõstaksin esile ka jäätunud roosi stseeni. Markus Dvinjaninovi ja Linda Kolde esituses rullub lahti liigagi tüüpiline situatsioon, mis on ilmselt tuttav igale nooruse üle elanud inimesele ja mida tihti mäletada ei taheta – olgu valust või lihtsalt piinlikkusest toonase naiivsuse pärast. Tüdruku mõtlematult ja justkui möödaminnes esitatud palves, et poiss jäätunud roosi üles sulataks, on midagi ürgnooruslikku – nii enda ja teise piiride kompamise kui kergemeelse õeluse mõttes. Sama ürgne on poisi reaktsioon, kes hakkabki jääkuubikut oma keha soojusega sulatama ega suuda seda meeleheitlikku sulatamist lõpetada veel ka siis, kui tüdruk on lille vastu huvi kaotanud ning korrutab, et tema jaoks pole poisil tarvis seda teha. Ei teagi, kas näha siin vihjet noorte inimeste tihtisele oskamatusele erinevaid ebamugavaid olukordi adekvaatselt hinnata ja lahendada või jällegi kompromissitust, milleks mõnevõrra küpsemal “vanal” aga söakust napib. Paratamatult meenuvad noore Wertheri ja paljude teiste sarnased (tõsielulised) lood.

Kuigi Vanemuine nimetab lavastust performatiivseks ning siit-sealt on kuulda olnud kõrvutusi NO99 esteetikaga, siis ei tahaks kummagagi õieti nõustuda. Esiteks on “Ilus on noorelt…” liiga läbitunnetatud ja peenekoeline nii jutustavate lookatkete, lavastusterviku kui näitlejatööde poolest, et temas pelgalt performatiivsust näha. Samuti ei saa öelda, nagu seisaks siin vaadeldav grupitööna valminud lavastus NO99 karkudel. Taas – Mehis Pihla ja trupi ühistöö moodustab täiesti omaette kunstilise terviku nii teemade käsitluselt kui vormitunnetuselt. Jäljendamiseks seda nimetada ei saa hoolimata lõikumistest ja sarnasustest kellegi või millegagi.

Seitsme noore näitleja tegutsemist laval on ühtaegu kaunis ja õudne vaadata, osalejate valmiduse tõttu lõpuni minna. Tegutsetakse end tagasi hoidmata ja tundub, et homsele mõtlemata. Kohati kartsin näitlejate tervise pärast, kuid ei saa öelda, et nende tegutsemises väljenduv kriiskav eksistentsialism poleks seejuures üdini nauditav ja haarav.

Kuna need seitse näitlejat moodustavad harvaesinevalt võimsa trupi, on kõigi ülesastumised eraldi ja koos suurepärased. Kui tahta näha mingit seost NO99ga, siis “Noorelt on ilus…” lavaseltskonda iseloomustab NO-näitlejatele iseloomulik julgus ületada piire endas ja väljaspool ennast, muretsemata tagajärgede pärast. Kahtlemata on selles oma ohud, kuid näitleja alasti hing on siiski lummavalt ilus.

Pikalt ei tahaks peatuda ka Maarja Meeru kunstnikutööl, Kristjan Suitsu valguskujundusel ning Kiwa ülesastel kaaslavastaja ja helikujundajana. Sest kuidas ja milleks kirjeldada kirjeldamatut. Ütlen vaid, et nii heli- kui lavakujundus moodustavad lavastusega harukordselt võimsa sümbioosi, milles pole midagi liigset või umbmäärast. Kõik kokku on peen ja täpne.

Kui minult küsitaks, kes ja miks peaksid lavastust “Noorelt on ilus…” vaatama minema, siis vastaksin, et kõik need, kes söandavad ja tahavad näha noore ja veel elukompromissidesse laskumata näitleja alasti hinge. Sest kus võiks näha selgemalt nooruse maksimalismi ja valmidust müüre lõhkuda, kui mitte homsest veel mittehooliva noore näitleja kompromissitus mängus? Loodan, et neil seitsmel näitlejal jätkub jõudu igas “Ilus on noorelt…” etenduses säilitada esietendusel nähtud värskus ja hoog.