Arvustus. Publik kohtumõistja rollis
„Terror” tõstatab olulisi küsimusi inimelu väärtusest, üksikisiku otsuste mõjust ja autoriteedile allumisest.
„Terror” on kohtudraama, mille lahenduse otsustab iga etenduse lõpus vandekohtunike rolli seatud publik. Süüdi või süütu? Inimlik valik või lubamatu keelust üleastumine? Iga etendus annab uue vastuse.
Alates 2001. aastal New Yorgis maailma kaubanduskeskusele korraldatud terrorirünnakutest on läänemaailm elanud üha kasvavas terrorismiohus. Lennukite kaaperdamised, massitulistamised või enesetaputerroristide rünnakud pole enam haruldus ning sääraste võikate tegude toimumise ees ei saa pead liiva alla peita isegi turvalises Eestis. On kahtlemata sümboolne, et kaksiktornide langemise 20. aastapäeva meenutamiseks esietendub „Terror”, mille lugu algab samuti kaaperdatud lennukist. Lavastus ei too vaatajate ette siiski katastroofi, vaid analüüsib juhtunut tagantjärele.
Publiku raske valik
Sadamateatri püünele seatud kohtusaalis mõistetakse õigust Saksa lennuväe majori Lars Kochi (Reimo Sagor) üle, kes on terroristide kaaperdatud reisilennuki alla tulistanud. Kuigi lugu keerleb seega pealtnäha major Kochi isikliku otsuse ümber, ei mõju süüdistatav lavastuse peategelasena. Tema repliigid on konkreetsed ja enesekindlad, kuid enamjaolt tundetud. Seetõttu ei teki publikul temaga emotsionaalset sidet ja vaatajad suudavad viimaks vandekohtunikke kehastades võimalikult objektiivseks jääda. Peaosas paistab olevat hoopis Merle Jääger, kes kohtu eesistuja kindlakäelises ja karmisõnalises rollis mõjub väga loomulikult. Prokurör Nelsoni osas teeb hea rolli Maria Annus (Soomets), kelle kavalaid mõttekeerutusi on ärgitav jälgida.
Prokuröri ja kaitsja Biegleri (Margus Jaanovits) tegelased on natuurilt täiesti erinevad. Vastandina teravale prokurörile jätab kaitsja rabeda mulje (näiteks unustab talaari selga panna ja segab prokuröri jutule vahele). Olgu rolliloome erinevused tingitud millest tahes, tundub, et vähemalt esimesel etenduskorral need publikut ei mõjutanud, sest „vandekohtunikud” mõistsid kaitsja rabedusest hoolimata süüdistatava õigeks.
Tekst, mitte tegevus
„Terror” esietendus Saksamaal 2015. aastal. Näidendi autor Ferdinand von Schirach (1964) on õppinud juristiks ja õigusvaldkonnas ka paarkümmend aastat töötanud. Kirjutama hakkas ta alles keskealisena, kuid on sestpeale jõudnud arusaamisele, et kirjanikutöö on tema n-ö päris elukutse ja kõik eelnenu oli vaid selle ettevalmistus. Autori tausta teades on selge, et kõik kohtuspetsiifikat puudutav on näidendis ja selle põhjal valminud lavastuses suure tõenäosusega õigesti edasi antud.
„Terrori” peamine väljendusvahend on tekst, lavaline liikumine on minimaalne. Ühest küljest edastab see suurepäraselt ehtsa kohtuistungi muljet, teisalt jätab staatilisus vaataja soovima midagi rohkemat. Publiku vandekohtunikena kaasamine on küll jaoks uuenduslik võte, ent vajaka jääb psühholoogilise puhul olulisest samastumisvõimalusest. Ametlik õhkkond ja süüalusest peategelase distantseeritud olek takistab emotsionaalse sideme teket. „Terror” on lavastus, mis jutustab juhtunust, mitte ei too seda publiku silme ette.
„Terror” paigutub Andres Noormetsa viimaste aastate lavastuste ritta, milles nii lavastaja, kunstniku kui ka muusikalise kujundaja rollis on Noormets ise. Selline kolmikroll tundub end hästi õigustavat, sest „Terror” moodustab stiilipuhta terviku. Minimalistlik, peaaegu värvitu lavakujundus mõjub niivõrd autentselt, et kohtusaalis viibimine tundub täiesti usutav. Lavastuses on vähe mittetekstilisi viiteid toimunud lennukatastroofile, mille kohta kohtusaalis selgust leida püütakse. Korduv helikujunduse detail tuletab sündmust aeg-ajalt kõige selgemalt meelde. loodud keskkond paneb mõtlema kohtuistungite performatiivsuse üle ka laiemas plaanis. Tundub, et mõningate protsesside puhul võib kohtuistung paigutuda kultuurietenduse mõiste alla.
Ajatud küsimused
Varem on Eesti andnud publikule etenduse kulgemises kaasa rääkimise võimaluse näiteks Cabaret Rhizome. „Terrori” publik suunatakse kohtuotsuse tegemiseks füüsiliselt saalist välja hääletama. Tehnoloogiaajastul tundub säärane järjekorras seismine ja sedeli kasti kukutamine üleliigne. Kui eesmärk polegi just publiku aega täita, siis tasuks Vanemuisel võimaluse korral välja töötada protsessi lihtsustav mobiilirakendus. Üks lavastusega seotud veebileht on tegelikult juba olemas: aadressil terror.theater saab tutvuda hääletustulemustega üle maailma ja teha näiteks statistikat selle kohta, millise riigi või piirkonna publik on hääletanud kõige karmimalt.
Intellektuaalselt-filosoofiliselt paneb lavastus kahtlemata kaasa mõtlema, sest tõstatab olulisi küsimusi inimelu väärtusest, üksikisiku otsuste mõjust ja autoriteedile allumisest. Kuidas teha õige valik väga keerulises olukorras, kus mõlemad võimalikud variandid lõppevad süütute inimeste surmaga? Kas südametunnistuse järgi tehtud valiku alusel saab kedagi süüdi mõista? „Terrori” esietenduse publiku enamus otsustas, et ei saa. Hääletus polnud aga sugugi ühehäälne – ja järgmistel etendustel võib tulemus olla täiesti teistsugune.