Arvustus lavastusele “Lõpp” | Surmast, eelkõige elust

Napilt pooleteisekuuse vahega esietendus Tartus kaks uurimuslikku, dokumentaalse põhjaga lavastust teemadel, mis on ühiskonnas pigem varjul ja millest me omavahelgi kuigi sageli ei räägi: elu lõpust, surmast, leinast. Teatri Must Kast „Surm” lõpeb seal, kus Vanemuise „Lõpp” algab. „Surma” huvitab suremise protsess, suremise materiaalsus, kõneks võetakse suremise füsioloogilised ilmingud, matusekombestik, surmaga seotud anekdoodid jpm. Lavastus tundub isegi lähtuvat küsimusest, mida on surma juures positiivset. „Lõpu” fookuses on pigem leinaprotsess, aga ka üleliigse inimese motiiv: vananemine, kõrvalejäetus. Näitlejate kaudu kõnelevad hingehoidjad, vaimulikud, folkloristid.

Loe arvustust Teater.Muusika.Kino aprillikuu 2024 numbrist.