VABADUSE FESTIVAL

Rahvusvaheline teatrifestival Vanemuises

ULMEFESTIVAL

;paranoia publishing group ldt. ja Tartu Uue Teatri festival TUT10 programmi raames

Mõlemad 17. -19. mai Tartus

Vabaduse festivali kavalehel selgitab Vanemuise draamajuht Tiit Palu, et eesmärgiks on “läbi teatrikunsti rääkida vabadusest”. Festivali programmis etendusid peale Vanemuise ka Läti, Soome ja Gruusia lavastused, kõiki kokku 5 etendust. Rahvusvaheline oli ka Ulmefestivali programm, mis tõi kokku 27 autorit erinevatelt kunstialadelt. Kuid Ulmefestivali edumaa ei kujune ainult numbrite põhjal.

“Oluline on eesti kaasaegse vaba- ja eksperimentaalse kunsti skene elavdamine, kuna Tartus sellise formaadi festivali hetkel pole,” kommenteeris Ulme idee autor ja festivali kuraator Kiwa. Seetõttu oli ka Ulme programm Vabadusega võrreldes mitmekülgsem, sisaldades helikunsti sündmusi, installatsioone, eksperimentaalseid tekste, seisunditeatrit ja loenguformaadis etendusi. Sellega teenis Ulmefestival oma nime nii vormilt kui sisult ausamalt välja kui Vabaduse festival.

Vabadus on teatrifestivali jaoks ehk liiga ebamäärane nimi, sest selle alla mahub liiga palju. Ka teatri veebileht ei piiritle temaatikat selgemat, sest väidab, et festival räägib “vabaduse saavutamisest, kaotamisest ja taasleidmisest; vabaduse jõust ja haprusest; riigi ja inimese vabadusest, sisemisest vabadusest ja mõttevabadusest.” Temaatiline laialivalguvus muudab ka festivali programmi ülesehituse arusaamatuks. Miks sisaldab programm just selliseid lavastusi, just sellistest riikidest ning Eestist ainult Ain Mäeotsa lavastusi, jääb ebaselgeks ja tekib mulje nagu Vabaduse festival oleks lõpuni läbimõtlemata juhuslik projekt.

Juhuslikuks ei saa aga pidada Läti Valmiera draamateatri lavastust “Seened lõhnavad”, mis läbi lihtsate detailide osutab nõukogude ideoloogia ja indiviidi vastuolule. Lavastus paigutab kogu 15-liikmelise trupi terve etenduse ajaks Sadamateatri lavale, mis on kõigist külgedest ümbritsetud publikuga. See asetab näitlejad ja ka publiku piiratud situatsiooni. Näitlejatel puudub võimalus rollist välja pääseda ja publikul pole võimalik kõike laval toimuvat näha. Nii lähevad kaotsi ka loo detailid ning publikusse vahtivad näitlejad muudavad piiri vaatajate ja vaadeldava vahel hägusaks.

Jagatud identiteet

Ulmefestivalil käsitles indiviidi küsimusi Rootsi päritolu, kuid Eesti nooremale teatripublikule kindlasti mitte enam võõras Iggy Lond Malmborg performatiivses tekstiteoses “The Making Of The Audience”. Erineva emotsionaalsusega laetud, peamiselt verbaalseid väljendusvahendeid läbisegi kasutades kuhjab autor üksteise otsa terve registri teravmeelseid omadusi, millest identiteet koosneda võib. Kuid selles, peaaegu äärmuseni viidud tekstivormis, deformeerub selline identiteedi konstrueerimise viis lõputuks ja hoomamatuks, hüperreaalseks sotsiaalsete parameetrite võrrandiks, millel puudub pide reaalsusega.

Identiteedi võimaliku kollektiivse eksistentsi mudeli esitas Ulmefestivalil loengu vormis Soome kunstnik Tellervo Kalleinen. Tahvli ja kirjutusvahendi abil märkis ta üles publiku käest saadud vastused ning järjestas need kvantitatiivsel alusel hierarhiasse ja defineeris sel moel publiku emotsionaalse, füüsilise ja vaimse seisundi dominandid. Ja kuigi publikul oli etenduse protsessis võimalik kaasa rääkida, ei tekitanud Kalleineni “Exaggerating mind” sellist äratundmist või üldistustasandit nagu Lond Malmborg”i etendus, vaid ainult kinnitas asjaolu, et kollektiivis domineerivad need, kes kõige valjemaid või vaimukamaid vastuseid annavad.

Kujutluspilt kosmoseajastust

Kuid Kalleineni loenguformaadi suurim tugevus oli võime visualiseerida reaalse publiku kujuteldavat kollektiivset teadvust. Sarnase keskkonna lõi ka Ahto Külveti loeng, mis läbi reaalsete helide aitas luua kujutluspilti kosmoseajastust. Just see, samaaegselt reaalsete ja kujuteldavate keskkondade tekkimine, toetab ka Kiwa väidet, mille kohaselt “Ulmefestival on ainulaadne eksperimentaalne sündmusformaat, interdistsiplinaarsusest järgmise astme süntees, mis ühendab subjekte aegruumi ülesesse tekstide, helide, sündmuste, artefaktide tervikusse ja pakub avaramat laadi fantoomplatvormi fantaasiate kujutlemiseks, teostamiseks ja nende üle arutlemiseks.”

Soome oli esindatud ka Vabaduse festivalil. Teatrikompanii sadsongskomplex:fi monolavastus “Kurvad laulud Euroopa südamest” põhineb Dostojevski romaanil “Kuritöö ja karistus”. Festivali kavaleht lubab karmi, ajatut ja eredat kuid heasoovlikku vaadet sügavale inimese hinge. Kuid kõik Liisa Sofia Pöntineni rollid olid mängitud sellise kontrollitud reljeefsusega, mis ei avanud tegelaste hinge nii, et neile oleks olnud võimalik kaasa tunda.

Ka Vabaduse festivali kolmanda välislavastuse “Kaukaasia kriidiring” tegelased ei andnud palju võimalusi kaasaelamiseks. Samas suutsid nad oma energilisusega publiku sümpaatia võita küll. Vastupidiselt “Kurbadele lauludele” püsis “Kriidiringis” esitatud lugu hästi koos, oli igati jälgitav ning lavastuse vaatemängulisus oli vaatajatele kahtlemata värskendav. Lavastus oli ka oskuslikult rütmistatud, mis ei lasknud pikal lool igavaks muutuda. Loo rütmi toetas ka helikujundus, mis hoidis õhus grusiinidele omast energilisust, nii laval kui saalis, ja see aitas nii näitlejatel kui publikul etenduse apsudest kerge muigega mööda vaadata.

Perspektiivid

Kokkuvõttes tundub, et Vabaduse festivali lavastused on vabaduse temaatikaga seotud ainult kaude ja lavastuste vaatamine läbi vabaduse raami on pigem meelevaldne kui avardav kogemus. Sellest hoolimata on välislavastuste Tartusse toomine igati tänuväärt ja tervitatav missioon, mis väärib kindlasti selgemat mõtestamist. Ja kuigi Vabaduse festivali sihtgrupp on Ulmefestivali omast erinev, ei peaks esimene pelgama viimasest eeskuju võtta.

Ulmefestivali erinevus ja tugevus seisneski peamiselt selles, et see ei muutnud ulmet raamiks, vaid uuris selle avaldumisvorme ja tajuvõimalusi erinevates meediumites. Kiwa sõnul on “Ulme perspektiivist kõik, mis meil üldse on, on võime tajuda – universumi ultimatiivne “tasuta lõuna”. Seega võiks tekitada ja kasutada näivuse ja reaalsuse kontseptsioonide asemel konkreetseid pertsepte, diskursiivse asemel kognitiivset. Tajuvõnkeid, mille kaudu avaldub multinaturaalne kosmoloogia, subjektide paljusus ja katkestustes avanevad perspektiivid.”

(kultuur.err.ee, 21.05.2018)