Intiimne mängupaik
x
Lava ülesehitus on lihtne. Kõrgem piklik ristkülik, mille sees koolipingid ja mis jookseb läbi ruumi, kahel pool istumiskohad. Sadamateatri väiksus tekitab tunde, et vaataja on osa lavastusest ja mängust. Selline intiimne keskkond hõlbustab loo sisse minekut, pannes unustama, mis on kell või millisel planeedil me parasjagu oleme.
x
«Mitte midagi» pakkus vaatajale variatsioone mitmesugustest emotsioonidest: meeleheide, äng, äratundmisrõõm, viha, paanika, hirm. Samas ei saaks öelda, et nimetatud emotsioonid lavastust laiemas mõttes defineeriksid.
x
Lavastus peidab endas olulisi ning universaalseid tõdesid ja sõnumeid. See tuletab meelde, et inimese jaoks oluline ei peida end vaid esemetes, toores mateerias. See võib olla ka uskumus, tõekspidamine, seisukoht.
x
Olen teatrist lahkudes ikka ja jälle mõtisklenud, kuhu viimasena nähtud lavastuse teiste seas oma peas loodud järjestuses asetada võiksin. Millisele kohale? On tükke, mis enne tänast jagasid esimest kohta, kuid «Mitte midagi» tõusis neist ette. Lavastuse «Mitte midagi» erakordsus ei saa mahtuda ühtegi arvustusse. See saab mahtuda vaid vaataja südamesse, kui sedagi.
x
(Postimees, 21.03.2022)
Arvustus. Midagi mitte millestki
Lavastus «Mitte midagi» räägib kuuest koolinoorest, kes üritavad puu otsa roninud klassikaaslasele tõestada, et elu on väärt elamist ja sellel on suurem tähendus.
Alul üritavad noored puu otsa roninud Pierre’ile, kelle sõnul on kõik tähtsusetu, näidata elu tähendust enda jaoks oluliste esemete kaudu: kes toob kaasa pastaka, kes piibli, kes juukseharja. Mida aeg edasi, seda olulisematest asjadest sunnivad noored üksteist loobuma, kuid ükski ese ei näi olevat piisav, et tõestada Pierre’ile, et elul on siiski tähendus.
Lavastuse aluseks on taani kirjaniku Janne Telleri noorteromaan, mis räägib tähenduste loomisest ja kasvuvalust. Osades astuvad üles lavakunstikooli 29. lennu lõpetanud noored näitlejad, kes minu arvates seniolematul viisil oma karakteriga ühte sulasid.
Lummatud ja šokeeritud
Kuus näitlejat, kehastunud noorteks kooliõpilasteks, andsid tõetruult edasi, mida tähendab olla kõigest laps. Noor, kes tahab parimat, kuid ei oska väärtuste paljususes veel orienteeruda. Lavastusest hargnevad välja puu otsa roninud Pierre’i mõtisklused: milleks inimene üldse midagi teeb, kui ta ühel päeval niikuinii sureb? Laval põrkusid omavahel soov aidata ning samas oskamatus keerulise olukorraga toime tulla.
Mäng oli intensiivne ja neelas mu endasse esimeste minutitega. Sama võis öelda kooliõpilaste kohta minu selja taga, kes olid lavastust vaatama tulnud kogu klassiga. Esialgu toolidel nihelenud noored olid võlutud.
Mõnel hetkel tundus, et vaatajad isegi ei hinganud, järgmisel aga põrkas noore näitleja südamest tulnud karjatus seintelt vastu nõnda, et saalis istujad ärkasid ellu, lummatult, šokeeritult. See ei olnud lihtsalt ühe tegelaskuju karjatus – see esindas millegi olulise kaotamist, ilmajäämist ning leina. Ning seda anti edasi erakordse jõulisuse ja kirega. Paljud teised teravad emotsioonid, mis saalist vaatajateni paiskusid, tekitasid külmavärinaid.