Arvustus. Õhulosse püstitavad “Ulmlejad”
Kollane kasvuhoone. See on kellegi üsna realistlik unistus kuskil maamajas Turba aleviku lähistel Harjumaal. Aga kõik unistused ei ole nii lihtsad ja selgepiirilised. On selliseid, mis ei mahu reaalsuse raamidesse ning mille peale tulemiseks on vaja suuremat loovust või isegi nutikust, sest ulmlemise otsatu sügavus annab võimaluse tohutult põnevate ja keerukate ideede tekkimiseks.
Igaühel meist (kuigi lavastuses “Ulmlejad” väidetakse, et mõnel siiski vähem kui teisel) on sadu unistusi ja unelmaid, mis ikka ja jälle meie mõttevoos esikohale kerkivad, mõneks hetkeks kõik muu kõrvale lükkavad ning endaga kaasa kannavad. Neli ulmlejat – Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen ja Jaanus Nuutre – viivadki publiku sedasorti retkele unistustesse, et sütitada nii absurdselt võimatuid kui loogiliselt teostatavaid fantaasiaid. Nad loovad pooleteiseks tunniks Sadamateatrisse sellise unistustemulli, mis vaheldumisi loob ja lõhub lennukate ideedega ehitatud õhulosse ning mis päriselt etenduse lõpus ei lõhkegi, vaid hõljub veel koduteele kaasa.
Tegelikult räägib lavastus ootamisest, aga mitte sellisest lõputust ootamisest, mida teatrisõbrad Becketti Godot’st tunnevad. See on sihipärasem ootamine, millel on selgem suund ja lõpplahendus, isegi siis, kui see alguses nii ei tundu. Kuna ootamine on aga tavaliselt üsna sisutühi tegevus, hakatakse seda tühjust täitma ning mis oleks selleks parem viis kui unistamine. Alguses lähenevad ulmlejad teemale ratsionaalsemalt ja statistilisemalt. Näiteks peab Sagor monoloogi unistamise arvulistest näitajatest, Nuutre oma Vainupea majast ning Porkanen tunnistab, et tahab kirjutada laulu, et seda kitarrisaatel narmastega nahkvestis esitada. Unistused saavad aga teineteisest üha suuremat innustust ning jõuavad välja utoopilise unistustedraakoniga pasteedi jässaku ja sularasva jõe läbimiseni.
Selles ulmlemisemullis saab aga oluliseks ka viis, kuidas unistada. Õhulosse saab ehitada vaid endast lähtuvalt ja enda jaoks, sest pealesurutud või laenatud unistused kaotavad väga kiirelt oma võlu ja tähtsuse. Mõned unistused on loodud jääma ainult idee tasandile, nagu tõestas Porkaneni kantrilaulu unelm, sest nii pea, kui teised hakkasid teda unistusele lähemale aitama, muutus see tema jaoks vastumeelseks kollektiivse aju survestamiseks. Samuti selgus, et teisi ei ole mõtet oma unistustedraakoniga kaasas tassida, sest nad ei pruugi sellest aru saada ning kipuvad lohisema jääma, mis külvab vaid frustruatsiooni ja paneb kahtlema oma unistuse õigustatuses.
Kogu see unistamine on paigutatud üsna tühja ja nii-öelda alasti võetud lavaruumi, kus ei ole varjatud tehnilisi lahendusi ega stseenidevahelisi traagelniite, mis peegeldub ka näitlejate mängus. Otseselt rollide taha peitumata räägivad nad nii enda kui teiste unistustes, kandes seejuures teatud renatekeerdilikku füüsilisust ja vaimsust. Keerdi loomingust tuttav igapäevaste materjalidega mängimine ja nendest erinevate esteetiliste piltide vormimine, võimaldab ulmlejatel füüsilise kuju anda näiteks helesinisele unistusele ning eelnevalt mainitud unistustedraakonile. Samas vormub nii unistustekuhi kui ka draakon kiirelt ümber uhkelt nostalgiliseks taeva- ja mereribaks ning nurgapäikest kujutavaks pildiks, mis meenutab lapsena joonistatud meistriteoseid. Ehk fantaasia ja leidlikkuse abil on lavastuse kunstnik Fey Piir loonud küll kohati tuttavliku, kuid sellegipoolest huvitava unistusi kaunistava visuaali.
Lisaks visuaaliga mängimisele segavad “Ulmlejad” ka etenduse piire, tervitavad publikut juba garderoobileti taga ning ei pea paljuks iga külalise individuaalset saali juhatamist. Sel viisil jääb vaataja jaoks justkui märkamatuks hetk, mil etendus algab, sest tavapärast näitlejate n-ö (tegelas)maskide ettepanemist ei toimu. “Ulmlejate” puhul võib etenduse tinglikuks alguseks pidada hoopis hetke, mil maskid ära võetakse. Tõsi, näo eest võetakse siiski vaid kaitsevahenditena kasutatavad maskid ning täielikult iseendana publiku ette ikkagi ei astuta.
Kuigi ütlen, et näitlejad räägivad laval oma unistustest ja lugudest, siis tegelikult ei saa seda sajaprotsendiliselt uskuda. Nii etendamisele kui teemale isiklikult lähenemine taotleb küll autentsust aga mitte täielikku tõde. Sellest kirjutab ka Eero Epner viimases Sirbis1, öeldes, et isegi kui näitleja on laval justkui “tema ise”, siis teatri maagilisus muudab tähendusi nii palju, et päris etendajad, ruumid ja olukorrad omandavad ikkagi mingi reaalsusest erineva tähenduse ja ei ole laval kunagi “nemad ise”. Epner leiab, et autentsuse eesmärk on nüüdisteatris luua usutavus ja siiras suhe publikuga, et selle baasil, teatrile omaselt, manipuleerima hakata.
Seega ei ole oluline küsimus, kui palju tõde on Tepomehe räägitud loos, kuidas ta iga päev neli tundi kooli ja kodu vahelist kolme kilomeetrit läbis ning teepeal tapamaja prügikastis raipete punnis silmi sulges või kuidas Porkanen vanaisa süles sinist Žigulid roolis, kui taat samal ajal džinni rüüpas. Peamine on nende lugude piisavalt usutav esitus, mis aitaks luua võimalikult eheda kontakti vaatajatega, et pakkuda neile rikkamat ja meeldejäävamat teatrielamust.
On rõõmustav, et “Ulmlejad” on selle saavutanud ning toonud Vanemuise lavale üle pika aja midagi üllatavat ja tavapärastest piiridest välja ulatuvat. Kasvuhoone, draakoni, kantrilaulu ja palju muuga tuletatakse meelde, et unistada tuleb suurelt ja absurdselt, sest see pakub eneseanalüüsi ja teeb seda täiesti tasuta. Värskendav ideest ning mitte niivõrd alustekstist lähtuv kontseptsioon laseb ka vaataja mõttemaailmal lendu minna ja kes teab, milliseid uusi unistusi see sütitada võib.
1 Eero Epner “Uus teater – Autentsus”. Sirp. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/uus-teater-autentsus/