Arvustus. Lõvisüdamega poisid ja tüdrukud päästavad maailma
Minu lapsepõlve täielik lugemislemmik sisaldas samade kaante vahel kaht teost: Astrid Lindgreni „Röövlitütar Ronja” ja „Vennad Lõvisüdamed”. Nüüd on samad lood paralleelselt Eesti ja . Mõlemad on suurele lavale loodud ambitsioonikad lastelavastused.
x
Mõlema keskmes on kaks last. „Röövlitütar Ronjas” peale nimitegelase (Doris Tislar) ka teise röövlijõugu laps Birk (Joosep Uus), nende omavaheline suhe kujuneb õe-venna omaks. Teise loo peategelased Karl ehk Korp (Oskar Seeman) ja Joonatan Lõvi(süda) (Kaarel Pogga) on sünnipärased vennad. Esimeses loos on suurem roll laste ja vanemate omavahelistel suhetel, teises olude sunnil saavutatud iseseisvusel. Lugusid ühendavad sarnased väärtused, millest tähtsamad on hoolimine ja üheskoos tugevamaks saamine.
x
Hoogu ja õhku
x
Lapsepõlves hindasin pisut rohkem Lõvisüdamete lugu. „Kohtume Nangijaalas!” oli samavõrd südantlõhestav kui ka lootustandev viide paralleelsele maailmale, kus elu ei pruugi lõppeda. Nüüd ja eriti tänu lavastusele on mõnevõrra ettepoole tõusnud „Röövlitütar Ronja” oma inimlike emotsioonidega, mille sekka mahub ka armukadedust, solvumist ja neist üle saamist. Mitte, et need lood teineteisega võistleksid.
x
Taavi Tõnissoni lavastatud „Röövlitütar Ronja” on peaaegu kolmetunnine, täpsemalt kaks tundi 50 minutit, ja võib noorematele vaatajatele ikka parajaks ülesandeks kujuneda. Ent loominguline lavastus mõjub tervikuna hoogsalt ja ei tundu tegelikult pikem kui „Vennad Lõvisüdamed”, mis kestab kaks tundi ja 15 minutit.
x
„Röövlitütar Ronjas” on hoogu, aga samal ajal ka õhku. Nii mõnedki stseenid on võetud rahulikult selleks, et ehitada üles meeleolu, markeerida aja möödumist või helgeid puhta rõõmu hetki. Näiteks ei tule Ronja lavale suure lapsena, vaid tema arengut näidatakse eri nukkude abil. Nukud on laval ka suurema Ronja ja Birkina, et joonistada vaatajatele kauneid liikuvaid pilte, kus tegelased näiteks suusatavad või ratsutavad.
x
Mõnusalt fantaasiahõngu
x
„Vendades Lõvisüdametes” räägitakse lavaaeg palju tihedamalt täis. suure lava pöördlava võimalused, lavaauk ja muu säärane on ära kasutatud seejuures nii hoolikalt, et kohati tundub, et näitlejad peavad pildivahetuse ajal mõnevõrra aega parajaks tegema. Fantaasiamaailm on aga siingi põhjalikult üles ehitatud.
x
Mõlema lavastuse kostüümid mõjuvad mõnusalt ajalooliselt ja samas konkreetsesse ajastusse paigutamatuna. Neis on seda mõnusat fantaasiahõngu, mida lapsepõlves kangelasi joonistades ikka eeskujuks sai võetud. Huvitav nüanss on näiteks Lõvisüdamete hobused – sisuliselt istuvad poisid hobuste seljas, ent kostüümide puhul istuvad hobused hoopis nende peal ehk on osa kiivritest.
x
„Röövlitütar Ronja” lavakujundus (kunstnik Kristel Maamägi) võimaldab rohkelt liikuda ja sama kujundust eri keskkondadeks mängida. On see siis röövliloss ühes haigutava kuristikuga või mitmesugused kohad suures metsas. Selles on oluliseks abiks valgus (Priidu Adlas). Mõnevõrra kasutatakse ka videokujundust (Alyona Movko-Mägi). Ehkki video on iseenesest stiilne, paigutub see juba niigi üsna tihedalt täidetud lavakujundusse ega oleks minu silmis hädavajalik. Aga võib-olla sihtrühm ehk lapsed vaidlevad siin vastu.
x
Ei eeldata kujutlusvõimet?
x
Veelgi rohkem küsimusi tekitas „Vendade Lõvisüdamete” videokasutus (Juho Porila). Arvutimängulik visuaalne keel on küll stiililt ühtne ning laste ja videomängude seostamine on loogiline, ent kuna siingi on lavale loodud üsna põhjalik fantaasiamaailm ja paistab olevat kasutusele võetud kogu tehnikapark (kunstnik Maarja Meeru), siis ei saa täpselt aru, miks on vaja kõik tegevuskohad otseses mõttes üks ühele taustale joonistada. Kas eeldatakse, et tänapäeva lastel ei ole enam kujutlusvõimet? Vaheajal jõudis pead tõsta ka hirm, et ehk on ka lohe ekraanile kuvatud. Tema ilmutas end lavastuse lõpuks õnneks siiski üsna võimsa Hiina pidustusi meenutava meeleoluka elukana.
x
Oluline osa on muusikal, mis tuleb tervikuna fonogrammilt, esitatakse laule osaliselt ka laval (põhiline roll on siin Loviisi mängival Laura Kukel). Muusika on alati võimas emotsioonidega manipuleerija ja mõlemad lahendused mõjusid mullegi. Muidugi eelistan võimaluse korral kuulda muusikat otse, ent kui lood on sisse laulnud Liisi Koikson ja Peeter Tooma, siis pole see just kõige halvem asi, mis ühe lavastusega juhtuda võib.
x
Sõnum jõuab kohale
x
Üldmulje poolest on „Vendade Lõvisüdamete” trupp sümpaatne, ent pean tunnistama, et mind jäi häirima vindi ülekeeramine. Justkui oleksid noored vaatajad kõva kuulmise ja halva silmanägemisega ning neile muidu midagi kohale ei jõuaks, kui väga valjusti rääkides ja nägusid grimassideks venitades. Kui üllatus, siis selline, et kulmud juuksepiirini. Meeldiv erand oli Mattiast mängiva Jüri Lumiste loomulik soojus. Ühesõnaga, mulle tundub, et näitlejate noore publiku tunnetus ei ole lihtsalt nii hea.
x
„Röövlitütar Ronja” trupp on ühtsem. Doris Tislar on Ronjana siiras, uudishimulik, kärsitu ja soe – kõik, mis minu kujutluses selle tegelase juurde käib. Joosep Uus ei paistnud mulle Birkina päris sama loomulik, kuid duona toimivad nad laval hästi. Laura Kukk loob ema Loviisi kuju, kes jätab tundliku ja samal ajal jalad maa peal matriarhi mulje. Oluliselt vähema lavaajaga Kaisa Selde kannab võimuka Undiisi rolli samuti veenvalt välja. Leino Rei ja Andres Roosilehe rollid röövlipealike Mattise ja Borkana saavad kõige mõnusama sünergia ühistes stseenides.
x
Kaks lavastust on õnnestunud peamises: sõnum kokkuhoidmise jõust, õiglusest, julgusest ja hoolimisest ning sellest, et see kõik ei pruugi sugugi lihtne olla, jõuab lavastustes kohale. Sellised meenutused on olulised igal ajal, aga praegu võib-olla mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. Muide, „Vendade Lõvisüdamete” sõnum on hoolimata võitlustest ju tegelikult patsifistlik. Joonatan Lõvisüda ei soovi võitlusse astuda, sest tapmine on talle mõeldamatu. Kibuvitsaoru elanike juht arvab, et kui kõik oleksid sellised, jääks kurjus valitsema. Karl Lõvisüda teab paremini: kui kõik oleksid sellised nagu Joonatan, siis polekski sõdu.
x
(Eesti Päevaleht, 10.03.2022)