Arvustus. Lavastus räägib meie erilistest igapäevastest unistustest
Unistamist on keeruline defineerida, see algab ja lõppeb sageli märkamatult, ei ole piiritletud tegevus. «Ulmlejad» püüavad Sadamateatri laval unistamist siiski teatripiiridesse mahutada – ning tulemus on kutsuv ja kodune.
Lavastuse sõnaline osa on kindlasti tugevam kui teatraalne. Nimelt on etendajad laval iseendana ja käituvad publikuga kui sõpradega, juhatades nad õigele kohale istuma, kaasates vestlusse või jagades komplimente.
Selline rollidest loobumise tehnika on Tartu kontekstis tuttavaks saanud pigem Tartu Uues Teatris kui Vanemuises. Samas ei mõju katsed ajutist kogukonda luua forsseeritult, sest on näha, et etendajate püüdlikkus on siiras. See on kahtlemata harjumatu, kuid unistamine ongi isiklik teema ning kui seda lavakeeles lahkama hakatakse, on enne etenduse algust usaldusliku õhkkonna loomine oluline.
«Ulmlejate» lavale toomisele eelnenud kuudel said huvilised vastata küsitlusele, milles uuriti inimeste isiklike unistuste kohta. Osa jagatud unistustest jõudis ka lavale, enamik sõnalisel, kuid üks ka füüsilisel kujul. Lisaks kannab trupp ette mõned enda isiklikud unistused – või vähemalt selleks publik neid peab. Ei saa olla kindel, kui palju räägitust on improvisatsioon, kui palju tõde, kui palju ette määratud või määramata.
Lavastust läbib kellegi ootamise narratiiv. Teame, et keegi on veel kohale tulemata, aga versioone, kes ja kus ta siis on, jagub mitmeid. Unistamise ja ootamise vahele võib nii mõnigi kord võrdusmärgi tõmmata. Unistused on ju suunatud tulevikku, seotud lootuste ja ootustega, mis alati ei ole veel valmis tõeks saama. Siis tulebki oodata, sest enneaegu täitunud unistus võib teha rohkem kahju kui kasu.
Vormivaba kulgemine
Lavastus mängib vormiga, katsetades jutusaate formaati, intiimset suhestumist publikuga, kuid põimides tervikusse ka tugevaid visuaalteatri elemente. Seega on «Ulmlejaid» žanriliselt keeruline määratleda.
Postdramaatilise teatrikeelega lavastus ei sea endale piire, aga samas ei ürita «Ulmlejad» šokeerida ega taotle avangardsust. Lavastus arvestab oma publikuga ja suhtub vaatajasse austusega. Eesmärgiks on publiku ja etendajate ühine kulgemine ning see rännak edeneb meeldivas rütmis mõlema jaoks.
Tempot oskavad «Ulmlejad» hästi seada: intensiivsetele ja häälekatele stseenidele järgnevad rahulikumad ning vaiksemad stseenid, mis aitavad lavalt kuuldud mõtteid setitada. Võrdse huviga saab jälgida nii lennukat dialoogi kui nautida vaatemängulist visuaalteatrit. Vormimängude täielik ulatus saab selgeks alles etenduse lõppemisel. Tahtmata kõike ette rääkida, võib siiski öelda, et algus ja lõpp on «Ulmlejate» kontekstis väikese vimkaga mõisted.
«Ulmlejad» kulgeb jutustusena, ühe katkematu niidina, mille ots on etendajate käes vaheldumisi. Neli meest saavad igaüks omal hetkel särada, kandes ette lugusid täitunud unistustest, lapsepõlveseikadest või unenägudest. Viimastel on lavastuses üldse oodatust suurem tähtsus. Unenäod ja unistused oleksid tegijate jaoks nagu kokku sulanud, sest kuigi lavastus räägib unistustest, on esteetika unenäoline.
Unistused unes ja ilmsi
Unistused ei pea tingimata olema abstraktsed või segased, kuid unenäod kipuvad seda sageli olema. Lavastuses tuuakse välja, et suurem osa eestlasi unistab kinnisvarast, mis on ju vägagi praktiline valdkond. Kuid kas seda nähakse ka unes?
Ühisosa on neil kahel nähtusel kindlasti olemas. Unenägudes saavad mõnikord tõeks unistused, mis muidu ei pruugi täituda. Näiteks inglise keeles tähistab «dream» nii unistust kui unenägu. Kindlasti on ka eestlaste unistused vahel unenäolised, kuigi tahame end pidada eelkõige ratsionaalselt mõtlevateks inimesteks.
Kindel on see, et «Ulmlejad» ei kõnele ainult unistustest, vaid selle kõrvale mahub ka palju praktilist juttu. Unistamine ei lõpe kunagi ja on elu loomulik osa, aga lavastus jätab lahtiseks küsimuse, kas see päästab ka maailma.