Arvustus | Kas mäletad, mida sa ei mäleta?
Edward Albee autobiograafilise allhoovusega näidendi «Kolm pikka naist» maailmaesietendus oli aastal 1991. Priit Pedajas on seda näitemängu varem lavastanud, 1997. aastal Eesti , mängisid Ita Ever, Elle Kull, Garmen Tabor ja Andres Puustusmaa. Ent nüüd lavastust vaadates ei elustunud mälus ainuski pilt ega intonatsioon. Tollasest lavastusest ei meenu mitte mõhkugi, abi polnud ka . Aga nagu tõdeb humoorika võidurõõmuga 90-aastane tegelane A (Külliki Saldre): ma veel mäletan, mida ma ei mäleta!
Lavastaja Pedajase tagasipöördumist Albee näitemängu juurde kaunistab koostöö kursuseõe Külliki Saldrega, kel võimalus luua värvikas roll. Esimene vaatus kuulubki Saldrele, partnerid ümbritsevad teda delikaatselt ja toetavalt. A on groteskselt meigitud vana… mhm, vanamutt tundub siiski kohatu sõna, Saldre mõjub üksjagu eatuna, nii ulaka plikanati kui eneseteadva daamina.
Selle daamiplika tujud ja meeleolud teisenevad sekundiga, valusast meeltesegadusest saab äkitselt salvav teravus ja sitke terasus, manipuleerivast enesehaletsusest võrsub uljas naer ja vastupidi. Meenutuste kaos ja kramplik kinnihoidmine mineviku (pisiseikadest ongi tragikoomiline, rolli vastuvõtt sõltub iga vaataja isiklikust elukogemusest.
Meenutuste kaskaad
Kaht vastandlikku hoiakut paotavad laval B (Piret Laurimaa)mõistev ja osav hooldaja, kes juba valdab olukorda, ja advokaadi esindaja C (Linda Porkanen), jäik ja närvlik oma mustvalges kostüümis ja ka mustvalgevõitu suhtumisega, tema ei hooma veel hästi mängureegleid. Praegusajas mõjub tabavalt C ärritumine poliitkorrektsuse väljal, noore naise ärritumine A sõnakasutust kuuldes on paratamatult naiivne, kurvalt muigama panev pseudoprobleem.
Pille Jänese stsenograafia elustub ning teiseneb huvitavalt Margus Vaiguri valguskujunduses. Esimeses vaatuses näeme suure voodiga tuba, mis raamistatud, isegi lämmatatud hallikas-roosaka eesriidekardinaga. Meenub Osvaldi tekst peaaju pehmenemisest Ibseni «Kummitustest»: «Mul tulevad alati mõttesse sametist drapeeringud, mida on mõnus ülalt alla silitada.» Voodi kohal suur kallakil peegel: kui enne algust seisatada saali vahekäigus, peegeldub roosakas padjakuhil otsekui heidutav aktimaal. Peegli pind on tuhmunud, hägune nagu mälupildidki.
Aga lavastuse teine vaatus muutub ja avardub, nii esteetiliselt kui sisuliselt. Kardinate valgus on nüüd sinakas, kolm elegantset naist kaunites kleitides ja pidulikes soengutes. Üks naine kolmes eri elueas. See meenutuste kaskaad, füüsilistest kannatustest puhastunud suremise protsess mõjub rahustavalt, tõstab lavaloo helgemale, lepitavale tasandile, avardades üksiti esimese vaatuse kolme rolli tähendust.
Roosas kleidis C on veel nooruke, tuleviku suhtes ootusrikas ja lihtsameelselt heituv. Sinistes kleitides B ja A, kelle vanusevahe ligi nelikümmend aastat, mõistavad teineteist juba suurepäraselt.
Hetketi muutub teise vaatuse peategelaseks 52-aastane B – võlub Piret Laurimaa nüansitundlikkus ja oskus hoida tervikut, tema taktitundeline partneritaju.
Karm, aga ebaõiglane
Uue tegelasena ilmub Poiss – Ken Rüütel. Ema surivoodile saabunud poja sõnatus rollis pinget hoida pole kerge, Rüütel veenab kohmetuse, lootuse ja lootusetuse sulamiga. Oluline on viiv, mil A pöördub poja poole, kes kohe kogu olekuga sirutub emale vastu. Kummatigi jääb vastastikune lepitus sündimata ja poeg lahkub meeleheitliku, irvelähedase naeratusega. Ent ema läheduselootus on peegeldunud nii Laurimaa kui Saldre tegelaskuju silmades. Parafraseerides näidendis kordunud fraasi: elu on karm, aga ebaõiglane.
Anne Lange tõlkes jääb kõlama tõdemus, kuis ollakse jõudmas «omadega ühele poole». Ses sisaldub sõnamänguline lohutus: taaskohtumine omadega, järelikult surnutega. Teise vaatuse stiilipuhtus ja maitsekus leevendab suremise paratamatut üksildust, julgustab, lohutab.
“Lavastaja Pedajase tagasipöördumist Albee näitemängu juurde kaunistab koostöö kursuseõe Külliki Saldrega, kel võimalus luua värvikas roll.”
Edward Albee näidendi «Kolm pikka naist» lavastus . Piret Laurimaa ja Külliki Saldre.