Arvustus ooperile „Tristan ja Isolde“: kiri Johannale
RICHARD WAGNERI OOPER. Muusikalise ja filoloogilise haridusega kirjanik ja filmirežissöör Mart Kivastik vaatas «Tristanit ja Isoldet» ning kirjutas arvustusena avaliku kirja sümfooniaorkestri fagotimängijale.
«Tristanile ja Isoldele» minnes on mõistlik võileib ja pudel veini kotti kaasa toppida. Etendus kestab koos kahe vaheajaga viis tundi, toit ja jook on suures majas kallis ja järjekorrad on pikad, nii et mitu korda seal seista ei jaksa.
Tristani ja Isolde lugu on õnnetu armastuse lugu. Kartmatu rüütel Tristan läheb oma sõbrale kuningas Markele ülemere naist otsima. Kuningal naist pole ja mis kuningriik see on ilma kuningannata? Kui laev tagasi Cornwalli jõuab – seal asubki Marke kuningriik -, on Tristan ja Isolde juba teineteisesse armunud.
Kruiisidel juhtub seda ikka, aega on justkui palju, lähed tantsuõhtule ja oledki mõnusalt lõksus. Marke annaks küll armunutele andeks, Tristan on ta hea sõber, aga jääb oma andeksandmisega hiljaks. Armunud on juba surnud. Tristan sai mõõga kõhtu, Isolde jõi mürgijooki. Wagner kirjutas libreto ise, eeskujuks omaenda afäär ühe metseeni naisega. Ka Wagneril juhtus. Sest kuidas muidu muusika sünniks? Ikka armastusest.
Seda, et Tartus hakatakse Wagnerit tegema, räägiti juba ammu. Üks mu sõber, kelle nimi on Johanna, mängib orkestris fagotti, ja ta rääkis, et orkester oli juba tükk aega harjutanud. Wagneri ettevõtmine on Tartu orkestrile ilmselge julgustükk. Tartus on korra ka Wagnerit tehtud, 19. sajandi lõpus, aga see ei loe. Praegu on võimalus pärast ooperietendust Youtube’ist maailma parimaid nii kuulata kui vaadata ja nendega võrrelda. Külaetendust ei ole mõtet korraldada.
Kui Johanna mõni päev pärast etendust Promenaadi tuli ja küsis, kuidas oli, siis ma rääkisin talle nagu sõber ja muusikasõber nii.
Alguses vist taheti teha vaid «Tristani ja Isolde» kontsertetendus, mis oleks tähendanud, et jääb ära, lauljad seisavad laval ja laulavad orkestri saatel. Hiljem olla ümber mõeldud ja otsustatud ikka täismõõdus lavastuse kasuks. Ja minu arust on seda kõhklust laval tunda. Või oli vähe raha? Lava põhikujunduseks on neli tooli, üks lavats ja vahitorn, mis käivad läbi etenduse, aga tähendavad eri asju.
Laevatoolist saab viimaseks vaatuseks mõõk, millega Tristan tapetakse. See on muidugi maitseasi, aga minu jaoks olid need neli tooli kuidagi juhuslikud. Minimaalne lavakujundus on vahva, kui ta on vahva. Eesti minimalismi suurmeister on Ervin Õunapuu, kelle lava on samal ajal täiesti tühi ja mõtteliselt täis. Sel juhul on tühjus nagu tumeaine, teda ei näe, aga ta on. Kõikjal meie ümber. Tal on energia!
Ülejäänud kujunduse tegi ära videoekraan, mida vist ei peaks ütlemagi, sest ma ei mäletagi enam, millal ilma videota läbi saadi. Väikse maja Nüganeni Mozart ei saanud ka. Ega videol iseenesest häda pole, algus oli huvitav, kosmiline atmosfäär, millest sündis erinevaid kujundeid, põimuvaid käsi jne. Kõik vihjas kirglikule armuloole. Aga pikapeale muutus üksluiseks nagu need toolidki.
Alles kolmandas vaatuses, kus valgusest sündis hall masendav meri, ärkas lava päriselt ellu. Halli mere kaldal kindluses tuias lõputult edasi-tagasi valvur, taevast langes valvurile kuldne ringlev valgus, see oli kihvt, midagi pole öelda.
Kostüüm on «Troonide mängu» stiilis must või tume nagu lavagi, värve pole, kui, siis kuldne, hõbe või hall. Kohati on tunne, justkui oleks sattunud Islandile, see on samasugune sünge ja värvitu.
Praegusel on väga raske aru saada, kes on kes. Tristanil puudub oma nägu, Mati Turi on kiivri alla kadunud. Või istusin ma liiga kaugel? Ei tea. Kangelasest peategelane võiks kuidagi massist esile tõusta, kangelased ju paistavad silma, neil on rind ordeneid täis, nad ei ole nagu kõik teised. Selles mõttes oli kõik hästi kuningas Markega. Kui tema lavale ilmus, oli kohe selge, et kuningas tuli.
Isolde on õnneks naine, nii et tema äratundmine meeste hulgast oli juba lihtsam. Aga kui te ei tea Karmen Puisi ja pole Läti solisti varem näinud, siis on sama mure. Kes on kes?
Ooper siiski lihtsustab asju, tehtagu vaatajale olemine mugavamaks. Kusjuures kostüüm peaks rääkima tegelase lugu, heal juhul.
Isolde kandis kas musta või hõbedast hõlsti, mis ei lasknud tal eriti liikuda. Iseasi, kas ta väga tahtiski. Nii et kostüümikunstnik sõltub väga lauljast. Sopranid hakkasid alla võtma alles hiljuti, praegu ollakse poolel teel.
Ja nüüd, kallis Johanna, mida saaks teha lavastaja? Ei midagi! Alvis Hermanis ütles oma raamatus, et lavastajal pole ooperis suurt midagi teha, kui kunstnik ja kostüüm on oma osa teinud. Lavastaja suurim vaenlane on Wagner ise. Wagner sunnib lavastama tunnipikkuseid lauludialooge, kus peale ohkamise ja ahastamise suurt midagi ei toimu.
Kuidas teha see huvitavaks, kuidas seda liigendada, ei tea vist keegi. Mingeid numbreid ja soolosid ja aariaid ei maksa siia otsima tulla. Wagner ei ole Verdi. «Tristan ja Isolde» on üks suur voogav muusika, nagu meri, vahepeal tormine, vahepeal vaikne, muudkui lainetab ja kallast enne viit tundi ei näe.
Aga siiski, nad oleks võinud füüsiliselt rohkem näidelda, suurel laval muidu ei saa. Siseheitlused ei paista saali ära, binokleid ka ei laenutata. Liikumist oli igas mõttes vähe. Toimus küll üks võitlus sellesama tooliga, mille Melot nii kõvasti Tristanile kõhtu tõukas, et too suri. Ja solvunud Isolde lükkas ka ühe tooli ümber, üsna teatraalselt. Kuningas Marke ehk Priit Volmer oli jällegi mu lemmik, tegi lausa võimsa rolli. Aga ta on ka pikem ja ta on bass.
Aastaid tagasi nägin ma Wiesbadenis Wagneri «Lohengrini». Õhtuks lennutati osalised üle maailma kohale, kooris oli paarsada lauljat, meil nii palju lennukeid ja hiigelkoori pole. Wagneri lauljatest peaosalised olid kõik Eesti enda omad ja Estoniast: Mati Turi, Priit Volmer, Karmen Puis, Atlan Karp. Ainus välismaalane, Läti sopran Liene Kinča, oli kohati isegi võimsam kui Mati Turi. Miks ei. Armunud naised ongi sellised, meestest suuremad. Mati Turil oli niigi tohutu koorem kanda, Tristanil ja Isoldel peaaegu ei olnud pause, nii et vahepeal oli küll tunne, et kuidas nad jaksavad.
Johanna ütles, et tal oli lõpupoole juba silme ees kirju, ei teinud enam be-molli ja bekaari vahet. Aga tema istus augus, lauljad olid laval. Nii et braavo! Ja ma kordan, Isolde lauliski end Isoldeks, olgu selle kostüümiga, kuidas on. Ülejäänud tegid oma osa tublilt ära, ja jälle, eriti kuningas Marke. Ka täiendatud meeskoor kõlas võimsalt, ükstapuha, kus ta parajasti ei turninud, kas saalis või rõdul.
Ja orkester…! on tekitanud Tartusse kõigi aegade parima orkestri. Mis kõlas nagu päris. august on läbi aegade kostnud igasugu helisid. Kui enda vastu päriselt aus olla, siis sajatuhandeses linnas ei tohikski ooperit olemas olla, aga me ei saa sellest hoolida. Tartu on Eesti sünnilinn, sealhulgas meie kunsti, muusika ja kirjanduse oma. Meie kohustus on olla suuremad, kui me oleme. Seekordne orkester oli super. Wagnergi oleks rahul olnud.
Mina panin silmad kinni, lonksasin oma veini, ampsasin võileiba ja kuulasin muusikat. Pärast viit tundi hakkas kallas paistma, aga oleks võinud edasi seilata. Aitäh, Johanna, tubli töö, palun ütle orkestris Heimole, Liamile ja kõigile teistele, ja muidugi dirigendile edasi minu palavad tänud ilusa õhtu eest.