Arvustus lavastusele “Kirsiaed”: õhkõrn traagika Vanemuise laval
Üksindus, lootusetus, põlvkondade vahelised suhted, ootus parema elu järele – kõik need Tšehhovi käsitletud teemad rõhuvad inimest tänagi. Anton Tšehhov ei ole kindlasti ainus autor, kes suudab praegusel keerulisel perioodil vaatajaid paeluda. Soovin pöörata tähelepanu sellele, et Tšehhov on kirjanik, kes kujutab oma näidendites tolle aja ühiskonna ausat kõverpeeglit.
Mõnede tegelaskujude eluhoiakud on kandunud tänapäeva. Sarnaselt “Kirsiaia” loo osalistele teame ka meie, et varsti saabub katastroof, aga ei võta selle peatamiseks midagi ette. Võtame siinkohal kasvõi kliimasoojenemise. Olgem ausad: sammud, mida selle probleemi osas on ette võetud, mõjuvad pigem väikestena. Kliimakatastroofist küll vesteldakse, ent rääkimisest ei ole siiani kaugemale jõutud. Erinevate osapoolte vahel kompromissidele jõudmine ongi keeruline, aga ma ei tunneta ühiskonnas veel piisavat tahtmist selle teemaga süvitsi minna.
Olen kuulnud lavastajaid klassika kohta ütlemas, et selle saja aasta jooksul pole inimloomus sugugi muutunud. Mind huvitab aga küsimus, kas inimkond tahab üldse muutuda. Minu meelest on inimene oma loomult rohkem mugav kui mugavusi trotsiv – loodan, et siinkohal tehtud üldistus nahhaalselt ei mõju. Eelneva jutu mõte on selles: meil tuleb teatrikülastajatena leppida sellega, et senikaua kui inimene ei muutu, lavastatakse ka Tšehhovit.
“Kirsiaia” tegelane Jermolai Lopahhin (Andres Mähar) korrutab kodumõisa saabunud Ranevskajale ning tema tutvusringkonnale pidevalt: “Teie ilus kirsiaed müüakse maha”. Sellegipoolest ei liigutata aia päästmiseks kirssigi, tegelased räägivad hoopis elu keerukusest, filosofeerivad, eiravad enese rahuks emotsionaalseid teemasid nagu rahamured ja armuvalu, kuulavad muusikat ja ähvardavad end tappa. Huvitaval kombel on Anton Tšehhov nii “Kirsiaeda” kui 1896. aastal kirjutatud “Kajakat” komöödiateks pidanud. Mõnes mõttes see žanrimääratlus ka sobib, sest eks traagika juurde käigi kübeke huumorit.
Tšehhovi koomilis-traagiline lugu on Vanemuises lavastatud Priit Strandbergile omase käekirjaga. Laval lauldakse atmosfääri loomiseks vanavene laule ning tantsitakse tempokaid seltskonnatantse. “Kirsiaia” tegelased on rõhutatult koomilisse võtmesse keeratud – Karol Kuntseli tegelaskuju Gajev on kollase frakiga selgelt markeeritud ja Ken Rüütli kehastatud Pjotr kõneleb pudistavalt. Näitlejad ei mängi mitte ainult laval, vaid ka selle ees – mängu kaasatakse ka saali sissekäigud. Kirsiaeda, mille ümber tegevus toimub, publik ei näegi. Aiast, millest lavastus räägib, saab justkui sümbol sellele, mis tegelaste sisemaailmas toimub.
Margus Vaiguri valguskujundus, mis lisab lavastusse paeluvat salapära, illustreerib laval toimuvat erinevate värvigammadega. “Kirsiaia” kaasakiskuv muusikaline kujundus väljendab tasahilju sentimentaalseid noote, tantsustseenides liiguvad näitlejad vaimukalt ning hoogsalt (liikumisjuh Marika Aidla). Väikese maja lava kohale on riputatud heegeldatud unenäopüüdjatest koosnev lühter, mis kirjeldab Tšehhovi tegelaste soovi viibida magusas ja muretus unenäos. Lavakujundust iseloomustab minimalism – püünel leiduvad üksikud kiiktoolid, kapp ning terrass, millelt bänd teises vaatuses rütmikaid palu mängib.
Kiiktoolist, mida kasutatakse ahastuse, ebakindluse ja manipulatsiooni näitamiseks, saab lavastuses oluline sümbol. Näiteks veenab toapoiss Jaša (Kristjan Üksküla) Ranevskajat kiigutades naist ennast Pariisi kaasa võtma. Kostüümid on kaunid, nende vahetamine viitab erinevatele rollidele inimese elus. Gajevist saab pärast pangas tööd saamist tagasihoidliku riietusega pankur ning mehe kollane frakk jääb muretuid päevi ootama.
Siiski jääb Liisa Soolepi kujundatud lava kuidagi veidralt elutuks. See elutus mõjus paraku mannetult ning staatiliselt. Lavatagused õhukesed kardinad ning efektne lühter oleksid aidanud kunstnikutööd elavdada.
Samuti pole “Kirsiaia” lavale toomisel leitud täpset balanssi traagilise ja koomilise vahel, mida Tšehhov meisterlikult valdab. Lavastust vaadates tekkis tunne, et suuremat rõhku on pandud pigem nalja tegemisele kui traagikale. Margus Jaanovits ja Ken Rüütel mängivad oma tegelaste humoorikuse elegantselt välja, kuid tegelaskujude kurbloolisus kippus tahaplaanile jääma. Jüri Lumiste ning Linda Porkaneni mäng oli 8. veebruaril nähtud etendusel natuke rabe, aga ehk toovad järgnevad mängukorrad näitlejatöödesse loomulikkust juurde.
Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Kristjan Üksküla ja Lena Barbara Luhse toovad oma rollidesse parajalt depressiivsust, ent samas edastavad huumorit nii, et seda ei satu üleliia. Nende näitlejatööd olid rohkem tasakaalus kui eelnevate omad. Helo Kaplinski on armas Anja, neiu ja Pjotri vahelised stseenid on esitatud noortele armastajatele omaselt närviliselt, üksteise tähelepanu otsivalt. Aivar Tommingase kehastatud Firss tekitab hädise olekuga sümpaatiat, Firsi viimane stseen on õrn ja puudutav. Andres Mähar mängib Lopahhinit põneva intensiivsusega. Mähari eredaimaks stseeniks jääb hetk, kus ta kirsiaia ostmist teistele kirjeldab, näitleja mäng on siiras ja kurvameelne. Piret Laurimaa mõjub Ranevskajana hapralt, Laurimaa kehakeelest ja näoilmetest hoovab jõulist traagikat, mida oleks tahtnud lavastuses isegi rohkem näha.
Seega võib öelda, et Vanemuise laval on õhkõrna traagikat, kuid mitte Tšehhovile omast balanssi traagilise ja koomilise vahel. Teatrisse võib minna vaataja, kes soovib komöödiat, aga mitte jõuküllast draamat.