Arvustus lavastusele “Soomusrong nr 7” | Seis, parool! Ehk autorilavastuse uus tulemine
Tiit Palu toob oma uusimas autorilavastuses vabadussõjaaegsed väärtused tänapäeva Eestisse, kuigi suur osa käsitletud teemadest paigutub Ukraina sõja valguses uude konteksti. Pärast Vene Föderatsiooni tungimist Ukrainasse on tekkinud uus maamärk meie eluloolises maailmatunnetuses. Ka noorema põlvkonna reaktsioonid ja toetus Ukrainale viitavad selgelt, et eestlaste ühismälus on nii vabadussõja võit kui ka nõukogudeaegne terror vägagi olemas. Seda enam on oluline taasavastada lavastuses „Soomusrong nr 7” kajastuvaid väärtusi.
Lavastuses kohtuvad vabadussõjas osalenud, ent pommitatud raudtee tõttu Setomaa rabade vahele sajandiks paigale jäänud soomusrongi asukad ebaeetilise vallavanema, karjeristist ajakirjaniku ja nutika ärimehega. Esimesed on juba terve sajandi korranud rituaale, rivistunud, luuranud, olnud valmis rindele minema ja edasi liikuma. Teised on edukalt karjääriredelil tõusnud individualistid, kes kummardavad raha. Kahe maailma ideeline kokkupõrge on paratamatu.
Tänapäeva idufirma esindaja (Reimo Sagor) soovib soomusrongi peitnud raba ja Eesti ääremaad hektarite kaupa kokku osta, kuna investorite idee teostumisel oleks kasum mõõdetav sadades miljonites (äriidee vääriks häketonigi, kui raha jääks kõrgemaks väärtuseks). Riigikaitse seisukohast ei ole ääremaade müümine ja koondumine ühe äriühingu kätte muidugi hea lahendus.
Lavastus on köitev, palulikult humoorikas ja teksti on pikitud vihjeid olulistele sündmustele meie argielust. Tundub, et see oli Tiit Palu autorilavastuse uus tulemine.1
Ka varemalt lavastatud „Põlenud mägi” Vanemuises (2016) ja „Meretagune paradiis” Kuressaare teatris (2018) kirjeldavad lavastajat analüüsiva vaatlejana, kes võtab ka autoripositsiooni. Seda on tunda ka kõnealuses näidendis. Eelnevalt on Palu seljatagust kindlustanud suur lugemus. Mulle on alati tundunud, et Tiit Palule sobiks ka kirjaniku amet — kui lauseehitust ja sõnastust ajastutruuks kohendada, võiksid mitmed ta tekstid pärineda ka 1920–30. aastatest.
Palu lavastajana armastab huumorit, kuid ei lase dialoogidel veiderdamiseks muutuda. Ka vallavanemat mängivale Sepo Seemanile omane üle võlli naljatamine paigutub tragikomöödias sobivale pinnasele.
„Soomusrongis” toetavad lavastajat stereotüüpsed karakterid meie rahva seast. Eesmärgiks ei ole neid arhetüüpe taasluua — need aitavad kiiresti kirjeldada ühiskonda, nii vabadussõjaaegset kui ka tänapäevast.
Valgusvihus on nii aated kui ka muutunud soorollid
Viimaste kümnendite jooksul oleme ühiskonnana (taas) aktiivselt sõnastanud soorollide raame. Oleme traditsioonilisi soorolle sajandi jooksul üsna mitme küünra jagu paremale ja vasemale nihutanud. Kuidas Karin Luts pallaslasena 1925. aastal kirjutaski: „Esimesel kevadel pääle „Pallase” astumist jätavad tüdrukud kurameerimise maha. Teisel kevadel lõikavad juuksed ära. Kolmandal kevadel loobuvad kõigest muust neitsilikust. Neljandal kannavad pükse, viiendal tulevad tagasi puudri, pitside ja lokkide juurde, ja kuuendal lähevad mehele.” Leena Barbara Luhse ajakirjaniku rollis vilistab sellisele lahendusele. Nüüdisaegse iseseisva naisena astub ta meeleldi ka meestele „varba peale” ja esitab ebamugavaid küsimusi.
Kunagi võisid soorollid olla ahistavad, aga samas ka teatavat turvatsooni pakkuda: sootsiumis teadsime, kuidas asjad käivad. Tiit Palu ei eira neid protsesse, mis meie ühiskonnas toimuvad (ajakirjanik ja soomusrongi kapten arutavad sotsiaalse konstruktsiooni olemuse ja soorollide üle), kuid ta ka ei takerdu neisse. Lavastajal on julgust keskenduda tekstiloomes väärtustega seotud konfliktile (laste saamine, keskkond vs raha) ja ta ei karda selleks sobivaid stereotüüpe etturitena kasutada. Eriti selgelt on see tunda Ragne Pekarevi seto naise rolli puhul, kelles näeme leemekulbiliigutaja arhetüüpi.
Südika ja hella naise olemuse edasi andmiseks kulub näitlejal umbes kolm sekundit ja see on vaatamist väärt! Seto naise kehastamine hõbedase sõle abil võiks ju mõjuda klišeena, kuid Pekarev ammutab inspiratsiooni seto kultuuriruumist (nõrka toetav, perekonda koos hoidev, alati lahendusi leidev perenaine), mitte niivõrd välisest (riietus).
Me kõik oleme näinud videolõiku ukraina memmest, kes kurgipurgiga venelaste drooni alla viskas (vabandust, see oli vist siiski marineeritud tomatite purk). Ma ütleksin, et Pekarevi roll on niisama ehe. Sama kehtib Ken Rüüteli soomepoisi kohta. Võõrasse sõtta tulemine eeldab kõrgematele väärtustele pühendumist ja veendumust, mis peab olema tugevam kui surmahirm. Ei tahaks teatriarvustust ja sõjapäevikut segamini ajada, kuid me teame, et paljud meist toimetavad otse sõjapiirkonda vajalikku toitu ja tehnikat, ja kogeme selle kõige kõrgema väärtuse, vabaduse, olemasolu selgemalt kui mõned kuud tagasi.
Tragikomöödia žanrina on õnnestunud valik
Nagu mainitud, toob lavastus meie ette vastandlikud väärtused: mammona kummardamise ja isamaa-armastuse. Teksti ja rollide ülesehitus ei ole mitmetasandiline, pigem üldistav ja lihtne. Arhetüüpsed karakterid on publikule mõistetavad ja meie ühismälus niigi olemas, seega ei pidanud lavastaja vajalikuks neid lõpuni viimisteda ja näitab pigem distsipliini ja korda, mis aitavad kodumaa-armastust hoida.
Žanriliselt on Palu valinud tragikomöödia; see lubab teemat efektselt arendada ja aeg-ajalt tekkivaid pingeid leevendada. Vaataja kulgeb äratundmisrõõmus ja naerus läbi kahe vaatuse ja hoogne tempo ei pane kordagi kella vaatama. Eestlastele pühast kodumaa-armastusest ja vabadussõjast saab rääkida ka komöödia võtmes; autor tajus ära paatose ja siiruse vahe.
Meenub üks Betti Alveri omaaegne pihtimus. Ta kirjutas näidendi „Komödiandid” (mustandis ka pealkirjaga „Pajatsid”2), viis selle August Gailitile, kes toona oli Vanemuise direktor, ja kuulis soovitust kirjutada tragikomöödia ümber tragöödiaks — siis sobivat paremini repertuaari. Betti Alver oli käsikirja kodus trotsiga ahju visanud. Küll on hea, et ajad on muutunud, komöödia kasutamine ei ole enam ammu kergema vastupanu teed minemine. Nagu Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, kadunuke Arvo Krikmann loengutes ühtelugu kordas: „Nali on tõsine asi!”
Teaduslikumast küljest sai soomusrongide rolliga vabadussõjas tutvuda mõned aastad tagasi tänu Eesti Sõjamuuseumi ülilahedalt teostunud projektile, kus soomusrong nr 7 nimega Wabadus sõitis mööda kunagist lahinguteed Eesti linnadesse ja giidid tutvustasid Julius Kuperjanovit ja kapteneid Irvi ja Partsi ka nooremale põlvkonnale.
Tuumiktrupp on saanud värskendavat täiendust
Leena Barbara Luhse on EMTA lavakunstikooli taustaga näitleja, kelle koduteatriks on Vanemuine. Naise kehastatud karjeristist ajakirjanik tõmbab niite kümnel tasandil, hinges igatsus Bonnieri preemia järele. Tema naiselik vaist teab, millal rünnata ja millal tagasi tõmbuda.
Just ajakirjaniku suu läbi kuuleb soomusrongi kapten (Saara Nüganen) sotsiaalse konstruktsiooni ideest: modernses maailmas on kõik suhteline, me kõik loome oma tõe ja reaalsuse ise. „Raha on päris, aga Eesti on sotsiaalne konstruktsioon?” küsib kapten kahtlevalt.
Kui paljude laste sünnitamine ei ole naise unistus ja on ökoloogilise jalajälje tõttu koguni ebaeetiline, siis kelle nimel sõditakse, kes selle maa pärib?
Saara Nüganeni kehastatud kapten on sügav ja rahulik, kapteni personaalruum lavalaudadel on lausa tajutavalt 5–6 meetrit reameeste omast laiem. Juhina on ta tark ja otsusekindel, säilitades sooja „oma poisi tunde”. Rollis võib näha ka kuperjanovlikke jooni — oli ju Julius Kuperjanovil kombeks pidada kõnetunde, kus kõik võisid tulla rääkima, mis neil parasjagu hingel oli. Ka näidendi soomusronglased võisid oma liidrile hingevalu kurta (soomepoisi koduigatsus) ja gümnaasiumipingist sõtta rutanud sõduri (Andres Mähar) eest paneb kapten hoolitsema kokana rongil teeninud seto naise (Ragne Pekarev). Margus Jaanovits baltisakslasena paistab muidugi silma, esmalt juba oma fraki ja torukübara tõttu, teisalt seetõttu, et Vanemuise trupis on näitlejatel põlvkonniti erinev lavakool ja -plastika. Kuid Jaanovits ei jää valgeks vareseks, ta mängib oma erinevuse hästi välja.
Sepo Seemani kehastatav vallavanem naerutab publikut. Tema nihverdav ellujäämisstrateegia võimaldab häbitundeta küsida pistist 50- ja 20-eurostes kupüürides ümbrikusse panduna ja mööda minnes lahendada „lendorava probleemi”, mis võib iduettevõtja investeeringutele takistuseks saada.
Leitakse üksmeel
Reimo Sagori suu läbi võtab lavastaja seisukoha, et isegi mammonat teenides tuleb tunnistada, et ülim väärtus on vaikus ja rahu. Ehk jõutakse soomusronglaste ja tänaste eestlaste mõttemaailma ühisosani. Meil on oma riigiga väga vedanud. Ken Rüüteli rolliteostus esimeses vaatuses on imetabane, teises vaatuses lahti kooruv koduigatsus (stseen noaga) jäi aga nähtud etendusel veidi tooreks, ei olnud lõpuni mõtestatud. Teine teatraalsem stseen on kapteni vastuseid otsiv ja ideed taasloov tants. Ma unustasin korraks hingamise, sest olin näinud Rakvere teatri „Onu Vanjas” (lavastaja Eili Neuhaus, 2019), kuidas näitleja tantsima hakkamine lõhkus niigi hapra atmosfääri ja jättis nõutu vaataja Tšehhovit igatsema. Kuid Saara Nüganen mängis selle tantsustseeni välja — oli mõistetav, et juhil peab olema visioon ja oskus nakatada sellega ka oma järgijaid. Saara Nüganen sõnastas Soomusrong nr 7 kapteni väärtushinnangud tantsu kaudu, teenides publikult ka aplausi.
Valguskunstnik Imbi Mälk on valinud lihtsa, kuid efektse lahenduse, tuues valgusvihkudega fookusesse kaks põrkuvat ideaali (kodumaa-armastuse ja raha) ning toetades lavastuse ülesehitust, mis koosneb esimeses vaatuses eraldiseisvatest stseenidest ja teises vaatuses osatäitjate pikematest monoloogidest. Kui veel korra näidendi ülesehitusest rääkida, siis ei olegi näidendi jupitamine stseenideks häiriv. Aga torkas silma, et kõik näitlejad olid pandud rõhutatult lava ette, näoga publiku poole rääkima. See lahendus mõjub kuidagi vanamoeliselt; võinuks arvata, et pärast Undi-Vahingu õhtuloenguid teatriuuendusest sellist väheke dekadentlikku lahendust Vanemuises enam ei näe. Aga samas on see jälle väga palulik lähenemine: ei proovi vägisi meeldida, ei püüa tuua kõiki uuendusi ühte lavastusse kokku, pigem keskendub oma visioonile.
Teises vaatuses kirjeldavad tegelased oma maailmapilti ja motiive, võetakse seisukoht. Lavastus päädib autoripositsiooni esiletulemisega, milleks on, nagu mainitud, vabaduse hindamine.
Dekoratsioonid toetavad teksti ja näitlejatööd, kostüümid on stiliseeritud. Väärikas soomusrong keset lava oleks olnud põnev väljakutse ka teatrikunstnik Liina Pihlakule, kes tõi kord Ukrainas Lvivis Smolitši lavastuses lavale suure mastidega laeva, mis udust nähtavale „ujus” ja lisaks veel „lainetes” paremale ja vasakule loksus. Selle tarbeks oli ehitatud relssidel hiigelkiik. Londoni sadama sudu kujutav toss olla kujundlikult emmanud ka pooli teatrikülalisi.3 Kunstnik Jaanus Laagriküll on järginud autori plaani mitte minna karakterite kirjeldamisel süvitsi, vaid kasutada publikule teada olevaid sümboleid. Seega piisab soomepoisi villastest sokkidest ja pööratud nahast kasukast, kapteni sinelist ja seto naise hõbedasest sõlest, hamest ja sukmanist (eemalt vaadates vististi nailonist). Kostüümide valik on terviklikult läbi mõeldud ning saksa aadliku frakk, vallavanema H&M jope ja kapteni punane kleit on efektsed.
Kamuflaažiks mõeldud kunstlilled olid ainukesed, mis reamehe mütsil häirivalt silma torkasid, ja häirima need jäidki. No ja vahest samuti sukman, mis polnud villasest riidest. Aga see selleks. Kapteni sinel, mis pole kordagi näitlejal seljas, üksnes õlgadel, on ideaalselt õmmeldud ja toetab rolli ülihästi.
Valguskunstniku ja kunstniku töö eriefektidega (toss, lõhn, valgusvihud ja valguse mahakeeramine stseenide vahel) toetavad loo jutustamist rohkem kui muusikaline kujundus — viimase puhul oleks lavastaja võinud väljastpoolt tuge küsida. Kui üldse toriseda, siis just muusikalise kujunduse üle. Muusikavalik katkestab mitmel korral fluidumi ja segab loosse sisse elamist. Kuna lavastust on arvustanud mitmed pedagoogid4, siis tõenäoliselt on paljud teatrikülalistest kooliõpilased. Muusika valik jätab mulje, nagu püütaks olla „noortepärane”, mida iganes see siis ka ei tähenda.
Vanemuise tuumikgrupp on saanud põnevat täiendust uute näitlejate näol. Peab tunnistama, et mõned aastad tagasi jätsin Vanemuise külastamisse teadlikult pikemaid vahesid. Liiga tihti tuli selline „juba nähtud” tunne. Ei Vanemuisele ega Tallinna Linnateatrile ole just kompliment, kui publik vaheajal arutab, et see on jälle üks tüüpiline tükk. Külalislavastajad ja vabakutselised külalisnäitlejad on kodupublikule huvitavad vaadata, kuid see pole primaarne. Olulisem on, kas lavastaja tõstab trupi uuele tasemele, kas leitakse uus lähenemisviis ja julgus käsitleda teemasid nii, et publik unustaks mõne andeka, kuid ennast kordava karakternäitleja harjumuspärase žestikuleerimise või kõnemaneeri jälgimise ja süveneks loosse.
Mainisin eespool ka publiku tundmist. Kipub olema nii, et me suudame järjest lühemat aega keskenduda, pikka monoloogi ja mõttearendust on paljudel raske jälgida. Palule on omane teatav pedagoogivaist: ta viskab vahepeal sisse mõne vimka, meelitab uitama läinud silmapaari tagasi lava poole. Kuidas üldse käsitleda elu kõrgemaid väärtusi nii, et seda ei saaks süüdistada klišeelikkuses? Tartu linnas levib legend maaliosakonna ühisreisist Veneetsia biennaalile. Ühel jalasirutuspausil olevat tudengid kogunenud veepiiril loojuvat päikest imetlema. Samal ajal väljunud üks kunstnikest bussist ja torisenud: „Mida siin vahtida on? See on ju kitš.” Lavastuses ei muutu läbiv narratiiv selliseks kitšiks. Võimalik, et eestlase identiteedist rääkides tulekski praegu kasuks analüüsida Oskar Looritsa „Eestluse elujõudu” (1951) ja jätta Valdur Mikita loodud kuvand sajandiks tundekehasse laagerduma. Muidu võib juhtuda, et oma analüütilisuses kisume kõik nägemused pulkadeks lahti ja unustame tunnetusliku poole. Võime ju vaadata aastal 2122, kas kõrge karuindeks5 on eestlase eksisteerimise seisukohalt vajalik.
Autorilavastuse intiimsus
Autorilavastuse kaudu näeme, kuhu arenevad lavastaja ideed vabavoolus, mis teatud mõttes on intiimseim vorm lavastaja eneseteostuseks. Tartlaste jaoks on autorilavastused seni olnud pigem Tartu Uue Teatri pärusmaa ja nende otsingute kaudu on teater kasvatanud ka oma püsipublikut ja tõsiseltvõetavust. Seega olime juba nii harjunud Ivar Põllu lavastuste pikkade mõttearendustega („Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, 2012) ja mõnusalt ning aeglaselt rulluvate teemaarendustega („Anne lahkub Annelinnast”, 2020). Oleme näinud lavastaja ideede refleksioone teatri, arhetüüpide, elu ja isikukultuse teemal.
Ivar Põllu hoogne ja alati köitev lavastajakäekiri muutus kalligraafiaks autorilavastusega „Odysseia” (2015). Mitte üksnes vorm, vaid ka sõnumi edastamise viis salvestus teatrikülastajate mällu kui miski täiesti uus ja absoluutselt mõjuv. Publikut kutsus just eksperimenteerimine ideede ja vormidega — me sattusime erinevatesse ruumidesse, osalesime pidusöögil sireenidega, sõitsime liinibussiga tühermaale. Tiit Palugi on toonud varemalt publiku mugavatest toolidest välja ja viinud Tartu Botaanikaaeda, et kuulata Mats Traadi tekste, mida esitasid maratoni jooksvad näitlejad („Tants aurukatla ümber”, 2011).
Ivar Põllu autorilavastused on, sarnaselt Tiit Palu omadega, olnud selge autoripositsiooniga, komöödia žanrina ei vähenda sõnumi tõsidust. Näiteks „Odysseia” puhul rääkis Põllu prohvetlikult: „Sõdade ja sõjapõgenike ajastul on selle [lavastuse] sõnum päris selge — samal ajal kui mehed kaugel maal oma seadusi maksma panevad, võib elu kodus väga palju muutuda. Ajastul, kus Eesti valvab ja kehtestab naftapiirkondades rahu koos teiste rahuvalvajatega, suunduvad sõjakolletest meie poole põgenike vood.”6 Palu tuletas meile veel enne Ukraina sõja puhkemist oma lavastusega meelde, mis aitab sõjaajal selga sirgu hoida. „Soomusrong nr 7st” sai nii ajalootund kui ka meelespea tänase sõja
kontekstis.
Seega on autorilavastus publikule umbes sama mis kirjaniku autogrammiga romaan bibliofiilile või filmiesilinastus, kus loo sisemaailma lahkavad pärast linastust ka režissöör ja stsenarist. Autorilavastus on killuke intiimsem.
Ent tulles tagasi lavastaja juurde — Tiit Palu autorilavastuse tugevus seisneb selge autoripositsiooni võtmises ja härdameelsuse vältimises isamaalise teema käsitlemisel. Palu nõustub, et oleme heaoluühiskonnas harjunud pidama elementaarseks väliseid motivaatoreid: mugavus, raha, asjad, edukus. Jõudes nii soomusronglaste kui tänapäeva inimeste sisemiste tõukeimpulssideni, jääb lavastaja aga kindlaks, et vajadus isamaa järele, soov jagada rahvuskaaslastega sama kultuuri ja mõtteilma, on tugevam. Ülim väärtus on puhas õhk, loodus, vabadus. Žanr on õnnestunult valitud ja väärtuste baasil loodud rolle on põnev jälgida. Tekstis peituvad vihjed tänapäevale pakuvad äratundmisrõõmu ja lavastus kulgeb loomulikult tempot vahetades. Vanemuise draamatrupi sünergiale on nüüdseks juba unustatud piiranguteaeg värskendavalt mõjunud ja Tiit Palu autori ja lavastajana on jõudnud uuele tasemele.
Viited:
1 Viidatud on iiri luuletaja William Butler Yeatsi luuletusele „The Second Coming”: /…Surely some revelation is at hand, surely the Second Coming is at hand…/.
2 Enn Lillemets, Kristi Metste 2007. Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Eesti Kirjandusmuuseum ja Tänapäev, lk 65.
3 Viidatud on Liina Pihlaku „Elupuus” meenutatud näidendile, milles kunstnik töötas Ukrainas külaliskunstnikuna, lk 253.
4 Britta Põldma 2021. Õpetaja tagasiside. Terav äratundmine ja vaimne puudutus. — Vanemuise koduleht, 1. XI. — https://www.vanemuine.ee/artiklid/opetaja-tagasiside-terav-aratundmine-ja-vaimne-puudutus/
Helvi Truu 2021. Õpetaja tagasiside. Tõsised teemad koomilises võtmes. — Vanemuise koduleht. — https://www.vanemuine.ee/artiklid/opetaja-tagasiside-tosised-teemad-koomilises-votmes/
5 Viidatud on 2016. aastal Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina loenguid pidanud Valdur Mikita analüüsile, kus räägiti muu hulgas karuindeksist. Väidetavalt on Eestis kõrgeim karuindeks maailmas, st inimese ja lähima pruunkaru vahemaa on kõige lühem.
6 Kristjan Roos 2015. Ivar Põllu: loeme „Odysseiast” välja oma tõe ja sõnumi. — Õhtuleht, 6. VIII. — https://www.ohtuleht.ee/688634/ivar-pollu-loeme-odysseiast-valja-oma-toe-ja-sonumi