Arvustus ooperile “Tristan ja Isolde” | Isolde hinge röntgen. Kui hea, et meil on selline laulja nagu Liene Kinča!
Sopran Liene Kinča debüteeris Tartus Vanemuise teatris Richard Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ uuslavastuses. Loodetavasti kuuleme tema Isoldet ka Lätis, sest see on üks laulja tippsaavutustest.
Richard Wagneri armastusdraama „Tristan ja Isolde“ esmaesitus Vanemuise teatris Tartus oli esialgu kavas 12. veebruaril, kuid lükati COVID-19 kõrgete näitajate tõttu edasi 3. aprillile. See ooperilavastus on ainulaadne, innustav ja eksklusiivne sündmus Balti riikide muusikaelus, seejuures on Tristani söandanud lavale tuua regionaalne, mitte pealinna teater. Julgus on tervitatav, kuid peamine on see, et risk on end õigustanud – sündinud on imetlusväärse kvaliteediga lavateos, oma auraga etendus, milles on tunda innustust, huvi, tähelepanu ja lugupidamist materjali suhtes ning kõigi osalejate pühendumust ja annet. Tartus „Tistanit ja Isoldet“ kuulates on seda tunda ja võimatu ignoreerida.
Wagneri austajate tipp
Vanemuises käib praegu 152. hooaeg, kuid ooper „Tristan ja Isolde“ lavastati esmakordselt. Selles osales eestlastest loomemeeskond: Vanemuise teatri muusikajuht dirigent Risto Joost, lavastaja ja lavakujundaja Liis Kolle, kostüümikunstnik ja lavakujundaja Lilja Blumenfeld, valguskunstnik ja lavakujundaja René Jõhve, videokunstnik Kati Jägel ja liikumisjuht Marika Aidla. Isolde roll usaldati Liene Kinčale.
Esimene Eestis lavastatud Wagneri ooper oli „Tannhäuser“, mille tõi 1853. aastal vaatajateni Tallinna saksa teater (see toimus kaheksa aastat pärast „Tannhäuseri“ esmaetendust Dresdenis). Tartus lavastati Wagneri oopereid esmakordselt Saksa Käsitööliste Seltsi suveteatris 19. sajandi viimasel kümnendil. 20. sajandi alguses kõlas Wagner siin Saksa truppide esituses. Ooperi „Tristan ja Isolde“ tõi esimest korda Eestisse 1935. aastal Rahvusooper Estonia. 2022. aastal valminud „Tristani ja Isolde“ esmalavastus on tähtis pöördepunkt Vanemuise teatri ja Tartu kultuuriajaloos – see on esimene Wagneri ooper, mis on toodud selle teatri lavale. Võime olla uhked, et 3. aprillil debüteeris Isolde osas – ühes keerukaimas ja mahukaimas Wagneri loodud rollidest – Läti laulja Liene Kinča. Tristani osatäitjana astus esmakordselt oma karjääri jooksul üles Eesti tenor Mati Turi. Brangäne osa laulis Karmen Puis, Kurwenali osa Atlan Karp ja kuningas Marke osatäitja oli Priit Volmer.
Tartu „Tristan ja Isolde“ on lakooniline lavastus oma õhustiku, meeleolu ja tegelaskujude süsteemiga. Laval pole midagi liigset, videoekraanil voolavad abstraktsed märgid, sümbolid ja sõnad, esiplaanil pole mitte režiikontseptsioon, vaid muusika – Risto Joosti dirigeerimisel kõlab Wagneri majesteetlik partituur veenvalt ja teatraalselt. Ooperi hüpnotiseerivat sissejuhatust oleks ehk saanud interpreteerida maitsekamalt, sest see muusika vajab hingestatud elegantsi, kuid õhtu jooksul tõestab orkester oma võimeid. Lavastust võiks iseloomustada kui sünget, gootilikku armufantaasiat, selles on kuni lõpuni säilinud energialaeng, see ei kaota pinget ega mõjujõudu. Võib tajuda, et see on kõigile kunstnikele olnud eriline töö, mida nad on teinud ühtselt, saavutamaks koos kõrge wagnerlik eesmärk.
Tuli ja öö
Ooperi teise vaatuse armastusduetis valitseb transtsendentaalne ilu. Vaatajad – Wagneri müsteeriumi tunnistajad – satuvad koos nimikangelastega kosmosetunnelisse. Kolmas vaatus paneb Tristani osatäitja vokaalsed võimed ja vastupidavuse proovile ning tenor Mati Turile ei olnud esmaetendus lihtne (lõppude lõpuks võib seda mõista, sest kangelane oli surmavalt haavatud). Kolmandas vaatuses tuli lavale orkestri muusik Anastassia Tšernjak, kes mängis inglissarve soolo – tema juuresolek lõi muljetavaldava efekti. See on näiliselt lihtne, kuid sellistest detailidest kujuneb lavastuse identiteet. Etendust läbib teatraalsus, plastilisus, muusika väljendusrikkus. See on tõesti muusikalavastus, kus miski ei dissoneeri Wagneri partituuri ja libretoga.
Liene Kinča laulab iga vaatusega üha paremini, avaneb emotsionaalselt ja vokaalselt. Ta üllatab sellega, kuivõrd erinevaid värvinguid ja tundeid suudab väljendada – Isolde pole mitte üksnes vihale aetud, karm ja ahastuses, vaid ka otsustav, kiire, ettearvamatu, veetlev, ausameelne, truu ja ennastsalgavalt armastav. Laulja veenab oma hoiaku ja žestide keelega. Puudub kahtlus, et iga järgneva etendusega avab Liene Kinča selles rollis üha uusi tahke. Ta on tark laulja ning „Tristan ja Isolde“ on ideede ooper, kus peaosade täitjatel on ruumi ja võimalust kujundada neid ideid mitmekihilises poeetilises materjalis.
Isolde on selle Läti solisti kümnes Wagneri ooperiroll. Ta on laulnud mitut partiid tetraloogias „Nibelungide sõrmus“, ooperites „Tannhäuser“, „Lohengrin“, „Lendav hollandlane“ ja „Haldjad“. Liene Kinča etteaste Tartu lavastuses tõendab laulja kunstilist intelligentsust – selles rollis summeerub tema senine kogemus, vokaalne tehnika ja muusika mõistmine. Ta sooritab eksami auga – Wagner laseb tema häälel täies spektris särada, näidata selle ilu ja mitmekülgsust. On äärmiselt huvitav ja haarav jälgida, kuidas areneb tema kangelase vokaalne joon ja iseloom. Liene Kinča pakub värskendavat rolli interpreteeringut, milles on nii tulisust kui ka graatsiat.
Tartus Liene Kinča Isoldet kuulates ei jätnud mind mõte – kui hea, et meil on selline laulja. Ta on kunstnik, kes ei hooli mitte ooperikunsti välisest avaldumisest ja eneseülistusest diiva troonil, vaid just muusikateatri olemusest. Ta on seda tõestanud, töötades Euroopas Saksamaa, Belgia ja Šveitsi teatrites. Dirigent Risto Joost ütles pärast esietendust lavastuse osalejate ja loomemeeskonnaga vesteldes konkreetselt: „Liene, sa võid igal hetkel Vanemuisesse tagasi tulla ja laulda kõike, mida soovid.“
Elu täies diapasoonis
„Alustame sellest, et Liene on ainulaadne isiksus,“ ütles Risto Joost väljaandele KDi. „Talle on omane nii õrnus ja graatsia kui ka põhjalikkus, universaalne häälejõud. Ta mõistab, kuidas kasutada oma häält täies diapasoonis, ja Wagneri muusikas on see väga keeruline. Talle ei valmista raskust laulda pianissimo, pikki fraase, kiires tempos, olla väljendusrikas, elegantne ja jõuline. Need on omadused, mida nõuab Isolde partii. Paljutki selgitab fakt, et Liene alustas karjääri ooperikooris. See tähendab, et ta mõistab kõiki ooperikunsti nüansse ja valdab muusikat täiuslikult. Arvan, et Isoldest saab üks tema kõige sagedamini esitatavatest rollidest. Loodan, et paljudel kuulajatel tekib võimalus kuulata Lienet selles partiis. Wagner sobib talle ideaalselt.“
Vanemuise teatri muusikajuht Risto Joost, keda tunneme Lätis nii dirigendi kui ka lauljana, lisas: „Mulle teeb rõõmu Eesti ja Läti ooperikunstnike koostöö. Lavastustes teevad regulaarselt kaasa bariton Jānis Apeinis ja tenor Raimonds Bramanis. Meil on tunne, et nad on ka meie lauljad. Neile meeldib siin töötada, meie publik armastab neid.“ Jānis Apeinis mängib sel hooajal Vanemuises lavastustes „Don Juan“, „Carmen“ ja „Jevgeni Oņegin“ ning Raimonds Bramanis laulab Gaetano Donizetti ooperis „Linda di Chamounix“.
„„Tristan ja Isolde“ on ajatu töö. Selles on vastandatud valgus ja pimedus, päev ja öö, mürk ja armujook,“ leiab Joost. „Tõenäoliselt on „Tristan ja Isolde“ kõigist Wagneri ooperitest kõige raskemini mõistetav, selles on midagi tabamatut. Seda on kujuteldamatult raske laulda. Kuid see on üks intrigeerivamaid armastuslugusid inimkonna ajaloos. See ooper ei ole mõeldud meelelahutuseks, see on üsna lähedane meie reaalsele elule. „Tristan ja Isolde“ on elu ise. Loodan, et publik tunnetab seda ja siirdub koos meiega sellesse seiklusse. See on meie võimete proovilepanek – see on alles algus, mitte lõppeesmärk. Me süüvime ka edaspidi Wagneri muusikasse ja see ei jää ainsaks tema ooperiks meie teatri repertuaaris,“ märgib Joost.
Lateksi puudutus
„Tristani ja Isolde“ kostüümikunstnik ja üks lavakujundajatest Lilja Blumenfeld räägib vestluses väljaandega KDi, et teda inspireeris kosmos, aga mitte ainult. „Kuulasin muusikat ikka ja jälle ning minu kujutluses sündisid kujud punkroki, glämmroki ja aurupungi esteetikas. Lavastuse visuaalsuses tekkis tahtmine saada huumori puudutust. Tööd tehes mõtlesin sellele, kuidas ühendada kostüümides must nahk ja lateks tänapäeva subkultuuride märkidega – nii et tekiks midagi uut ja Wagneri õhkkonnale vastavat. Muusikas on palju ilu, fantaasiat ja tumedust, kuid on tunda ka igatsust valguse järele. See on tuntav ooperi lõpus, mis tuleb kui emotsionaalne, vaimne ilmutus – tajusin seda justkui röntgeniülesvõtet, mis võimaldab näha hinge,“ rõhutas Lilja Blumenfeld.
Lavastaja Liis Kolle toonitas, et Wagneri ooperites on suur roll tekstil ja vaatajatel on oluline seda jälgida, eriti seepärast, et ooperi väline süžee, võttes arvesse „Tristani ja Isolde“ mahtu, on enam kui napp: „Palju aega on pühendatud kangelaste hingeotsinguile, meenutustele ja minevikusündmuste ümberhindamisele, filosoofiale ja metafüüsikale, mis meenutab August Strindbegi näidendeid ja Ingmar Bergmani filme. Kuid see on vaid üks ooperi kihtidest ega tohiks kedagi peletada, sest ka rüütliromantika on endiselt olemas. Siin on intriigi, võitlust ja armastajate salakohtumisi. Wagnerit on ajaloolise ja müütilise aspekti kõrval võlunud kõik see, mis on tulvil romantikat ja seiklusi. Kannatustest ja valust vallatud Tristan, kes ihkab surma ja ootab kogu kolmanda vaatuse vältel Isoldet, peab surema just siis, kui armsam lõpuks saabub – me ei kuule mitte kurba, rahustavat duetti, vaid Isolde surmaeelset monoloogi.“
„Kui rääkida ooperi kestusest (peaaegu viis tundi – J. J.), siis olen üha enam veendunud, et Wagneri puhul pole pikkus mitte niivõrd suurushullustuse tunnus, mis on talle vaieldamatult omane, vaid esteetiline dimensioon,“ jätkab lavastaja. „Tristani ja Isolde hinge uuritakse läbi suurendusklaasi ja aeglustatult, kuigi tempo on mitmekülgne ja aeg-ajalt kiire. Põhjalikum süvenemine ooperisse pakub sügavama kunstinaudingu. Kuigi meie fragmentaarne elutaju võib tunduda vastuolulisena dinosauruste-taolise roomamisega, mis kestab tunde, võib sellel tegelikult olla raviv toime. Ooper „Tristan ja Isolde“ on praegu meile rohkem vajalik kui kolm või kümme aastat tagasi. Selle kuulamist võib võrrelda süvenemisega heasse, paksu raamatusse, mis on köitev ja kaasahaarav. See on midagi sellist, mida ei saa sulgeda või reklaamipausi tõttu pausile panna ning mis ei lõppe kolme ja poole minuti pärast,“ väidab Liis Kolle.
Kava kohaselt kõlab „Tristan ja Isolde“ Mati Turi ja Liene Kinčaga peaosades järgmine kord novembris. Loodetavasti kuuleme Liene Kinča Isoldet ka Lätis, enne kui teised Euroopa teatrid ta endale haaravad. Selle rolli täitjaid ei ole palju ja nad on kulda väärt.