Arvustus | Mis saab siis, kui raugast Romeo noort Juliat ihaldab
Vastandustest pulbitsevasse materjali lisati uus binaarne opositsioon – Romeost (Aivar Tommingas) on saanud raugaealine, kui Julia (Ilo-Ann Saarepera) on äsja jõudnud täiskasvanuikka. Tutvustuses on püstitatud küsimus: kes peaks selles loos võitma, armastus või miski muu? Tegijad konstateerivad usutlustes, et publik asetatakse tingimatu armastuse sõlmpunkti keskele, ja vibutavad sõrme ühiskonna, seega ka vaataja kitsarinnalisuse suunas.
Vastanduste kiuste on vana-muislased ja tutipeolised tulnud kokku, et jõuda teineteisele lähemale, ent nad vajavad kolmandat: sisse on toodud jutustaja (Jarek Kasar) muusikaline kommentaarium. Kasari rolli peeti esietendusejärgsetes privaataruteludes samal ajal lavastuse parimaks ja halvimaks osaks. Ühest küljest on tema metakeelsed laulujupid oma uudsuses kõige intrigeerivamad, teisalt tekitavad võõritust, mis kaugendab meid originaalnäidendi tegevustikust. See distants vähendab kaasaelamisvõimet, mida armulugu eeldaks.
Koomiline modaalsus
Jääb mõistetamatuks, mis funktsioon on Shakespeare’i teistest näidenditest ja sonettidest pärinevatel intertekstidel. Kui taotlus on tuua autori teksti konfliktsus tänapäeva ning vaadata kanoniseeritud armulugu kriitiliselt, siis võiks ju kasutada kaasaegsemat diskursust. Näitena meenub Eesti «Julia» (lav Tiit Ojasoo), kus Teplenkov esitab kuulsa Sarah Kane’i monoloogi armastusest. Kui püüd on juurde tuua aktuaalseid tasandeid, ei tasu jääda 16. sajandisse.
Koomiline modaalsus ei ole Romeo ja Julia loo tõlgendustes iseenesest midagi uut. Rollilahendustest, mis absurdile tabavalt pihta saavad, tooksin välja Priit Strandbergi vend Lorenzo ning Marika Barabanštšikova amme. Nad moodustavad paari, kes peaksid aitama armastajad õnneni. Metsanurga käsitlus sai hästi hakkama nende kahtluste esiletoomisega. Me naerame küll jabura väljendusviisi üle, kuid usaldame nende seisukohti, mida hüpoteetiliselt oleks võinud teha ka tegelastele armsad Romeo ja Julia.
Probleemipüstitus Romeo vanusest jääb lahti selgitamata. Ta ei ole impotentne – armastajad veedavad koos öö; ta ei ole vaene – vähemalt seda ei rõhutata; ta ei ole haige – kui, siis armuvalus; ta ei ole pedofiil, Julia on ju siinses käsitluses täisealine. Keegi ei näi vihkavat Romeot peale Tybalti (Reimo Sagor), keda vististi ajab närvi ainult tema kortsus nägu. Capuleti pereisa (Andres Mähar) lausa kaitseb vanameest. Püsima jääb ainult bioloogiline erinevus, visuaalne dissonants, mis ei ole ammendav kriitika.
Kuigi Romeo eluaastad ja taustalugu on kohendatud, jääb ta loomult ikkagi ennasthaletsevaks ja hädiseks poisikeseks. Miks on ta Juliale atraktiivne? Kui me räägime ühiskondlikust arusaamast noore naise ja vana mehe suhtest, mõistame, et neiu leiab sellisest suhtest rahu- ja kindlustunnet või hindab ta vanema mehe rahalist võimekust, elutarkust. Kuigi Romeo mõistukõne võib sellele tarkusele apelleerida, varjutavad seda lapsikud jonnihood. Olgu, armastus võib tekkida ka ilma eelnevalt esitatud omadusteta, kuid olles ühiskondlikult liigsagedased, kaob kokkupuutepunkt reaalsusega.
Visuaalis domineerib roheline värv. Näidendis mainitakse Julia rohekat haiglast välimust, mis viitab nn rohelisele haigusele. Selle all tunti hüpokroomset aneemiat, mida renessansi ajal peeti noorte, süütute naiste haiguseks. Haiguslikkust rõhutavad lisaks rohelisusele nii kahvatu grimm, ebaloomulikud liikumised, joomarlus kui ka mitmel tegelasel esinevad peavalud, näiteks hõõrub Benvolio (Margus Jaanovits) tinktuuriga oma oimukohti. Kristiina Põllu kunstnikuna on teinud suurepärast tööd tonaalsuse loomisega, vaatamata sellele, kas haiguse esteetika oli taotuslik või mitte.
Kummastav moment, mis toob tagasi koomikani, on lõpustseen, kus Romeo on joonud mürki ning Julia pahandab surnud kaasaga, et too nii ahnelt jõi ja temale ei jäänudki midagi. Selle peale kostis saalist naer. Kuigi naljakas on lausestus, on ju tobe ka olukord. Romeo ja Julia etendavad topeltsuitsiidi, et perekondade eest põgeneda. laval istuvad kõik lihtsalt maha, surnult või elusalt. See illustreerib tahtmatult, et see lugu ei läinud mitte kuhugi.
Lõigatud lõpustseen
Nõutust ei leevenda lõpp – ära on lõigatud originaalnäidendi viimane pilt, kus Capuletid ja Montecchid mõistavad, et nende riid hävitas noorte elu ja armastuse. Metsanurga nägemuses lõpeb lugu nimitegelaste surmaga. Et puudub õppetund ja lunastus, ei ole iseenesest puudus, ent õhku jäävad küsimused on jaburad. Et siis ikkagi, endiselt, romantismihõnguline vastus: suitsiid?
Kui repertuaari tase on kõikuv, siis puhul on see üheselt kehv. «Romeo ja Julia» üritab teha kõike: olla ajalooline ja kaasaegne, provotseeriv, aga moraalitsev, jabur, kuid tõsine, kontroversiaalne, ent samas normatiivne. See tasakaalutu tervik niitis mind jalust. Ehk seda tegijad soovisidki, kuid ma ei ole eriti tänulik.