Pisut liiga kergekäeline raskepärasus
Gaetano Donizetti “Lucia di Lammermoor” pole ei oma raskepärase ja sünge loo ega ka nõudliku ja tõsimeelse muusika poolest kindlasti kerge materjal, mida lavale tuua. Ehkki me ei tea kuigi täpselt, kas ja kuidas on “Lucia di Lammermoori” lugu selle 180 aasta jooksul, mil teda lavastatud on, publikule lähemale tuua püütud, nii et see vaatajat tõesti haaraks, on selge, et vaadeldav ooper vajab erinevaid mänguvõtteid ja esitusmeetodeid teatrikülastaja tähelepanu hoidmiseks. Toonitan, et põhjuseks pole Donizetti ooperi kehvus või igavus, vaid temaatika ja muusika tõsidus ning raskepärasus.
Kuna “Lucia di Lammermoori” puhul näib olevat määravalt oluline see, kuidas lugu arusaadavaks ning jälgitavaks lavastatakse, keskenduksingi eeskätt lavastaja- ja kunstnikutööle ning lavastuse rõhuasetustele.
Ent alustuseks teeksin siiski kiire põike solistide valikusse ning nende rollidesse. Seekord on peaosadesse kutsutud külalisartistid Lätist, Taanist ning Itaaliast. Taani päritolu Henriette Bonde-Hanseni vokaalne esitus Luciana on laitmatu, ent tema tegelase rollilahenduses ning -esituses leiab kohati märgatavaid puudujääke – alustades elementaarsest psühholoogilisest veenvusest (eriti dramaatilisemates stseenides), lõpetades tegelaskuju sisemise arengu loomuliku edasiandmisega. Lucia venna Enrico rollis üles astuv lätlane Jānis Apeinis tõuseb aga ülejäänud trupist eredalt esile silmapaistva vokaalse võimekuse ning lavalise kohaloluga. Oma jõu ja võimsusega varjutab ta tihti kõik ülejäänud tegelased. Apeinise Enrico kõrval osutub itaallase Federico Lepre Edgardo iseäranis kahvatuks nii rolliloome kui vokaalse suutlikkuse poolest.
Ülejäänud solistide rollijaotus tekitab mõningaid küsimusi. Bonde-Hanseni ja Apeinise suhtes pretensioonid puuduvad – kui mõningaid komistusi ka esineb, siis lavastusterviku mõttes sobivad nad oma rollidesse. Seevastu Lucia ning Edgardo kui armastajapaar ei veena. Kahe laulja vahel puudub energeetiline tõmme, mis võiks võimalikust kirest kas või õrna muljegi jätta.
Kõlab ehk kummaliselt, aga Bonde-Hanseni ja Apeinise õe-venna intsestistseen on laetum ükskõik millisest Lucia ning Edgardo vahelist armastust väljendavast kontaktist. Võttes arvesse ka Lepre tagumistesse ridadesse vaevalt ulatuva hääle, võinuks Vanemuise oma laulja Rasmus Kull ainuüksi vokaalselt sootuks parema etteaste teha. Praegusel juhul paneb Lucia ja Edgardo vahelise armastuse püüdlik mängimine vaataja algusest peale neiu mõistuses kahtlema – mis tegelikult välistab ju narratiivi arenedes tema järk-järgulise hullumise traagika.
Kõrvalrollidest osutub huvitavaimaks äärmiselt napp, kuid seda täpsem Marika Aidla Vaim. Kohati annab ta Lucia hullumist kujundlikumalt ja haaravamalt edasi kui Bonde-Hanseni enda esitus.
Nagu mainitud, ei ole vaadeldav ooper lavastamiseks lihtsate killast. Mitmekihilise loo nauditavaks kunstiliseks tervikuks liitmine nõuab täpseid valikuid. Roman Hovenbitzeri ja Roy Spahni lavastuse puhul julgeksin öelda, et mõlemad on lähenenud ülesandele pisut liiga kergekäeliselt.
Kui Hovenbitzerile võiks ette heita mõneti läbimõtlematut rollijaotust ning seda, et ta ei suuda kõigist mängulistest ponnistustest (nagu näiteks toa seintesse massiline aukude lõhkumine, mille mõte ja eesmärk jäi lõpuni arusaamatuks ning mis ühtlasi nullis ära sellele eelnenud Enrico vihahoo jõulise väljenduse) hoolimata dramaatilist lugu elama panna ei publiku ega ilmselt ka lauljate jaoks, siis Spahni kunstnikutöö jätab õhku veel enam küsimusi.
Kahtlemata on tarvis raskemeelne “Lucia di Lammermoor” publikule kergemini mõistetavaks vormida. Kas seda peab aga tegema lausa infantiilsete võtetega, on iseasi. Enim jääbki häirima nukkude ning mängulossi abil erinevate sündmuste (üle)markeerimine. See mõjub sama lapsiku ja ooperi tõsist alusmaterjali diskrediteerivana kui seinale kritseldatud loosung “follow the blood”.
Lavakujundust tervikuna vaadeldes jääb silma teatav dihhotoomia. Osa sellest on leidlik, täpne ja huvitav, teine pool aga lihtsustatud, ebamäärane ja arusaamatult robustnegi. Kui kaev lavapõrandas on täitsa huvitavalt lahendatud, siis Lucia toa kulunud rohehall ilme ja hiiglaslik mitte kuhugi avanev aken tekitavad segadust hoolimata kunstniku mõistetavatest taotlustest rõhuasetuste seadmisel.
Võõristav on robustne, torukarkassidele ehitatud kilejate eesriietega baldahiinvoodi, kus Lucia tapab talle vastu tema tahet abikaasaks antud Arturo (Germán Gholami) – ja selles võõristuses on verega määritud voodilinadel ja eesriietel tähtsusetu roll.
Sarnaselt lavakujundusele ilmneb kahetisus kostüümide puhul. Ühelt poolt on lähenetud konteksti arvestades traditsiooniliselt – näiteks on kasutatud tüüpilise šoti rõivastusena kilti ja muud sinna juurde kuuluvat, millele vahel on lisatud erinevaid, muuhulgas tänapäevaseid, elemente – teisalt on sisse toodud loo konteksti ja ajastusse vähemalt esmapilgul mitte eriti hästi sobituvat riietust. Pean silmas vahtkonna valgete krookkraedega erkrohelist tepitud univormi. Teatud mõttes on tegemist ju andeka lahendusega, ent selles ei ole midagi šotlastele iseloomulikku.
Kokkuvõttes tekitab “Lucia di Lammermoor” nõutust. Kõigist vaatajate tähelepanu püüdvatest sümboolsetest mänguvõtetest ja trikkidest nagu seinalõhkumised, mängulossi detailide loopimised, kaevuvee vereks muutumine, hoolimata jääb tervikust rahmeldav ja sihitu mulje. Just selle sihituse ja huupi rahmeldamise pärast ei hakka traagiline ja köitev lugu elama ega arenema.
Paratamatult tikub pähe mõte, kas on tarvis tingimata kutsuda külalislavastajaid, -kunstnikke ja ka -artiste, kes teatri repertuaarile ja trupile midagi olulist, näiteks erinevat või uudset lähenemist või kõrvalpilku, juurde ei anna. Kogu lugupidamise juures välislavastaja ja -kunstniku vastu söandan öelda, et Vanemuise oma jõududega (eriti Maarja Meerut silmas pidades) saanuks “Lucia di Lammermoor” ilmselt ühtsem ja sidusam.