Arvustus | Ooper “Põrgupõhja uus Vanapagan” teeb Tammsaare ajatule loole vaid au
Pärast kaht aastat koroonat ja peaaegu kolme kuud sõda tundub meie rahvusooperi 2019. aasta sügisel läbi viidud eesti algupärase ooperi ideekavandite konkurss, mis jäi mäletatavasti tulemusteta, ja sellele järgnenud diskussioon olevat ajas kaugemal kui see tegelikult on. Tagantjärele võiks ju mõelda, et oleks Ardo Ran Varresele “Põrgupõhja uus Vanapagan” varem pähe tulnud, oleks see konkurss teisiti lõppenud ja tema uus ooper oleks hoopis Estonias esietendunud, aga oleks on teatavasti paha poiss. Mis näoga sündinuks ooperi-Jürka Estonia laval, pole tegelikkuses tähtis, sest oluline on see, et ta üldse sündis. Ja Vanemuise lavale sobib ta igati hästi, isegi kui temaga sealset juubelihooaega tähistada ei saanud, nagu algne plaan ette nägi. Tähtpäevad, aastapäevad ja konkursivõidud on tulevikus praegusele teatriajaloole tagasi vaadates väheolulised, sest märk, et eesti algupärane ooper on jätkuvalt elus, sai nii või teisiti jäetud.
Vanemuise häälekandjas Ramp kevadhooaega tutvustavas intervjuus kirjeldas helilooja Tammsaare teose olulisust tabavalt ja tõsiselt: “Aastatel 2015–2016, kui ma hakkasin ooperit planeerima, olid ajad tunduvalt paremad kui praegu. Mul oli aga kogu aeg selline aimus, et midagi hakkab väga-väga katki minema, kõik kiskus üle võlli: Trumpi valimisvõit USAs, Brexit, pagulased … Tammsaarel oli samuti väga selge aimus seetõttu, et teine maailmasõda oli lähenemas. Aastal 1939 see romaan ilmus ning siis algaski kohe maapealne põrgu. Mul on olnud see tunne, et midagi hakkab kohe viltu minema, ja nüüd on see käes: koroonapandeemiaga on juba poolteist aastat ilmsiks saanud, kui palju inimesi on seetõttu teispoolsusse läinud. Aga ma mõtlen ka kliimaprobleeme, reostust ja metsade hävitamist ja pagulaskriisiga seotud poliitilisi paineid, polariseerumist, üle võlli ahnust, tõejärgsust, tehnoloogia rusuvat mõju, depressiooni, koduvägivalda jne. Samal ajal finantskriisi ja sõda meil ju pole, ongi mingisugune veider apokalüptiline olukord – selline mugav apokalüpsis.” Ilmselgelt läksid need sõnad trükki enne Ukraina-Vene sõja algust ning esietenduse-eelsetes intervjuudes on Varres apokalüptilisest reaalsusest rääkides lisanud ka sõja läheduse.
Milline on aga ooperilavastus, mis sellisesse süngesse aega sünnib? Vanemuise “Põrgupõhja” puhul imeliselt kujundlik, tundlik ja humoorikas. Teatri- ja tekstitundliku heliloojana on Varres loonud Tammsaare mõistujutule harukordselt teatraalse helikeelega ümbrise, mida soome lavastaja Vilppu Kiljunen oma terava absurdi ning kunstnik Iir Hermeliin taibukate värviliste vimkadega täiendavad. Aga kõige huvitavam on, et neid kolme loojat ning nende kaudu tervet truppi ühendab miski inimlik ja mänguline. Varres: “On kaks olulist märksõna, mis on minu jaoks möödapääsmatud. Üks neist on “mäng” – homo ludens. Kogu mu loominguline tegevus on mingis mõttes mänguga seotud. [—] Ja siin on kindlasti ka mingit lapsemeelsust, siirust, vahetut meelt. Soovi leida see mäng üles ka kõige raskemal ja õudsemal ajal. Teine märksõna on “inimene”. Inimesekesksus mitte kirjanduse, eepika mõttes, kus saab väga pikalt mõtteid ja tundeid lahti kirjutada ja ka väga abstraktne olla, vaid just läbi tegevuse, draama. Nii kui sa midagi lavale paned, tekib kohe konkreetsus. Mida tegelane tahab, mis on tema pealisülesanne? Mis on see sündmus, mis kõiki puudutab? Mis on sisetegevus? Aga mis on sel juhul alltekst, teine plaan?” (Muusika, 2022 nr 5) Ja “Plekktrummis” nentiski helilooja, et eriti kuna Tammsaare paarisaja leheküljelise sisutiheda romaani tegevus tuleb kuidagi libreto tekstina paarikümne A4 peale mahutada, polegi muusikal mõtet püüda midagi illustreerida ega ümber jutustada, vaid kanda teist plaani, tegelaste sõnata tuuma ja sisemist soovi.
Varrese muusika jõuline siht käivitab kogu lavalise tegevuse esimesest helist alates ning kannab ja kütab pinget viimse hetkeni. “Põrgupõhja uue Vanapagana” lavastuse keskpunkt ja põhiraskus on muusikal, mis ometi näkku ei karju ega tähelepanu nõua, vaid mis lavale sündivat lugu ümbritseb kui värviline, müstiline maailm ja kontekst. Kui mets, mille keskele Jürka ja Lisete oma kodu looma asuvad. Ja kui tulekahju, mille keskel õndsus otsa saab. Ja sellele muusikale, mida Vanemuise orkester Risto Joosti käe all tõelise väe ja vaimuga edasi annab, on võrdväärne partner Koit Soasepa Jürka – ebamaise rahu ja sihikindlusega püha lihtsameelsus. Oleks “Põrgupõhja” lavale jõudnud varem, oleks ka trupp olnud teine, aga nüüd tundub, nagu olekski alati pidanud nii olema. Nagu klassika puhul ikka, käis silme eest läbi mitu varasemat tõlgendust ja kehastust, sageli hillitsetumat, eestlaslikult aeglast ja vihjelist. Aga õnneks on Varrese-Kiljuneni-Hermeliini lavastus ning Soasepa Jürka niivõrd selge ja veendunud, et võrdlus vaid rikastab, mitte ei alanda. Vanemuise “Põrgupõhja” võib püstipäi eelkäijate kõrvale koha sisse võtta.
Soasepp on peaosalisena muidugi tõeline õnnistus: erakordse hääle, tundliku näitlejaande ja imposantse pikkusega kõrgub ta ebamaiselt üle teiste, kuid jääb alati tegevuses fookusse oma tasase jälgiva pilgu ja mõõdetud, sihipärase tegevusega. Tema mõtlik, segaduses, jonnakas Jürka on võimas ja alandlik, hirmutav ja kaastunnet äratav ning kogu maailma hulluse ja kurjuse kiuste kõigutamatu. Kuigi esietenduse esimestel minutitel püsis Soasepa tähelepanu veidi aega ragiseval häälel, sukeldus ta kiiresti ja sügavale mängu sisse ning enne aplausi pinnale tagasi ei tulnud. Põnevusega tuleb oodata, mida teeb selle rolliga Priit Volmer, kui uuel hooajal selles lavastuses publiku ette astub, kuid hetkel on Jürka Soasepa nägu.
“Põrgupõhja” mündi teine külg Ants on Rasmus Kulli kehas hoopis teist masti mees – kiire, (Soasepa kõrval) väike, peaaegu tantsuline. Kuigi Kiljuneni ja Hermeliini nägemus temast tekitab kohati pisiküsimusi (mis on Antsu muutuva juuksevärvi põhjus, mida annab karakterile sigar, mis eesmärki kannab korsett), suudab Kull end mängida Soasepaga võrdseks. Tema Ants on algul niivõrd veiderdav, füüsiliselt ja käitumiselt niivõrd plastiline, peaaegu tabamatu, et tekitab küsimusi rohkem kui vastuseid, kuid loo jooksul joonistuvad selgelt välja tema kahtlus, hirm ja meeleheitliku enesekaitsena kurjus. Kulli Ants on Tammsaare omast selgem ja targem, tema klounimaski tagant vilgub inimlikku ebakindlust ja vankumatut ellujäämishimu ning ta ei tee hinnaalandusi ei teistele ega endale.
Tammsaare on kirjanikuna oluline muu hulgas ka seetõttu, et lõi mõned tähelepanuväärseimad naistegelased. Kuigi Lisete (Karmen Puis) lavaaeg on lühike, jääb ta meelde kui teistest tegelastest selgelt eristuv, maapealse eluga lepitamatult tõrges põrguline. Jürka pehme kodukootuse, teiste tegelaste halli veidruse ja koori töise asjalikkuse kõrval on tema punk-must rüü ja pikk leegitsev pats otsekui märklaud. Ning kuigi ta Sulasele (Janek Savolainen) oma tõelist tulisust näitab, on Lisete ja maapealsete lepitamatus sama kiire ja tagasipöördumatu kui tema kadumine. Hoopis teine lugu on Juulaga (Annaliisa Pillak), asjaliku ja rõõmsa, kahe jalaga maa peal ja ebamaisega pragmaatiliselt leppiva naisega, kellega Jürka ometi õndsalt ja õnnelikult elas. Soasepa ja Pillaku duo on otse imeline, nende näitlejanatuurid on ootamatult sarnased, seestpoolt väljapoole kiirgavad, sõrmeotsteni rolli sees püsivad, ning nad otse põrgatavad teineteisele oma energiat. Esimesest vaoshoidmatult rõõmsast kohtumisest kuni õrna hüvastijätuni on nende mäng täis kooskõla ja armastust.
Teistest tegelastest väärib eraldi äramärkimist Kirikuõpetaja (Altan Karp), kes tabab suurepäraselt Kiljuneni kõver-musta huumorit ning mängib koos Soasepaga pisikestel kirikutoolidel istudes Jürka-Õpetaja lühikeseks kärbitud vestlused mõne tabava pilgu ja liigutusega selgeks. Au tuleb anda ka Vanemuise koorile, kes jutustajana oli jõuline, konkreetne ja sihipärane, köites publikut nii iroonilise koguduse kui mässumeelse massina, kes Jürka lõpule kaasa elab. Tegelikult võinuks Jürka surm jäädagi lavastuse lõpp-punktiks, aga nii Tammsaare kui Varrese jaoks on oluline lootus, mis Riia kehas edasi elab. Ja kuigi Jürka matuse stseen karglevate klounidega veidi labasuse piirile kippus, kaalus selle üles laps (Elli Koidula Kull), kes rahuliku pühendumusega lava serval muusika rütmis kassiga mängis. Puhtalt selle pärast, temast õhkuva puhta lootuse pärast on ka matuse stseeni vaja.
Tegelikult on selles lavastuses veel palju olulisi, rõõmustavaid ja saladuslikke detaile, mis innustavad nii uuesti vaatama kui ka Tammsaaret lugema. Ja mis saabki olla parem! Ardo Ran Varrese ja Vilppu Kiljuneni “Põrgupõhja uue Vanapagana” tähtsust eesti muusikateatri loos ei saa kuidagi ülehinnata. See on märgiline võit nii kirjanduse, teatri kui muusika jaoks ning lavastus teeb sellele suurepärasele ooperile ja Tammsaare ajatule loole vaid au.