Arvustus lavastusele “Armuleivasööja” | Te vaesed, totrad narrid…
Pille-Riin Purje, Sirp
„Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu on Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu. x Üle näitelava sammub talumees, vinnab turjal rasket viljakotti, laskub trepist alla nagu orkestriauku ja muundubki muusikuks (Ilja Šarapov või Adam Jeffrey). Peagi suletakse luuk pillimehe pea kohal, aga tema marimba jääb lava all helisema. Ardo Ran Varrese õhuline muusikaline kujundus muutub lavastust läbivaks refrääniks, saab aeg-ajalt kuuldavaks, toonitab saatuse ja alandamise teemat. Teise vaatuse alguses tuuakse marimba korraks lavale, aga seda põgusat hetke ma sisuliseks kujundiks arendada ei mõistnudki. x Samuti sooritab Lena Barbara Luhse Olga rollis teise vaatuse alguses paar murduvat, plastilist tantsuliigutust, ent seegi koreograafiline (hingeeluline?) etüüd irdub ülejäänud lavastuse laadist liiga silmatorkavalt. Sest Robert Annuse „Armuleivasööja“ on eelkõige puhas näitlejateater, rõhutatult vanaaegse käekirjaga lavastus – nagu ka kunstnik Liina Tepandi valgusküllane mõisamajapidamine. x Sestap taandub üpris kõrvaliseks seegi tõik, et Ivan Turgenevi 1848. aasta komöödiat mängitakse briti dramaturgi Mike Poultoni 1995. aasta adaptsioonis. Pigem tekib teatrilooline järjepidevus Vanemuise 1958. aasta lavastusega, millest on alles kuuldemänguversioon, lavastaja Karl Ader, peaosades Helend Peep ja Velda Otsus. x Muuseas, Turgenevi „Armuleivasööja“ esietendub maikuu lõpul ka Vene teatri suvelavastusena Sagadi mõisas, lavastaja Filipp Loss, peaosas Leonid Ševtsov. See on juba teine roll, mida meistrid Ševtsov ja Aivar Tommingas mängivad samal ajal, esimene oli ärihai Arthur Birling (Priestley „Inspektor tuleb“, 2021). x Tunnistan, et mind hakkas Vanemuise väikeses majas kummitama, esiotsa suisa segama, võrdlus Annuse kursusevenna Uku Uusbergi lavastusega „Ivanov“ (Eesti Draamateater, 2017). Küllap see on täiesti subjektiivne vaatlejaluul. Muidugi tingib mäluparalleeli ka näitleja Aivar Tommingas, kes Tšehhovi ja Uusbergi „Ivanovis“ mängis vaimustavalt krahv Šabelskit, Turgenevi ja Annuse „Armuleivasööjas“ aga peaosalist Kuzovkini. Need kaks tegelast ning Tomminga kaks rolli on täiesti eriilmelised, ainsaks ühisosaks võib mõelda saali pöörduvad misanstseenid, otse publikusse lausutu. „Ivanovis“ toimis see võte hästi jõuliselt, „Armuleivasööjas“ tunduvalt diskreetsemalt ja hajusamalt. Silda lava ja saali vahel toonitab Margus Vaiguri valguskujundus: Kuzovkini idealismi ja heauskseid illusioone peegeldab sinine taevavalgus, mis saali pöördumise momentidel kaob, tähistades nõnda naiivsusest virgumist, armutule tõele näkku vaatamist. x „Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu ongi Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu. Ilmselgelt on lavastus loodud just temale ja see on sümpaatne. Kavalehel näeb kõnekat fotot lugemisproovist: näitlejad istuvad proovisaalis ümber laua, Tommingas aga üksinda eemal lavapoodiumil, leebe, mõtlik, vaatlev. Tema tragikoomiline tegelane Vassili Kuzovkin, vaesunud aadlikust armuleivasööja, võidab publiku südame oma teesklematu headuse ja liigutava hingesoojusega. x Näib huvitavalt sihilik, kuis kavalehel jäetakse Kuzovkin ilma isanimeta, kuigi ta ise korduvalt ütleb, et on Vassili Semjonovitš. Nii võimendub Olga Petrovna eksimus vana sõpra Vassili Petrovitšina kõnetades, mis lõpuks saab tabava ja valusa lisatähenduse. Tomminga rollis näeb erisuguseid tundevarjundeid. Lootuseküllane ootus, naiivne ja kangekaelne usalduslikkus, lahke lihtsameelsus, kui hõlpsasti purju joodetud mehike lobisema kukub, kuni pind jalge all vankuma lööb … Ometi ärkab temas kähku erk häbitunne, naeruväärsusest saab siiras südamevalu, see muudab Kuzovkini mõnitamise veelgi nõmedamaks. x Kõik teised näitlejad on laval peategelase teenistuses, nii toimib lavastus justkui õpikunäide, mismoodi õukond mängib suurde plaani kuninga. Päris nõudlik ülesanne igale osatäitjale, sest soleerida ei tohi keegi ja terviku täpseks rütmistamine on kõigi ühine hool. Alates teenijarahvast: naerusuised ja välejalgsed toatüdrukud (Saara Kaljujärv ja Anette Pärn) askeldavad krapsakalt juba sellal, kui publik saali siseneb. Sõbraliku, lipitsuseta teenistusvalmi naeratusega täidab oma rolli mõisas noor teener Pjotr (Martin Tikk). Pesulaohoidja Praskovja Ivanovna (Külliki Saldre) tuuseldab omakorda ringi ja kamandab tüdrukuid. Elukestva laisklemise koolkonda esindab joodikust ülemteener Nartsiss Konstantinovitš Trembinski (Jüri Lumiste), sorgus vuntsidega prussakas, kes laseb mõisal rahumeeli ja ükskõikselt manduda. x Tähelepanelikult paneb end jälgima Riho Kütsar Kuzovkini naabri ja ustava sõbra Ivan Kuzmitš Ivanovi rollis. Kannatlik ja taiplik, tasane ja vagur Ivanov on kahtlemata hea inimene, kes varjab oma siseilma õige kiivalt, püüdes siiski vaigistada Kuzovkini jonnakust ja ka liigset sinisilmsust. x Abielunaisena kodumõisa naasnud Olga Petrovna Jeletskaja (Lena Barbara Luhse) jääb omajagu saladuslikuks, küllap teadlikult isikupäratuks, ilmselt allaheitlikuks nooreks daamiks. Olga tulevikku ei oskagi ennustada, aga ta äratab vaistlikku kaastunnet. Olga vastne abikaasa Pavel Nikolajevitš Jeletski (Reimo Sagor) vaatleb uut ümbrust reserveeritud, ehkki juba peremeheliku hoiakuga, näib pigem heasoovlik, intelligentne, seejuures kuidagi ükskõikne ja leige mees. x Saatanlik, eidelik, õel, klatšikihus, labane kehkats Flegont Aleksandrovitš Tropatšov (Margus Jaanovits) on lustiva naudinguga vastikuks kruvitud juhtmõnitaja, keda südametunnistus ei koorma. Hoidku taevas sihukeste naabrite eest! Tema kannupoiss, „väike nina“ Karpatšov (Jaanus Tepomees) tilbendab algul tuhmina kaasa, ent suudab oma allasurutud väärikuse taastada. x Ühest lavastajapoolsest kujundist tuleb siiski rääkida, nimelt narrimütsi(de) süsteemist. Mõnituste õhtusöögil vajutatakse Kuzovkinile pähe narrikuljustega peakate. Selles žestis on midagi ooperlikku, esmalt lahvataski kaks allusiooni, kaks ooperiaariat, teineteise võidu: Leoncavallo „Pajatsid“ ja Mozarti „Figaro pulm“. Aga kui Kuzovkin uues eluvaatuses viimaks oma teed läheb, olles ise narrina teistele tõe näkku paisanud, saadab teda truu sekundant Ivanov, kes ulatab kohvrist mitte duellipüstoleid, vaid hoopis narrimütse. Nüüd surub Kuzovkin nood peakatted omakorda pähe mahajääjatele, nagu öeldes: te vaesed, tüütud narrid… Kes pärast naerab, naerab paremini? Kuigi kellelgi ei ole enam naerutuju. x See puänt on visuaalselt ju efektne, ent sisuliselt järele mõeldes tekitab rahutuid kahtlusi. Miks määrab, alandab (ülendab?!) Kuzovkin narriks ka oma kõige armsama ligimese Olga ja kuidas passib selline hüvastijätt kokku Tomminga rolli senise hingeeluga, tema andestamisvõimega? See on minu meelest lavastuse suurim küsitavus. Tõsi, narrimüts on hirmus mitmekihiline kujund: narr kui tõelausuja, narri väärikus, Eduard Vilde „Tabamata ime“ narrikuljused jne. Kummatigi ei haaku ükski mõttearendus Olga saatusega pärast isa lahkumist. x Viimaks tahan südamelt ära öelda, et karmis sõjareaalsuses ei ole ma sisimas jõudnud ja loodan kogu hingest, et ei suudagi kunagi jõuda vene kirjandusklassika tühistamiseni. Ergo: olen lavastaja Robert Annusele tänulik, et Aivar Tommingas saab mängida põhjatut klassikarolli. Turgenevi „Armuleivasööja“ kvintessents aga paotub Betti Alveri luuleridades: „… ei ole pühadusi, mille nimel / võid mõnitada inimest“ („Tuulde räägitud“). x (Sirp, 13.05.2022)
x
Üle näitelava sammub talumees, vinnab turjal rasket viljakotti, laskub trepist alla nagu orkestriauku ja muundubki muusikuks (Ilja Šarapov või Adam Jeffrey). Peagi suletakse luuk pillimehe pea kohal, aga tema marimba jääb lava all helisema. Ardo Ran Varrese õhuline muusikaline kujundus muutub lavastust läbivaks refrääniks, saab aeg-ajalt kuuldavaks, toonitab saatuse ja alandamise teemat. Teise vaatuse alguses tuuakse marimba korraks lavale, aga seda põgusat hetke ma sisuliseks kujundiks arendada ei mõistnudki.
x
Samuti sooritab Lena Barbara Luhse Olga rollis teise vaatuse alguses paar murduvat, plastilist tantsuliigutust, ent seegi koreograafiline (hingeeluline?) etüüd irdub ülejäänud lavastuse laadist liiga silmatorkavalt. Sest Robert Annuse „Armuleivasööja“ on eelkõige puhas näitlejateater, rõhutatult vanaaegse käekirjaga lavastus – nagu ka kunstnik Liina Tepandi valgusküllane mõisamajapidamine.
x
Sestap taandub üpris kõrvaliseks seegi tõik, et Ivan Turgenevi 1848. aasta komöödiat mängitakse briti dramaturgi Mike Poultoni 1995. aasta adaptsioonis. Pigem tekib teatrilooline järjepidevus Vanemuise 1958. aasta lavastusega, millest on alles kuuldemänguversioon, lavastaja Karl Ader, peaosades Helend Peep ja Velda Otsus.
x
Muuseas, Turgenevi „Armuleivasööja“ esietendub maikuu lõpul ka Vene teatri suvelavastusena Sagadi mõisas, lavastaja Filipp Loss, peaosas Leonid Ševtsov. See on juba teine roll, mida meistrid Ševtsov ja Aivar Tommingas mängivad samal ajal, esimene oli ärihai Arthur Birling (Priestley „Inspektor tuleb“, 2021).
x
Tunnistan, et mind hakkas Vanemuise väikeses majas kummitama, esiotsa suisa segama, võrdlus Annuse kursusevenna Uku Uusbergi lavastusega „Ivanov“ (Eesti Draamateater, 2017). Küllap see on täiesti subjektiivne vaatlejaluul. Muidugi tingib mäluparalleeli ka näitleja Aivar Tommingas, kes Tšehhovi ja Uusbergi „Ivanovis“ mängis vaimustavalt krahv Šabelskit, Turgenevi ja Annuse „Armuleivasööjas“ aga peaosalist Kuzovkini. Need kaks tegelast ning Tomminga kaks rolli on täiesti eriilmelised, ainsaks ühisosaks võib mõelda saali pöörduvad misanstseenid, otse publikusse lausutu. „Ivanovis“ toimis see võte hästi jõuliselt, „Armuleivasööjas“ tunduvalt diskreetsemalt ja hajusamalt. Silda lava ja saali vahel toonitab Margus Vaiguri valguskujundus: Kuzovkini idealismi ja heauskseid illusioone peegeldab sinine taevavalgus, mis saali pöördumise momentidel kaob, tähistades nõnda naiivsusest virgumist, armutule tõele näkku vaatamist.
x
„Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu ongi Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu. Ilmselgelt on lavastus loodud just temale ja see on sümpaatne. Kavalehel näeb kõnekat fotot lugemisproovist: näitlejad istuvad proovisaalis ümber laua, Tommingas aga üksinda eemal lavapoodiumil, leebe, mõtlik, vaatlev. Tema tragikoomiline tegelane Vassili Kuzovkin, vaesunud aadlikust armuleivasööja, võidab publiku südame oma teesklematu headuse ja liigutava hingesoojusega.
x
Näib huvitavalt sihilik, kuis kavalehel jäetakse Kuzovkin ilma isanimeta, kuigi ta ise korduvalt ütleb, et on Vassili Semjonovitš. Nii võimendub Olga Petrovna eksimus vana sõpra Vassili Petrovitšina kõnetades, mis lõpuks saab tabava ja valusa lisatähenduse. Tomminga rollis näeb erisuguseid tundevarjundeid. Lootuseküllane ootus, naiivne ja kangekaelne usalduslikkus, lahke lihtsameelsus, kui hõlpsasti purju joodetud mehike lobisema kukub, kuni pind jalge all vankuma lööb … Ometi ärkab temas kähku erk häbitunne, naeruväärsusest saab siiras südamevalu, see muudab Kuzovkini mõnitamise veelgi nõmedamaks.
x
Kõik teised näitlejad on laval peategelase teenistuses, nii toimib lavastus justkui õpikunäide, mismoodi õukond mängib suurde plaani kuninga. Päris nõudlik ülesanne igale osatäitjale, sest soleerida ei tohi keegi ja terviku täpseks rütmistamine on kõigi ühine hool. Alates teenijarahvast: naerusuised ja välejalgsed toatüdrukud (Saara Kaljujärv ja Anette Pärn) askeldavad krapsakalt juba sellal, kui publik saali siseneb. Sõbraliku, lipitsuseta teenistusvalmi naeratusega täidab oma rolli mõisas noor teener Pjotr (Martin Tikk). Pesulaohoidja Praskovja Ivanovna (Külliki Saldre) tuuseldab omakorda ringi ja kamandab tüdrukuid. Elukestva laisklemise koolkonda esindab joodikust ülemteener Nartsiss Konstantinovitš Trembinski (Jüri Lumiste), sorgus vuntsidega prussakas, kes laseb mõisal rahumeeli ja ükskõikselt manduda.
x
Tähelepanelikult paneb end jälgima Riho Kütsar Kuzovkini naabri ja ustava sõbra Ivan Kuzmitš Ivanovi rollis. Kannatlik ja taiplik, tasane ja vagur Ivanov on kahtlemata hea inimene, kes varjab oma siseilma õige kiivalt, püüdes siiski vaigistada Kuzovkini jonnakust ja ka liigset sinisilmsust.
x
Abielunaisena kodumõisa naasnud Olga Petrovna Jeletskaja (Lena Barbara Luhse) jääb omajagu saladuslikuks, küllap teadlikult isikupäratuks, ilmselt allaheitlikuks nooreks daamiks. Olga tulevikku ei oskagi ennustada, aga ta äratab vaistlikku kaastunnet. Olga vastne abikaasa Pavel Nikolajevitš Jeletski (Reimo Sagor) vaatleb uut ümbrust reserveeritud, ehkki juba peremeheliku hoiakuga, näib pigem heasoovlik, intelligentne, seejuures kuidagi ükskõikne ja leige mees.
x
Saatanlik, eidelik, õel, klatšikihus, labane kehkats Flegont Aleksandrovitš Tropatšov (Margus Jaanovits) on lustiva naudinguga vastikuks kruvitud juhtmõnitaja, keda südametunnistus ei koorma. Hoidku taevas sihukeste naabrite eest! Tema kannupoiss, „väike nina“ Karpatšov (Jaanus Tepomees) tilbendab algul tuhmina kaasa, ent suudab oma allasurutud väärikuse taastada.
x
Ühest lavastajapoolsest kujundist tuleb siiski rääkida, nimelt narrimütsi(de) süsteemist. Mõnituste õhtusöögil vajutatakse Kuzovkinile pähe narrikuljustega peakate. Selles žestis on midagi ooperlikku, esmalt lahvataski kaks allusiooni, kaks ooperiaariat, teineteise võidu: Leoncavallo „Pajatsid“ ja Mozarti „Figaro pulm“. Aga kui Kuzovkin uues eluvaatuses viimaks oma teed läheb, olles ise narrina teistele tõe näkku paisanud, saadab teda truu sekundant Ivanov, kes ulatab kohvrist mitte duellipüstoleid, vaid hoopis narrimütse. Nüüd surub Kuzovkin nood peakatted omakorda pähe mahajääjatele, nagu öeldes: te vaesed, tüütud narrid… Kes pärast naerab, naerab paremini? Kuigi kellelgi ei ole enam naerutuju.
x
See puänt on visuaalselt ju efektne, ent sisuliselt järele mõeldes tekitab rahutuid kahtlusi. Miks määrab, alandab (ülendab?!) Kuzovkin narriks ka oma kõige armsama ligimese Olga ja kuidas passib selline hüvastijätt kokku Tomminga rolli senise hingeeluga, tema andestamisvõimega? See on minu meelest lavastuse suurim küsitavus. Tõsi, narrimüts on hirmus mitmekihiline kujund: narr kui tõelausuja, narri väärikus, Eduard Vilde „Tabamata ime“ narrikuljused jne. Kummatigi ei haaku ükski mõttearendus Olga saatusega pärast isa lahkumist.
x
Viimaks tahan südamelt ära öelda, et karmis sõjareaalsuses ei ole ma sisimas jõudnud ja loodan kogu hingest, et ei suudagi kunagi jõuda vene kirjandusklassika tühistamiseni. Ergo: olen lavastaja Robert Annusele tänulik, et Aivar Tommingas saab mängida põhjatut klassikarolli. Turgenevi „Armuleivasööja“ kvintessents aga paotub Betti Alveri luuleridades: „… ei ole pühadusi, mille nimel / võid mõnitada inimest“ („Tuulde räägitud“).
x
(Sirp, 13.05.2022)