Arvustus lavastusele “Neljas õde” | “Kolja lähetamine”

Pärast Putini koka lühikest ja kuulsusetut sõjaretke, mille sihtmärk oli Venemaa pealinn, ei ole Tšehhovi õdede õhkamine „Moskvasse! Moskvasse!“ enam kaugeltki endise tähendusega. Eks see tähendus hakkas muidugi muutuma palju varem, sest vaevalt oskas Tšehhov XX sajandi lävepakul „Kolme õde“ kirjutades uneski näha, missuguste sõgedate aegade keerisesse paiskavad kurjategijatest riigijuhid Venemaa – ja nii on see kestnud praeguseni. Unistamine täiuslikust elust, õnneseisundi sidumine mingi kindla ja enamasti kauge paigaga ei ole aga kuhugi kadunud.

Tšehhov ja „Kolm õde“ ei tulnud ilma asjata jutuks. Poola prosaist, stsenarist ja näitekirjanik Janusz Głowacki (Eestis teatakse tema näidendit „Antigone New Yorgis“, mille Peeter Raudsepp lavastas 1995. aastal Viljandi Ugalas ja Peeter Tammearu 2018. aastal Kuressaare teatris) on oma näidendi „Neljas õde“ tarvis laenanud karkassi Tšehhovi varasalvest ning seda tugevasti interpreteerinud ja modifitseerinud.

Tragikoomikasse pööratud loo keskmes on kolm õde ehk Veera (Marika Barabanštšikova), Tanja (Maarja Johanna Mägi) ja Katja (Kärt Kull) ning juhmivõitu vend (tegelikult küll orvuna tänavalt sellesse perre sattunud ning, nagu lõpuks selgub, üldsegi mitte mingi tobuke) Kolja (Ken Rüütel), kes peab olude sunnil ja juhuse tahtel mitmel korral kehastuma samuti õeks. Tema see neljas õde ongi, keda nimetatakse näidendi pealkirjas. Kui lähtuda vene muinasjututraditsioonist, on tema vendadest see, kes sõidab ringi ahjuga ning kellel läheb kasinatest vaimuannetest hoolimata kokkuvõttes kenasti. Ega Koljagi saa kurta: peaosa lapseohtu prostituutide elust rääkivas dokumentaalfilmis „Moskva lapsed“, mis võidab kaugel ookeani taga Oscari, seejärel, tema teise Ameerika reisi aegu, tekivad küll mõned ärevamad hetked kokkupuutel sealse kuritegeliku maailmaga, ent onu juurest kaasa krahmatud kohvri sisu kompenseerib kannatused.

Loe edasi 19.01.2024 Sirbist.