Arvustus: “Küüniku üllatus”
Et kõik ilusasti ära rääkida, pean mainima, et kuuldes dramaatilis-tantsulise “Meistri ja Margarita“ tõlgenduse saabumisest Vanemuise lavalaudadele, olin esmalt nõutu.
Ühelt poolt on Vanemuine just oma tantsuetendustega suutnud enda vastu veel teatavat huvi hoida, ent need on enamasti orienteeritud esteetilisele elamusele (kõrvad, silmad), kuid mitmekoelise mõtiskleva sisu osas jäävad vajaka (nt hiljutine „Gatsby“, mille algainese mitmekihilisest sisust on saanud kerge trillallaa-trullalla, veidi tantsu ja lallallaa). Teisalt on viimaste aastate Vanemuise sõnalavastused tekitanud minus ainult ängi ja tüdimust.
Võltspaatose puudumine
Seekord väljusin teatrist aga intellektuaalselt kurnatult ning kerges eufoorias olles. Katrin Pärn ja Janek Savolainen suutsid Tartu kohal monopolvaremetena kõrguva Vanemuise vastu luua hetkelise sümpaatia. 7. märtsil väikeses majas esietendunud tükk pakkus nördimust vaid käputäiele „harilikele“ teatrikülastajale („Hi vero velut irrationabilia pecora…”), kes vaheajal lahkusid, ent üldiselt kostis saalist vaid heakskiitvat pobinat ja arutelu, kuidas küll on võimalik haarata Meistri ja Margarita olemust nõnda kompaktselt ja köitvalt ning seda tühise kolme ja poole tunni jooksul.
Etendus koosneb tervest hulgast tantsulistest stseenidest, mille vahele on pikitud killukesed nö traditsioonilist sõnalavastust. Esmalt vahest ehk veidi liigkoomiliseltki mõjunud stseenist Patriarhide tiikide juures hargneb geniaalne tervik, mis päädib muu hulgas sellega, et olen sunnitud minusse raamatust kinnitunud Bezdomnõi karakteri enese jaoks ümber mõtestama (luuletajad ongi säärased lontrused). Ja hetkel, mil koomilise karakteri kõrvale ilmub Meister (kes võiks tagasi hoida oma tundeid tema meisterliku monoloogi juures!), tekib lummus, mis ei kao veel päevigi hiljem.
Tohutut rõõmu pakuvad pisidetailid, mis panevad dramaturgi ees aukartust tundma. Esteetilise naudingu otsijaid kõditavad nii muuseas etenduse sisse pikitud üligraatsilised tantsusammud. Üllatusi on palju. Üks uustõlgendus sellisest suurteosest peab looma uusi seoseid, uusi vaatekohti.
Seda verivärske etendus ka teeb. Võtkem kasvõi ballikülaliste ilmumise. Või selle, kuidas vaid põgus Juudamaa tegelaste näitamine võib mõjuda tohutult sisendavalt. Laused, mis on suuremad kui elu (lonks bensiini ja põlevad käsikirjad), kõlavad Peemoti ja Wolandi suus nii loomulikult. Ei mingit võltspaatost! Ja muidugi milline Woland – alati liikumatult kõige kohal kõrguv. Ja milline Peemot – lavale ilmudes publiku rõkkava naeru voolama panev. Gribodejov põleb, ja las ta põleb! Tahaks kuulata ainult Azazello oivalist häält.
Magusvalus igatsus
Lavastajad on suutnud suurepäraselt integreerida välismaise tantsutrupi ja sõnateatri esindajad. Kõik on orgaaniline, loomulik. Tants ja sõna põimuvad ning kui Margarita avab suu ja hakkab kõnelema saksa keeles, tundub see ainuõige olevat.
Kurta võiks vast ainult kavalehe üle (see jääb silma kriipima pärast pikaajalisi ainukohtumisi Eesti Kontserdi kavadega), mis kipub näiteks internetifoorumitest pikitud lausungitega veidi pikale venima – jääb mulje tühja koha täitmisest. Ent kavaleht ei saa olla pelgalt paratamatus! Õnneks sekundeerib sellele Katrin Pärna köitev tekst, mis ei püüagi lühidalt Bulgakovi maailma olemust kokku võtta (vastandudes Belobrovtseva tsitaatidele) ning katked Viktor Lossevi kirjutisest.
Ei kujuta ette ühtegi teatrikülastajat, kes väiksest majast öhe kõndides ei tunneks magusvalusat igatsust nonde kirsiõite, Veneetsia akna ja viinapuuväätide järele, mille keskele Ješua (oh milline ilu!) peategelased „mõistab“. Too valgus, kuhu Pilatus komberdab, ei tundu pooltki nii meelitav.