Arvustus. Isiklik ja ühiskondlik moraal ballett-draamas “Klaver”

1993. aastal esilinastunud Jane Campioni filmi “Klaver” ning aasta hiljem ilmunud samanimelise romaani (Jane Campion ja Kate Pullinger) põhjal loodud ballett-draama, nagu Vanemuine ise lavastust määratleb, saavutab üllatavalt lihtsate vahenditega hingestatud ja mõjusa atmosfääri.

Lugu, mida “Klaver” meile jutustab, on iseenesest ju küllalt tavaline, et mitte öelda klišeelik: naine, kes satub poolvägisi abikaasaks temast eriti mitte hoolivale mehele, leiab vähehaaval ühise õnne hoopis naise klaverimängust võlutud lihtsat päritolu endise vaalapüüdjaga. Ning loomulikult lõikuvad sellisesse lukku nii isikliku ja ühiskondliku moraali, õnnevajaduse ja armukadeduse küsimused. Kokkuvõttes ehk olekski kogu narratiiv üsna lihtne ja etteaimatav, kui seda ei hakkaks juhtima küllaltki ootamatud kujundid ja tegelaste tundeimpulsid. Ja viimaste mõju tuleb vaadeldavas Marika Aidla lavastuses esile võib-olla isegi sügavamalt ja jõulisemalt kui samanimelises filmis või romaanis.

Nagu eelpool juba mainitud, on Vanemuine nimetanud “Klaveri” ballett-draamaks (mäletatavasti anti samasugune määratlus ka aasta tagasi Katrin Pärna ja Janek Savolaineni ühistöös valminud lavastusele “Meister ja Margarita”). Lühidalt tähendab see seda, et lavastuse põhiosa moodustavad – nagu balletis ikka – seotud tantsunumbrid, mida saadavad ja täiendavad napid ning seega tihti väga tähenduslikeks tõusvad dialoogikatked.

Õigupoolest on sõnateatri ja tantsuteatri ühendamises alati midagi natuke võõristavat. Kui näiteks “Meistris ja Margaritas” sulandati tants sõnateatriga üllatavalt sujuvalt, siis “Klaveris” jääb sõna igal juhul võõrkehaks. Kuid pole kahtlustki, et see on olnud lavastaja otsene eesmärk.

Sest nagu lavastuse aluseks olevast loost teame, on peategelase Ada (Maria Engel) peamiseks suhtlusvahendiks nii oma tütre, mehe, armastatu kui ka kõigi teistega klaver. Ja ehkki klaveri ja muusika tähtsus Adale (ning mitte vaid kaudse suhtlusvahendina) tuuakse mõistetavalt ja üheselt esile, saab see ootuspäraselt täiel määral selgeks just koos liikumise ja tantsuga. Ilmestagu seda kas või see, kuidas Ada klaverimäng ühtelugu sujuvalt ja peenetundeliselt tantsuks üle läheb.

Tagantjärele ei oskagi enam öelda, kas üksikud dialoogikatked rikastavad “Klaverit” või lõhuvad lavastuse muusikalis-tantsulist lõimet. Ilmselt mõlemat ja küllap ongi see üheaegne ehitamine ja lammutamine ikkagi sihipärane. Lavastaja püüaks justkui mõista anda, et napid, kontekstist välja rebitud lausekatked oleks ühelt poolt justkui midagi väga suurt ja olulist, teisalt aga lihtsalt sõnad (ja tihti ehk sisutühjadki), mis inimese olemust ja tundeelu alati suuremat ei väljenda. Ja nende tihti sisutust ja küsitavat tõesust rõhutab lavastuse kontekstis just peategelase Ada tütre Flora (Madli Mägi) vale, mille kohaselt jäänud Ada sõnatuks Flora isa surma järel.

Üksteisest möödarääkimist ja mittemõistmist võimendab omakorda paralleelselt eesti- ja inglisekeelne tekst. Esmapilgul võib see tunduda küll vägagi lihtsustatud võttena, aga ta täidab siiski oma eesmärki – me kuulame küll teise inimese sõnu, ükskõik mis vormis ja keeles ta neid ei väljendaks, aga unustame seejuures inimese, tema olemuse ja tundeelu tunnetamise ja mõistmise. Ja võib-olla vihjab lavastaja sellelegi, et ehk ei peaks me kuulama niivõrd inimese sõnu kui teda ennast… Sest eks just võimetusest ja ka soovimatusest näha inimest, mõista tema tundeid ja soove “Klaveri” armukolmnurk sünnibki.

Kui vaadata “Klaverit” ilma samanimelist filmi nägemata, raamatut lugemata, ja soovituslikult ka kavalehte sirvimata, on lavastusest saadav nauding ilmselt suurem. Sest tegelaskujude ning loo enda tinglikkusel ja salapäral on – muusika ja tantsu kõrval – üsna oluline roll erilise fluidumi tekkimisel laval. Võiks isegi öelda, et vastuoksa tavapärasele muudavad tegelaste deklaratiivsed iseloomustused kavalehel nii loo enda kui ka selle kangelased kuidagi liiga argisteks ja juba-nähtuteks.

“Klaveri” tantsunumbreid vaadeldes tuleb nentida, et Vanemuise sooloartistide tase on jätkuvalt küllalt hea. Peale jõuliste ja läbitunnetatud tantsunumbrite võiks esile tõsta tantsijate üllatavalt tugevat psühholoogilist mängu. Iseäranis hästi on tajuda Maria Engeli ning George Willé-Williamsi (George Bains) emotsioone, sisemisi heitlusi ja kohati ka nende vastuolulise käitumise alateadlikke motiive.

Lavastuse üheks õnnestunumaks komponendiks on vaieldamatult videokujundus. Kui tihtipeale jäävad videoinstallatsioonid lavastuse tervikust eraldiseisvaks ja sisuliselt isegi põhjendamatuks, siis “Klaveris” on videokunsti abil loodud suurepärane atmosfäär. Jättes kõrvale lõigud klaverikasti tassivatest Uus-Meremaa pärismaalastest ja rannal lõbutsevast äsja moodustunud perekonnast, on merevaated üllatavalt värsked. Ja midagi pole teha – nn “ajatu mere-esteetika” töötab siinjuhul üksinduse ja eraldatuse rõhutajana suurepäraselt.

Kui üldiselt on videopilt ja lavareaalsus küllaltki orgaaniliselt ühendatud, siis veidi küsitavaks jääb ikkagi see, et kas on tarvis videos toimuv lavale üle kanda just nimelt “pildist väljaastumise” näol? Jah, teatud puhkudel võib see olla ju vahva võte, aga “Klaveri” üldiselt peenetundelises emotsionaalses kontekstis mõjub see ehk liig robustsena.

Ent kokkuvõttes on “Klaveri” puhul tegemist siiski huvitava ja hästivalitud muusikaga tantsulavastusega, kus nii tundeelu- kui kommunikatsioonidissonantsid on hästi kõlama pandud.