Arvustus. Minevikuvarjud aitavad luua tugevaid rolle

Vormilt ja sisult on Tiina Laanemi näidend «Pildilt kukkujad» tavapärane peredraama, mille kahe vaatuse jooksul paljastuvad järk-järgult ühe perekonna seni hästi saladuses hoitud sisepinged, minevikutraumad ja käest libisenud võimalused.

Kuigi lavastust võib kahtlemata nimetada üldinimlikuks, kõnetab see tõenäoliselt eelkõige pikema elukogemusega vaatajaid, kellel on võimalik tegelastega kergemini suhestuda.
Andres Noormetsa lavastus toob publiku ette 60. eluaastates Emmy (Merle Jääger), tema 30. eluaastates lapsed Inese (Maria Soomets) ja Pauli (Hel­gur Rosenthal) ning Emmy eakaaslasest perekonnasõbra Bruno (Aivar Tommingas), keda kõiki ühendab teatud elu­perioodil enda või teiste jaoks «pildilt kadumine».

Okkaline roosilisus

Lavastuse erilise lavaruumi on oma kontseptsioonist lähtudes kujundanud Andres Noor­mets ise.
Tegevus toimub karpi meenutavasse ruumi paigutatud elutoas, mis seisab paari meetri kõrgustel haprana näivatel taladel. Tegelaste jalgealune pole kuigi kindel.
Elutoa kujunduses domineerib tähendusi loov roosiõieline kangas, mis katab pea kõike laval leiduvat: seinu, diivanit, laudlina, lõpuks tegelasi endidki. Mööbli ja näitlejate piirjooned ähmastuvad, mis­läbi sulanduvad tegelased keskkonda, kaovad fookusest.
Võimendatult magusroosiline kujundus oponeerib näidendi sisule, mis on pigem okkana terav ja mõru nagu Bruno pakutud liialt kange kohv. Magusast ja roosilisest elust on olukord kaugel.

Ühiskonna mikromudel

Ühe perekonna näitel puudutatakse kõikvõimalikke tänapäevaseid psühholoogilisi, füsioloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid murekohti.
Keerulise probleemipuntraga tegelased katavad põgusate repliikidega teemaspektri, mis moodustab nüüdisühiskonna probleemide mikromudeli.
Kontsentreeritud reaalsuse kujutamine ei muutu seejuures naeruväärseks ega melodramaatiliseks, vaid säilitab nukramaigulise väljapeetuse, mis mõjub distantseeritult. Nii nagu ühiskonnas, korduvad ka selle minimudelis eelmiste põlvede eksimused.
Paul on nagu ka tema ema kunstivallas läbi kukkunud ning lasknud õigel ajal käest võimaluse välismaal oma loominguga kätt proovida.

Lootust veel on

Ines heidab murdumishetkel emale ette lapsepõlves kogetud kasvatusvigu, kuid kõnnib märkamatult ise lapsevanemana samades jälgedes. Seda, et käbi paratamatult ikka kännu lähedale kukub, ilmestavad naistegelaste ühesugustes toonides kostüümid (kostüümikunstnik Maarja Noormets).
Kõik neli tegelast kannavad endaga kaasas piisavalt minevikuvarje, millelt tõukudes teevad näitlejad tugevad karakterrollid.
Helgur Rosenthal, kes on viimasel ajal mänginud pigem rahulikke mõtisklejaid, näitab Pauli närvilise ja äkilise loomuga end uuest küljest.
Maria Soometsa tundlik roll pere nimel ennastsalgavalt käituva Inesena lubab näha ka naise samaaegset suutlikkust kriisis kaalutletult tegutseda ja vajaduse korral oma vennagagi manipuleerida. Ta suudaks küll ise äris läbi lüüa, kuid on sellest valusalt loobunud.
Lavastuse keskne roll on Merle Jäägril, kes mängib depressiivset ja teravkeelset Em­myt, kogu tegevustiku algallikat.
Eraldi esiletõstmist väärib Merle Jäägri ja Aivar Tomminga võluv korduv paarismäng terves lavastuses – armsa vanahärra ja karmi daami arglik flirt.
Aivar Tomminga tegelane Bruno on lavastuse kõige helgem kuju: ta on möödunuga rahu teinud ja püüab nüüd oma vanaduspäevadest rõõmu tunda.
Noorte elu teeb järsud käänakud allamäge, võttes neilt tasakaalu, kindlustunde ja tulevikuperspektiivid, vanemate elus on kollaps juba toimunud. Aeg on asuda end riismetest kokku panema. Kuidas edasi? Naerdes.