Arvustus lavastusele “Võrsed” | Igast seemnest puud ei kasva
Lavastaja on toonud Sadamateatri lavale tänapäeva omadramaturgia, Katariina Libe näidendi «Võrsed». Eelkõige keskendub lugu emaks saamise käänulisele ja ebatraditsioonilisele teekonnale, mida raskendavad peategelase seksuaalne orientatsioon ja raskused viljastumisel.
Kolmekümnendate lõpus Paula on edukas tegevjuht, kelle pikaajaline kooselu naisega on jõudnud elumuutvasse punkti, kus küsimuseks on lapsed. Naiste omavaheline suhe lapsesaamise taustal lisab loole omajagu pingeid ja komplitseeritust, kuid seksuaalsest orientatsioonist olulisemaks tõuseb lapsesaamise võimalikkus üleüldse.
Tabuteema
Peategelases Paulas sisaldub palju kõikvõimalikke takistusi emaks saamisel. Ta on portree iseseisvast karjäärinaisest, kelle paindumatut loomust pehmendab soov emaks saada, viimasega käivad kaasas isiklikud kaotused ja läbitav keeruline meditsiiniline kadalipp.
Ragne Pekarevi näitlemist vaadates tekib küsimus, kui palju Paula veel kanda jõuab, et ta selle koorma all isegi ei vääratu. Paula ei luba endale väljaelamist, emotsionaalset nõrkust ega allaandmist. Ta on pealtnäha ligipääsmatu ja kinnine ning ega vaataja temapoolsest vaatenurgast suurt osa saa.
Paula reaktsioonivaesus pakub vaatamise ajal küll pinget, kuid kui järele mõelda, on see realistlik valik, kuna tegu on ühiskondlikus plaanis tabuteemadega, mille igaühele filtreerimine võib hoopis pingeid lisada.
Kõik ei mõista Paulat, aga ka see on probleem. IVF ehk kunstlik viljastamine, surnult sünnid, homoseksuaalses paarisuhtes lapsesaamine, viljatus, naise kõrge vanus ja haigused on miski, millest aeg-ajalt ühiskonnas räägitakse, aga mitte piisavalt.
Teiste tegelaste hulk loos on väike, kuid asjasse puutuvaid inimesi polegi palju, kui kujutada vaid peategelast ümbritsevat lähiringi, kes on tema isiklikust elust teadlikud.
Kahe meestegelase kaudu avaneb ka kaks võimalikku isaduse perspektiivi. Tanel (Veiko Porkanen) võtab isakssaamist äärmiselt tõsiselt, kasvades isarolli läbi naise sünnitusprotsessi. Tema emotsionaalne haavatavus on õrn ja puudutav, vastupidine Paula sõbrale Jakobile (Robert Annus), kelle isakssaamise lugu muretust naistemehest on hoopis teistsugune. Jakobi tragikoomilised jutustused värskeks lapsevanemaks olemise katsumustest lisavad kogu loole samas humoorikat tonaalsust.
Meditsiinipersonal (Katrin Pärn ja Merle Jääger) pole õnneks stereotüüpselt vanamoeline, vaid suhtub Paula olukorda üsna taktitundeliselt.
Loo realistlikkusele aitab kaasa tegelaste väga loomulik kõnekeel, mis mõningatest ebatsensuursustest hoolimata säilitab usutavuse ega mõju kuidagi sunnitult või ülepaisutatult.
Kinnine naine
Lavamaailm kujutab endast väheste rekvisiitide ja mööbliga abstraktset ruumi, kus laest ripuvad sammastena läbipaistvad kardinad. Kujundlikkust on pealkirjast inspireeritult läbivalt ära kasutatud lillepottide ja istutamise teema kaudu. Kui aiandusest analoogiat leida, pole idandamine iga kord edukas ning nõuab lisaks teadmistele ja hoolele veidi õnne ka. Kõigest hoolimata alati igast seemnest puud ei kasva.
«Võrsed» püüab endasse võtta ehk liigagi palju, kuna igast probleemist võinuks kirjutada eraldi näidendi. Probleemide võrgustiku taustal jääb peategelane vaatajale suletuks ja kinniseks, tema hääl ja emotsioonid ei väljendu täies mahus ning portreteerimine toimub pigem sündmustiku ja teiste tegelaste kaudu. Kõnealuse teemakäsitluse lavale toomine on kindlasti tervitatav avamäng järgmistele, kuivõrd tegu on aktuaalse tabuteemaga, millest oleks vaja rohkem rääkida.