Arvustus. Näitleja ja tema mäng

Uku Uusbergi „Ürituses“ jääb ehk tervik küll harali, kuid kindlasti ei kummita lavastust mõtteainese vähesus.

Uku Uusberg pidas ligi kaks ja pool aastat teatripausi. Nüüd on ta tagasi autorilavastusega, kus on sees kõik vahepeal mõeldud mõtted. Tervik jääb ehk seetõttu küll harali, kuid kindlasti ei kummita lavastust mõtteainese vähesus. Uudisteoses „Üritus“ räägitakse armastusest ja surmast, teatritegemisest, repertuaariteatrite hädadest, teatri tehniliste töötajate raskest elust, näitlemisest, hirmust, tulevikust ja minevikust, näivusest ja tegelikkusest. Uusberg kirjutas näidendi Aivar Tommingale tema 60. sünnipäeva silmas pidades.

Vanemuise väikese maja erakordselt avaralt ja seetõttu originaalselt mõjuval tühjal laval (kunstnik Kaspar Jancis) teeb proovi inglise keeles kõnelev välislavastaja G (Uku Uusbergi klišeeliku tegelase üpriski nüansirikas tõlgendus). Kuna aeg-ajalt markeerib lavastaja rootsi keelt, võib arvata, et ta on Rootsist – küllap paralleelid Vanemuiseski lavastanud rootsi lavastajatega. „Ürituse“ autor-lavastaja aga ei ärgita looma liiga konkreetseid päriselulisi paralleele, seda ka mitte faktiga, et laval käib proov näidendiga „Hamlet“, mida 1997. aastal lavastas samas saalis Mati Unt. „Ürituses“ mängib Aivar Tommingas Poloniust, Undi lavastuses oli ta aga Hamleti isa vaim. Seega, ei pea otsima liiga täpseid paralleele, kuid toreda mõttemängu pakub siiski teadmine, et Undi lavastuse assistent oli Külliki Saldre, keda „Ürituses“ nimetatakse inspitsient Helleks ning kes vahendab ja tõlgib võõrkeelset lavastajat.

Niisiis käivad „Hamleti“ proovid. Selle välislavastaja „Hamleti“ eesmärk tundub olevat pakkuda tšehhovlikult „uusi vorme“ ehk näidata võimalikult jaburaid viise, kuidas kanoonilist teksti väänata. Näiteks tahab raevukas Hamlet (Ott Sepp) giljotineerida Ophelia (Opheliana on korraga proovis osalemas rivaalitsevad noornäitlejannad Linda Kolde ja Jaanika Arumi tundlikult humoorikas kehastuses), kuulus „olla või mitte olla“ monoloog kõlab aga lavalt: „Olla või mitte olla? Selles pole küsimus!“. Proovid käivad Vanas teatris – nii teatab tulikiri lava kohal. Kontvõõrana sekkub proovidesse üksteist aastat lavalt ära olnud kunagine tippnäitleja Leofred Luuk (Aivar Tommingas), kellel on hoopis sisemine vajadus harjutada oma 60. sünnipäeva kõnet. Muidugi, lavaelu ja eraelu lähevad lootusetult sassi. Segadustesse panustavad ka teatri tehnilised töötajad: kiiksuga karakterrollid loovad Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov ja Jüri Lumiste.

Kas nii pikalt süžee kirjeldamine on õigustatud? Põhjendan sellega siinkohal oma eelarvamust: kui sai teatavaks, et Uusberg kirjutab loo lavastajast, kes lavastab „Hamletit“ (ja mängib ise seda lavastajat), ning laval põimuvad teatrielu ja eraelu, siis klišeelikumat mustrit ühe näidendi tarvis on raske välja mõelda. Veidral kombel pole sellest kõigest aga sugugi sündinud klišeelik või igav lavastus. Jah, kõiki neid elemente ja pöördeid on korduvalt ja korduvalt nähtud, kuid Uusberg on suutnud vormida selle kõik talle omaseks originaalseks kogumiks. Sõna „tervik“ ei tahaks lavastuse kohta siiski kasutada, kuna külluslike teemajuppide tõttu sisulist tervikut ei teki. Visatakse õhku küsimusi, alustatakse mõnd teemat, jäädakse poole peal pidama, liigutakse järgmise juurde. Muidugi ei pea iga lavastuse lõpus otsi korralikult kokku sõlmima, kuid „Ürituse“ puhul jäi silma pigem otsustamatus: millele soovib lavastaja siiski peatähelepanu pöörata? Punase niidina pakub tervikutunnetuse Aivar Tomminga jälgimine – varjundirohkelt mängitud keeruline roll.

Harali teemakimbust oma otsides kerkis kõige põnevamalt esile teema, mille võib liigitada nimetuse „näitleja ja mäng“ alla. Valik on muidugi täielikult subjektiivne. Näiteks lavastuses esil surmahirmu käsitlemine tekitas minus pigem küsimuse, kuidas tekkis Surma (Maria Soomets) laval personifitseerimise idee. Kuidagi kummaline on näha 60aastase näitleja (nii Aivar Tomminga kui ka Leofred Luugi) suurima painajana Surma. Ehk on tõesti Luugile see teema aktuaalsem (ikkagi üksteist aastat tagasi keset „Hamleti“ etendust oma lavatee lõpetada ja seejuures lahutada ka abikaasast), kuid täies elujõus, erilises vormis ja kindlasti veel mitmeid inspireerivaid rolle mängiva Tommingase kontekstis tundub see teema kuidagi liigsena, varasena muidugi. Aga las olla, lavastajal ja näitlejal on sellega ilmselt mingi isiklik suhe, mida kõrvaltvaataja ei pea tingimata mõistma.

Nagu öeldud, oli põnev jälgida mängu ja mängimist. Mulle tundub, et Uusberg otsib selle lavastusega mingit näitleja, õigemini inimese päris olemust. Ta ihaleb autentsust, otsib päris hetki laval. Seda vaadet toetab mitmel pool ka tekst ja tegelaste käitumine. Näitleja Otto, kes mängib Hamletit (Ott Sepp), mõtiskleb koos kogenud näitleja Leofred Luugiga, kuidas olla olevikus kohal. Luuk kõneleb, kui veider see on, et näitleja peab enne etendust võtma ära abielusõrmuse – laskma lahti oma päris elust enne lavale astumist. Noornäitleja Rita, kes mängib Opheliat (Linda Kolde) läheb omadega sassi, sest ta peab igal õhtul laval armastama eri meest. Näitlejanna Niina (Jaanika Arum) peab pika monoloogi, kuidas mängida, nagu üldse ei mängikski.

Üks külgnev teema ilmneb veel – tühjus. Tühi lava. Tühi 60. sünnipäeva kaart, mille näitleja Otto kingib juubilar Luugile (ühtlasi öeldes, et surmaga pole mõtet tegeleda!). Näitleja Rita tänab lavastajat tühjuse eest: ta saab aru, et see, millega nad siiani „Hamleti“ proovides olid tegelenud, oli tühi(-tähi). Ta läheb maale elama. Otsima tühjuse vastandit (täiust?). Tundub, et just seda otsib ka Uusberg. Mis on tühjuse vastand? Mitte täiuslikkus ega täius. Võib-olla täis elu. Tihe, sisukas, mitte üksildane elu.

Neid täis hetki paneb Uusberg otsima ka näitlejad. Näitlemisel on siin lavastuses vähemalt kolm tasandit, nende vahel veel vahetasandeid, kus publik tingimata ei peagi aru saama, millises registris näitleja hetkel mängib. Need ilmsed tasandid võiksid olla Tomminga-Luugi näitel: esimese tasandina näitleja Aivar Tommingas, teisena tema roll näitleja Leofred Luugina ning kolmandana Luugi roll Poloniusena välislavastaja „Hamletis“. Muidugi ei ole sellises kolmikjaotuses midagi uut, veel vähem skisofreenilist, aga huvitavaks teeb mängu just see tunnetatav taotlus või soov mängida kohati nende registrite vahel. Püüdagi justkui vaid teatraalsust soosival itaalia tüüpi laval autentsete hetkede poole. Olgu öeldud, et ega sellises teatriolukorras (kõrgetesse istmetesse vajunud rohkearvuline publik, kõrgemal, selgelt piiritletud laval sündiv tegevus) neid autentseid hetki niisama lihtsalt ei saavutagi – või kui, siis mõnel üürikesel hetkel petsid näitlejad publiku ära. Või ei petnud? Muidugi, nende hetkede otsingul võisin saalis istujatest olla ka ainult mina, sest lavastust on täiesti võimalik vaadata tavapärase komöödiana teatritegemise telgitagustest.

Kui aga püüda kirjeldada neid registreid ja tasandeid jällegi Tomminga näitel, siis on just näitleja registrivahetused põnevad ja üllatavad. Peamiselt püsib Tommingas veidi kohmetu, veidi kohtlasegi näitleja Luugi rollis, kes tahab – nui neljaks – harjutada oma sünnipäevakõnet, kuid vajab selleks lavastaja abi. See näitleja Luuk on loodud tasaste vahenditega, üsna igapäevaselt, eesmärgiks ilmselt võimalikult autentselt edasi anda tavapärase teatriproovi õhustikku. Tommingas on Luugi osas orgaaniline ning temast tõesti aimdub surmahirmu (teises vaatuses kiikab ta pidevalt oma hirmust suurte silmadega saalis istuva Surma poole). Luuk tunneb, et ta on elus teinud suure vea ja tahab seda nüüd parandada – oma naist (Külliki Saldre) tagasi saada. Aga see rong on tegelikult juba läinud. Küllap huvitab autor-lavastaja Uusbergi siin ka inimlik suhtlus kui selline – kommunikatsioonivõimetus, õigete sõnade puudumine.

Kohati aga purskab see tagasihoidlik näitleja Luuk (muide, maneeridelt ja olekult heiastus kohati Aarne Üksküla: on ju Tommingas ja Üksküla ühte rolligi jaganud, „Tõe ja õiguse“ Maurusena) intensiivsesse „näitlemisse“, mida võib tõlgendada ühes korralikus klassikalavastuses mängimisena. Välislavastaja G „Hamletis“ kehastab Luuk õige näitleja puudumisel korra Poloniust. Need näitlemisse purskamise hetked ilmnevad täiesti ootamatult ega ole fiktsioonisiseselt tingimata põhjendatud. Ja hea ongi. Siin selguvadki need n-ö autentsed hetked. Paradoksaalsel kombel mõjuvad teatraalselt paisutatud hetked ülimalt autentselt, s.t sobivad Vanemuise väiksesse majja nagu valatult. Küllap ka seetõttu, et need hetked olid meisterlikult meisternäitleja sooritatud ning mõjusid rütmistatult näitleja teistsuguse, tagasihoidliku oleku taustal. „Näitlejanäss!“ sisistab Leofred Luuk ootamatult Hamletit mängivale näitleja Ottole.

Uusberg lõi „Ürituse“ just Aivar Tommingale. Õnneks ei mõju see kuidagi pateetiliselt ega läägelt, mis võiks ehk olla pühenduslavastuse oht. Ega jää Tommingas ka kuidagi iseenda (veidi Irdi-näolise) monumendi alla. Kokkuvõttes on „Üritus“ erakordselt mitmetahuline, pakkudes äratundmisrõõmu teatrigurmaanidele, naudingut näitlejamängust ja soovi korral ka lihtsat suhtetragikomöödiat.