Ometi ma tasahilju lootsin, vähemalt pärast esimest vaatust, tajuda laval ka naiselike tunnete ehedat mitmekülgsust ja naiselikke arhetüüpe nende põimituses. Lootsin mõtiskleda ja avastada. Kus on ürgnaiselik tasakaalukus, elutarkus, mängulisus, hoolivus, loomingulisus? Kes on Kuninganna, kes Tütarlaps, kes Armastaja, kes Perenaine? Oodatust nõrgemaks, enamalt jaolt üksnes pindmiselt markeerituks, jäi aegadeülene sild. Ei usu, et meie aja naiste mõtete keskmes on surm, mille Jussi nöör, Makarovi püstol ja teised abivahendid tõstsid lavastuse dominandiks.

Muidugi, «Head naised…» ei peagi olema psühhoterapeut Katrin Saali Sauli suurepärase raamatu «Naiseks olemise kunst» dramatiseering. Tegu näikse olevat Eesti teatris vaata et peavooluks kujunenud lihtsa stand-up-tükiga, karikatuuriga, kust ei puudu ka lüürika (heldimus tekkis enamasti mitte sõnade, vaid muusikalise kujunduse toel), kuid mille võimalused kestvamalt vaataja hinge puudutada lämbuvad püüdliku naljategemise kätte.

Ääretu grotesk, isegi kui see on vaimukas, kipub alla neelama kurbuse, mille ergutamist tragikomöödiana reklaamitud lavastus ilmsesti vajanuks.

Aga naljadega on nii, et kui üks ja sama snitt (tänapäevased tuntud isikud väljamõeldud vahekorras eesti kirjandusklassika naiskujudega) sageli kordub, siis see kaotab oma värskuse. Kui esimeses vaatuses leidis Arnold Rüütli või Indrek Saare nime kuulmine absurdses seoses tänuliku vastuvõtu, siis Arvo Pärdi või Gunnar Grapsi mainimine teises vaatuses erilist elevust enam ei tekitanud. Ent olgem siiski  ausad: laginal naerda või vähemalt muiata sai mingil hetkel igaüks.

Kui lugesin Loomingust kolme monoloogi, mis moodustavad esimese vaatuse, muhelesin vähem. Sellest järeldub, et näitlejatel ja lavastajal õnnestus algmaterjali rikastada. Eriline kiitus Piret Raugale. Kuressaare linnateatrist tulnud näitlejanna ei sõltunud sõnalistest kingitustest, mida autor oli kuue tegelaskuju vahel ära jaganud. Õhates võiks öelda, et kuigi näitleja rääkis aldi allasurutud helistikus, täitis ta saali koloratuursoprani avara haardega. Täitis ka sellal, kui talle sõna ei antud. Lavastaja otsus tõsta Loomingus ilmunud monoloogid ümber sedasi, et Piret Rauk oleks nii etenduse käivitaja kui lõpetaja, oli kindlasti õige.

Piret Laurimaa roll on ehk kõige raskem, sest Pille-Riinu tekst on taotluslikult jahe ning Polkovniku Leske jälgides ei saanud ma lahti meenutustest, millise lopsakusega on seda tüüpi varem mänginud Eesti teatriajaloo absoluutsed tipud. Raskendav asjaolu on ka see, et Palu lavastuse ülesehitus sunnib Leske tema loomule vastukäivalt pikalt vaikima ja niisama põlvi nõksutama (olid tõesti kenad valged sukad), sest ka teistel naistel jutt muudkui jookseb.

Kärt Tammjärv mängis iseäranis innukalt. Tema loodud dramaatiline ja traumaatiline töörügaja Mari, kes kummalisel kombel positsioneerib end ametiühingute vastu, meenutas üht juhtivat naispoliitikut. Järelikult oli veenev rollitäide. Karvase rinnaesisega Libahundi-Tiina sedavõrd paeluv ei olnud. Lugu ise oli natuke punnitatud ja veniv. Vaatajal jäi aega imetleda noore näitlejanna pikki heledaid juukseid.

Mees – lavastuse nael

Lavastuse naelaks (mitte kirstunaelaks) kujunes Mees, keda kehastas Raivo E. Tamm. Võib muidugi kiuslikult küsida, kas suurmeistri rakendamine bussijuhiks lühikeses lõpustseenis oli ikka otstarbekas, sest Tamm veetis laval aplausi saatel kummardades rohkem minuteid kui eelnevalt näideldes. Aga parem mitte küsida.

Igatahes oli Raivo E. Tamme ebalev ilmumine mõjus, tõmbas laialivalgumise ohus seilanud lavastuse oivalise tobedusega kokku ning viis äratundmisele, et mees, olgu pealegi äpu, nagu see kaugsõidu bussijuht, on ka arusaamatus  naistemaailmas hädavajalik nähtus. Kõigil elu rõõmsam. Ja ka lavastusest jäi helgem mälestus.

Lõpetuseks. Urmas Vadi tunnistas kavalehel, et seda tragikomöödiat kirjutama asudes oli ta parajasti mingis augus. «Isegi kui proovisin kirjutada, tuli välja vaid üks puss.» Ei tahaks autorit auku tagasi ajada, sest see, mis pimedas Sadamateatris lõpuks lavavalgust nägi, ei olnud sugugi puss. See ei ole ehk aasta teatrisündmus, aga sümpaatne teatriüritus on see küll (parafraseerides mõttekäiku Vanemuises peagi esietenduvast Uku Uusbergi lavastusest «Üritus»).