Arvustus. Muinasjutt inimväärsest elust
Henrik Ibseni isikudraama „Peer Gynt” on heroiline saaga kergemeelsest ja laisast, kuid seiklushimulisest ja visast Norra rannapoisist ning tema saatuse ja karakteri kujundajatest.
Tarbetu oleks lahata, kui palju on dramatiseerija ja lavastaja Karl Laumets Ibseni dramaatilist poeemi (või poeetilist draamat) muutnud. Tõsi, lihtne loogika ütleb, et kui viiest vaatusest on saanud kaks (ehkki üsna pikka), siis küllap liikus ta pigem lühendamise, mitte näiteks aktsentide ümbertõstmise poole nagu VAT-i „Romeos ja Julias”. Igatahes on tegu tervikliku, teatraalse ja psühholoogiliselt pingelise lavastusega. Üksikuna võttes oli paljudest episoodidest kahju, et nad nii üürikeseks jäid, kuid kokkuvõttes saavutati ikkagi maitsekas ja hoogne tervik.
Õnneks on „Peer Gynt” nii ajatu ja üldinimlik, et ei vaja kohendamist ega mugandamist. („Eile õhtul kell 11 suri absoluutne mõistus”, „Vaja leida eesmärk, mis raha ja vaeva väärt.”) Dramatiseering tõi esile näidendi sügavad kontrastid ootuse ja kärsituse, unistuste ja pettumuste, helluse ja karmuse, jõu ja nõrkuse vahel. („Issandal on hea tahtmine, aga majanduslikku mõtlemist pole tal mitte üks raas”, „Õnn on õnn. Vahel pikalt põdur, aga siis jälle tugev.”) Ainult tantsunumber Ida Urbeli vaimus mõjus sobimatult. Mis parata, on suurepärased , aga maitsest ja taktitundest jääb pidevalt puudu.
Hästi või halvasti
Kui „Peer Gynt” üldse kavva võtta, saab seda teha kas hästi või halvasti – igatahes mitte keskpäraselt. Õnnestumise määrab eelkõige peategelase valik ja käimatõmbamine. Martin Mill oli suurepärane Gynt – hoogne, karismaatiline, hingestatud.
Koguteoses „Eesti 1940-1965” käsitleb Karin Kask 1962. aasta lavastust üsna põhjalikult, võrreldes ka Ants Eskola ja Rein Areni rollilahendusi: „R. Areni Peeris oli rohkem kohalikku maapoissi, kes sattus sündmuste keerisesse ärpleva iseloomu tõttu. A. Eskola Peer oli mõtteerksam, R. Areni oma tahtejõulisem. Peer/Eskola vaidles iseendaga rohkem, Peer/Aren otsustas kiiremini, käis oma eluteed sirgjoonelisemalt, jalad rohkem maas kinni.”
Martin Mill esindab ilmselt Areni erakonda. Tema Gynt ei ole sugugi südametu päevavaras ega avantürist, vaid nimelt ärpleva iseloomuga maapoiss, seiklusteotsija ja fantasöör. („Oota, millal ma saadan korda midagi suurt.”) Ta ei ole (dramatiseeringust olenevalt) üldse nii paha nagu Ibsenil. Kui Ibsenil satub Peer Nööbivalaja meelevalda täiesti teenitult, siis Milli puhul tunneme Gyntile pigem kaasa. Õnneks pääsebki ta ainult tõsise ehmatusega.
Muide, lasi lavastaja Ilmar Tammur Nööbivalajal Peeri ümber valada, nii et ta sureb jälgi jätmata. (Seda muidugi 1960-ndate eesti kirjanduses ja valitsenud raske ja nüri töö ülistamise ning lõbujanu hukkamõistmise survel.) Ugala etenduses oleks selline lõpp mõjunud täiesti ebaloogiliselt. Gynti idee „Kandku maailm vahel ka enda eest hoolt!” kõlab tänapäeval täiesti mõistetavana, aga 1960-ndail oli iga ENSV kodaniku püha kohustus maailma parandada. Järeldus: „Peer Gynt” pakub midagi täiesti erinevatele ühiskondadele. Meeldejääva elamuse pakub ka Luule Komissarov Peeri ema Åsena. Tema monumentaalsus ja romantiline rahutus ei jää poja omale alla, tema murdumatu väärikus jätab sügava mulje. Peer: „Aitäh sulle kõigi elupäevade eest, mis sa siin ilmas elasid. Aitäh kõigi keretäite eest.” Mill ja Komissarov ei ole ainult selle lavastuse dominandid, mõlema jaoks on tegu karjääri ühe tipprolliga.
Andsid parima
Ka kõik teised Ugala ja näitlejad andsid oma napist lavaajast hoolimata parima. Janek Vadi Nööbivalaja stseen oli veenvalt lavastuse tähtsaim – nagu peabki. Aarne Soro teise Gynti paikapanijana sekundeeris talle mõjuvalt. Riho Kütsarit trollide kuninga osas peab lihtsalt nägema, kommentaar jääks lahjaks. („Lapsed, olge nii kenad, visake ta vastu kaljuseina puruks.”)
Väikese rahva suured kired
Kuna „Peer Gyntis” osaleb kogu TÜVKA 14. lend, võiks seda teoreetiliselt võrrelda TÜVKA sama eriala 11. lennu diplomilavastusega „hijl Ulenspiegel”. Mõlema algmaterjal pärineb samast ajast – nii Charles De Costeri „Legend hijl Ulenspiegelist” kui ka „Peer Gynt” ilmusid trükis 1867. aastal – ja mõlemad räägivad väikese rahva suurtest kirgedest.
Mõlemad on kirkalt romantilised, rohke ja kireva sündmustikuga, õnnestunud hübriidid suurejoonelisest sümbolismist ja kibedast elutõest. Mõlemal on keskne, pidevalt fookuses olev nimitegelane, kes pole kaugeltki vaba pahedest, kuid eelkõige kehastab siiski inimlikku suurust. Gynt on muidugi rohkem antikangelane, mitte kangelane – aga seegi on ju suurejooneline missioon. („Ma võin Raekoja platsil kogu riigi perse saata, aga siin ma olen ja siia ma jään.”) Mõlemas leidub ka värvikaid kõrvaltegelasi, ehkki nende värvikus oleneb keskse kujuga seotusest.
Sisuliselt siiski lavastusi võrrelda ei saa. „Legend Thijl Ulenspiegelist” oli monoliitne ansamblitöö kollektiivilt, kus igaüks mõtles oma peaga, kuid ulatas abikäe ka partneritele. See ei välistanud eredaid üksikrolle. „Peer Gyntis” on üliõpilased statistide rollis ja tükk ei anna mingit tervikpilti igaühest eraldi ega kursusest kokku. Ei saa isegi öelda, et koos kogenud meistritega mängimine tudengeid arendaks. Selleks on neil liiga vähe tööd ja seegi suuresti kerge: kepsutamine, kilkamine, plekkvaatide tagumine, käte laiutamine, juuste keerutamine jne. Ainsana pani end maksma Maria Vaik Anitrana. Roll polnud küll suur, kuid peale Peeri ja Åse lavastuses keskseid rolle polegi. Solveigist küll räägitakse palju, kuid ise ta eriti silma ei torka.
Teatraalselt võimsaim stseen üliõpilaste esituses oli kaheksa esineja monoloogide jada üheksa sõrmega mehe peiedel – ent tänu hiilgavale kunstniku- ja lavastajatööle. Üksikuna võttes jäi igaühe panus napiks ja polnud ka tüüpide individuaalsust. Kui haarav tekst ning fantastilised ürbid ja grimm välja arvata, siis lavatehniliselt jäi järele klassikalise luule põimik mõnel keskkooli pidulikul aktusel. Lavastus on samm edasi nii Ugalale kui ka Vanemuisele, kuid kas üldse samm ja kuhu 14. lennule, ei selgunud. „Peer Gynt” ongi näidend, mis vajab palju mitteläbivaid kõrvaltegelasi, ja selle konveieri täitmist võib pidada hoopis tänuväärseks vahelduseks pingsas üliõpilaselus.
Kristjan Suitsu lihtsate, kuid löövate detailidega mustvalges tonaalsuses kujundus sobib kokku nii Ibseni kui ka Laumetsa visiooniga. See lisab lavastusele välist avarust ja pingestab karaktereid. Vaiko Epliku muusikalist kujundust võib samuti ainult kiita, see resoneeris hästi laval vaheldunud meeleoludega.
„Peer Gyntis” pole sümbolite ja pateetika küllusest hoolimata raasugi naiivsust. See on suurejooneline, lavaliselt ere ja kummaliste, kuid tõsiselt võetavate karakteritega näitemäng.
Kõver: „Mine ringi, Peer Gynt!” „Ei, otse ja läbi kõige!”