Arvustus. Optimism sügisõhtusse
Pöörane jant „Üks mees, kaks bossi“ tutvustab Vanemuise publikule nii siinmail pea tundmatut muusikastiili kui kaasab neid eriti hoogsal moel sündmuste kulgu.
Juba 18. sajandil itaallase Carlo Goldoni sulest sündinud lugu ühte sulatav skiffle on muusikastiil, mida mängiti 1960ndate alguses ehk samal ajal, mil biitlid maailma vallutama tulid. „Pean tunnistama, et tean küll rockabilly‘t ja ska rock’i, aga skiffle‘i muusika oli mullegi täiesti tundmatu mõiste,“ rääkis lavastaja Andres Dvinjaninov, lisades, et eakat kelnerit kehastav Peeter Volkonski teadis stiili küll. „See ongi selline rockabillylik muusika – ülimalt optimistlik, rõõmsameelne, mida mängiti põhiliselt ise tehtud instrumentidel. Kitarr ja bandžo olid olemas, aga löökriistad ja kontrabass tehti käepärastest pottidest-pannidest. Selline töölisklassi muusika Inglismaalt.“
Tippude jälgedes
Goldoni komöödiaklassika kullafondi kuuluv teos on „Kahe isanda teener“ olnud korduvalt ka Eesti lavadel, viimati alles äsja Ugalas. Briti nüüdisaegne dramaturg Richard Bean otsustas aga tuua selle vana loo ajas ja ruumis pisut lähemale ning maandus 1963. aasta Brightonis. Londonis mõne aasta eest lavale jõudnud versioonist sai menuk mitmeks hooajaks.
„Kui Londoni National Theatre mingi asja juba ette võtab, siis küllap valmistavad nad selleks põhjalikult ette,“ kiitis ka Dvinjaninov. „Nad mängivad seda tõepoolest nii Inglismaal kui ringreisidel Ameerika Ühendriikides ja nüüd ka juba Austraalias. Ei oska öelda, miks ta mujal maailmas nii populaarne on – ise pole näinud.“
„Üks mees, kaks bossi“ kujutab endast sündmuste virrvarri, mille keskmes on teener, kes satub teenima kaht isandat korraga. Asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse surnuks peetud eelmine peigmehekandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised.
„Ta räägib lihtsa, väikse, naljaka inimese loo, kes üritab selles naljakas maailmas ellu jääda, et süüa saada. Kindlasti tuleb meelde Mr Bean,“ kirjeldas lavastaja. „Kui mõelda selle peale, et ilm on sombune, taevas hall, siis ongi ehk õige aeg rõõmsat optimistlikku muusikat kuulata ja see skiffle‘i rütmis farss lavale kappama lasta.“
Samas tõdes Dvinjaninov, et hoogne farss pole sugugi mitte lihtne žanr. „Mida naljakam asi, seda tõsisemalt peaksid inimesed selle tegemisse suhtuma. Ta on paljuski tehniline ja asja juures on kõige hullem see, et ujume tõesti basseinis, kus vett veel ei ole – alles siis, kui publik saali tuleb, saame teada.“
Läbimärg pintsak
Energiast tulvil tükki lavastaja sõnul poole jõuga teha ei saa. „Meenub, et proovisin peategelast kehastavale Andres Mäharile pintsakut tagurpidi selga panna. Selgus, et see osutus võimatuks, sest pintsak oli läbimärg ja ei tulnud Mähari küljest lahti,“ tõi ta näite. „Päris kurnav on, aga iga performatiivne akt ongi energiavahetus: lavalt peab midagi tulema, siis tuleb ehk ka saalist midagi vastu.“
Dvinjaninov lisas, et on üritanud ka bändi saada osaks lavalt toimuvast. „Mis on meil teistmoodi, on see, et lauljateks on näitlejad, ja kõikidel neil on oma laul või laulud, mida nad esitavad. Seda pole maailmas siiamaani olnud,“ lausus ta.